Kogemused ja väljakujunenud isiksus

Allan Vurma

„Lõunamuusika”: Mati Palm ja Peep Lassmann 18. I Estonia kontserdisaalis. Bass-bariton Mati Palmil täitus 13. jaanuaril seitsmes aastakümme. Meie üks tuntumaid ooperilauljaid tähistas sünnipäeva soolokontserdiga publikust tulvil Estonia kontserdisaalis, kavas Franz Schuberti, Mart Saare ja Georgi Sviridovi laululoomingut ning Giuseppe Verdi ja Gioacchino Rossini ooperiaariaid. Klaveri taga oli juubilari kauaaegne lavapartner Peep Lassmann. Mati Palmi lauljaks kujunemise aeg jääb 1960.-1970. aastatesse. Pärast Tallinna konservatooriumi lõpetamist (1968), kus ta õppis Jenny Siimoni lauluklassis, jätkus enesetäiendamine Moskva konservatooriumis professor Hugo Dietzi juures ning seejärel, läbinud edukalt väga tiheda konkureerimissõela, aastatel 1974–1976 Itaalias kuulsa Milano La Scala õppestuudios. Nii Estonia teatris kui mujal on Palm esitanud üle 70 ooperirolli. Neist olulisemad on nimiosa Wagneri „Lendavas hollandlases”, mida ta kutsuti esitama aastatel 1981–1985 Savonlinna ooperifestivalile, kuningas Heinrich Wagneri „Lohengrinis” Buenos Airese Teatro Colóni lavastuses, Philippo II Verdi „Don Carloses”, nimiroll Verdi „Attilas” ja Mussorgski „Boriss Godunovis” ning veel paljud teised. Tema repertuaaris on 58 suurvormipartiid ning hulgaliselt kammerlaule, millega ta on andnud üle 400 soolokontserdi maailma eri paigus.

Nooruses omandatu on rajanud aluse tema professionaalsele akadeemilisele esinemislaadile, mida iseloomustab täpse ja ühtlase fookusega kandev ning voogav hääletämber, suurepärane oskus ühendada kantileenne laulmine täpse artikulatsiooniga, kus vaevata on eristatav iga lauldav sõna, võime esitusega edasi anda esitatava loo sügavamat sisu ning suutlikkus tekitada ja alal hoida mentaalset kontsentratsiooni, et välja kanda muusikateose või rolli karakter ja meeleolu. Klassikalist laulmist on mõnikord võrreldud spordiga ja ooperilauljaid peetud vokaalatleetideks. Seetõttu on loomulik, et seenioriklassi puhul saavad väärtuslikes artisti kogemused ja tema väljakujunenud isiksus.

Mati Palmi soolokontserdi lähemal iseloomustamisel tuleb kõigepealt tunnustada kavavalikut. Lisaks mitmekesisusele ja põnevatele muusikalistele kontrastidele võis selles leida ka sisulisi paralleele artisti enda elutee kulgemisega. Kontserdi avalooga, milleks oli Schuberti „Muusikale” (Franz von Schoberi tekst), „tänas” Palm muusikat kõikide lohutavate ja õndsate tundide eest, mida see kaunis kunst on talle aastate jooksul pakkunud. Järgnesid sama helilooja hoogne ja enesekindel „Julgus” ning nukrameelselt rühkiv „Teeviit”, mis jutustab vankumatult suunda näitavast teemärgist, kust ei saa iial pöörduda tagasi; mõlemad lood kuuluvad Schuberti tsüklisse „Talvine teekond”. Palmi loojanatuurile hästi sobiv ekspressiivsem vokaliseerimise laad oli mõjus Schuberti ballaadi „Tartarose grupp” esitamisel.

Mart Saare romansis „Minu süda” suutis Palm kõrges registris kujundada meeleolu staatilist pingsust. Järgnes helge ja ladusa kantileeniga kulgev „Mis see oli”. Saare lugude ploki lõpetas kindlalt intoneeritud ja tormilise karakteriga läbi viidud „Sügisene lill”.

Palm tabab eriti hästi vene muusika hinge. Vahest kontserdi kõige menukamate lugude hulka kuulusid selle kava ajalises kuldlõikes paiknenud Sviridovi „Kui punapõskne õunake”, kus laulja pani publiku rõkkama oma ilmekalt lauldud koomilise karakteriga, samuti tõtlik „Sõit Isurimaale” (Puškini tekst).

Kontserdi lõpetasid ooperiaariad. Nii Fiesko romansis Verdi „Simon Boccanegrast” kui Procida aarias sama helilooja ooperist „Sitsiilia verepulm” demonstreeris juubilar võimet hääle oskusliku „heitega” saal võimsalt kõlama panna. Palm esitas värvika tegelaskuju ka Basilio virtuoosse aariaga Rossini „Sevilla habemeajajast”. Kontserdi õnnestumisel ja tervikmulje kujundamisel oli pianist Peep Lassmanni roll tundliku ja kiire reageerimisvõimega musitseerimiskaaslasena kaalukas. Nautida võis tema oskust kujundada ka väga napi ja hõreda saatefaktuuri korral (nt Schuberti „Teeviida” või Sviridovi „Silueti” puhul) selge ja täpne muusikaline vaste erinevatele emotsioonidele. Publik tänas juubilari püsti seistes ning esitamisele tuli kolm lisapala, millest eriti võlus Artur Kapi „Metsateel” täpselt nüansseeritud mezza voce valdamisega, hea tempotunnetuse ja fraseerimisega.

Kultuuriministeeriumist juubilari õnnitlema tulnud nõunik Eero Raun viitas Mati Palmi eeskuju suurele tähtsusele praeguste noorte eesti lauljate lavaedu seisukohalt. Seoses juubeliga ja väljapaistva kunstimeisterlikkuse, pedagoogilise tegevuse ja vene muusika propageerimise eest autasustas lauljat kuldmedaliga Venemaal tegutsev Irina Arhipova fond. Vastavat autasu on välja antud kümme aastat ja Palmi medal kannab järjekorranumbrit 40. Estonia teater tähtistas oma kauase solisti juubelit 13. jaanuaril Verdi „Traviata” etendusega, kus Palm esitas Markii d’Obigny rolli. Seoses tähtpäevaga astub maestro üles veel 11. veebruaril Bellini „Norma” kontsertettekandel Estonia kontserdisaalis, esitades Oroveso partii, soolokontsert tuleb ka Peterburi Jaani kirikus. Märtsikuus ootavad aga soolokontserdid Moskvas Irina Arhipova fondi saalis ja Kunstitöötajate Keskmajas ning aprillis kontsert Harkivis.