Kõigepealt harjutama!

Kui oskusi napib, siis eruditsioon ei aita. Täienisti harjutamisele pühendumine on interpreedi loometee seisukohalt tihti eksistentsiaalne otsus.

VALLE-RASMUS ROOTS

Alles siis, kui enam ei jaksa – raamatukokku.

Sel aastal Sirbis ilmunud kolme teksti – Lisanna Laansalu „Igatsus harituse järele kõrgkooli helisevate seinte vahel“, Gregor Kulla „Klassikaline muusika on sumbunud“ ja möödunud nädalal Aurora Ruusi „Ühel ajal mitu lugu“¹ – ühendab autorite kirglik soov nn kunstmuusika kaanonit värskendada, aga ka varjamatu kriitika Eesti klassikalise muusika kogukonna harituse pihta. Muusikute vaene silmaring muutvat meie saalides kõlavad interpretatsioonid igavaks, kavad kanooniliseks. Laansalu ja Ruus pole pidanud paljuks osutada ka oletatava vaimupimeduse põhisüüdlastele – harjutamisega liialdamine ja seda nõudvad õppejõud. Ja nii ongi akadeemiline diskussioon harjutamise teemal kolinud muusikutevahelistest eravestlustest muusikakriitikute arvamusrubriiki. Lääne kunstmuusika kaanoni ründamise ja kaitsmise jätan vapratele muusikateadlastele, aga harjutamiskultuuri süstemaatiline kahtluse alla seadmine nõuab ehk paar sõna meeldetuletusi interpreedilt ja harjutamisse armunult: kes, kelle sunnil ja miks harjutab?

Alustan püüdega vastata lühidalt. Noor muusik, kes soovib saada säravaks instrumentalistiks – s.t interpreediks, kes on võimeline end oma loomingulise tegevusega elatama –, harjutab nii palju, kui ta vähegi suudab, ja natuke rohkem. Täpselt nii palju rohkem, kui on tema ambitsioon kõrgem keskmisest konkureerivast talendist. Loomulikult on tal väga hea meel, kui konkureeriv talent asub oma harjutamisaega piirama, et leida aega silmaringi avardavateks kõrval­tegevusteks, ökokatastroofi ärahoidmiseks, ajalookihtide ümbermõtestamiseks, pidudeks – milleks iganes. Kellele ei meeldiks „patsifistist“ rivaal, kes eelistab harjutades võidurelvastumisele asendustegevusi?

Tõsi, ideaalmaailmas jõuab muusika­kõrgkooli täielikult arendatud tehniliste oskustega muusik, kes asub prioriteedina lihvima oma kunstilise tegevuse sisulist poolt, sh avardama intellektuaalset haaret. Tegelikkuses on aga sellega enamasti nii, et kõrgkooli jõudes koidab noorele muusikule saatusliku selgusega, et kui ta nüüd harjutamisega gaasipedaali läbi põranda ei suru, siis temast professionaalset interpreeti ei saa. Isegi kui ta oleks juba võimeline kultuuri­lehes õpetussõnu avaldama.

Mediaanreaalsuses jõutakse tehniliste vabadusteni ja kunstilise tegevuse sisulis-intellektuaalse poole peenhäälestamisele pühendumiseni enamasti just doktorantuurieas. Kas loomeuurimuslik doktoriõpe või täiendav magistrikraad filosoofias, kellele kuidas. Küllap iga soovija leiab oma tee harituselt võlgu võetu tasumiseks. Kui erialaõppejõud soovitab loengu asemel harjutama minna, saab see olla kantud vaid kriitilisest olukorrast õppuri erialalises edenemises ning hoolivusest tema professionaalsete välja­vaadete vastu. Olulisim kõigepealt.

Isiksus ja interpretatsioon

Aga kust tulevad huvitavad ja kõnetavad interpretatsioonid? Kas intellektuaalsest haardest, kas tormilisest noorusest lokaalis ja luuleõhtul? Nähtavasti on haarava interpretatsiooni eeldus siiski interpreedi huvitav isiksus. Kui isiksus just kaasasündinud pole, siis soovitan isiksuse ja temast toituvate interpretatsioonide arendamiseks mõtestatud ehk kauneid kannatusi. Muide, mida enam pühendame aega vabatahtlikele pingutustele, seda vähem jääb aega ja energiat olla ohver mõne välise kannatuste hulgitootja hambus! Just selline kaunis, õilis – romantiline! – kannatus on andumine harjutamisele, ilma mingi garantiita, et see unistatud tulemusi annab. Sealjuures on harjutamine ennekõike vaimne pingutus. Samas on turul ruumi ka erudiitmuusiku või boheemklassiku nišile. Aga ka nemad tegelikult harjutavad, isegi kui püüavad seda salata …

Loodan, et muusika interpretatsiooni ei satu kõrgkooli õppima igavaid, halle või muul kurval moel isikupäratuid artiste, aga kui satubki, siis töö silma­ringi laiendamisega on väga kasulik, vähimagi intellektuaalse ambitsiooni korral lausa kohustuslik, aga kunstilist isiksust see proteesina ei asenda. Enda avamiseks laval võib abi olla hoopis teraapiast, loodetavasti piisab heast erialaõpetajast. Viimane on ka peamine teejuht õppuri isiksuse sidumisel esitatava helilooja kunstilise keelega.

Elust enesest

Etüüdid, kapriisid, virtuoospalad. Miks peab neid terve õppetsükli vältel järjepanu harjutama, kohati lausa loengute arvelt?! See on citius, altius, fortius. Aga mitte ainult (selleks on heliredelid): see on elegantne, dramaatilistel temperatuuridel visklemine kiiremini, kõrgemale, kaugemale. Spordi ja kunsti ristand! Kui seda kõike saadab veel armastus ja raev, siis passiks suurmeistrite etüüdid üksi sisustama üht väga rikast elu. Kõigi interpreetide teel peab olema etapp, kus nad nutavad higi ja verd, et arendada oma virtuoossus nii kaugele kui võimalik. Trauma on garanteeritud, aga armid sobivad kunstnikele hästi. Mis peamine – nad saavutavad tehnilise vabaduse. See kulub ära isegi ideoloogiliselt motiveeritud kunstilises tegevuses. Mul on inimlikult ja kunstiliselt raske mõista pianisti, keda ei puudutavat ega motiveerivat ei Chopini, Liszti ega Rahmaninovi etüüdid, küll aga sooviks ta panna õla alla avastamata pärlite muusikaloost väljasõelumisele, et edendada soolist ja rassilist võrdõiguslikkust või kontserdielu mitmekesisust. Kõik ei peagi üksteise motivatsioone ja sihte mõistma, ammugi heaks kiitma. Aga nimetatud pianist teeb targasti, kui ta annab siiski enne oma kunstiliste lõppsihtide kallale asumist etüüdirindel oma parima.

Hea näide võimest, millega on vaja palju vaeva näha, olenemata tahtmisest seda võimet kasutada, on vibraato. Kunstiline tulemus on karjuvalt erinev siis, kui keelpillimängija mängib vibraatota, sest ta käsi on kange ja kohmakas nagu puupakk (teisisõnu: pole veedetud vajalikke tunde, päevi, aastaid, et omandada vibraatovabadus), või siis, kui ta jätab vibraato kasutamata, kuigi ta oleks võimeline seda tegema igal kiirusel, igas amplituudis, ükskõik millise sõrmega. Moraal: kõigepealt on vaja võimet, siis oskust seda ka mitte kasutada ja alles seejärel tarkust otsustada, millal ja kui palju oma võimeid kasutada. Pillimängu ergonoomika seisukohast on ka vibraato­vaba nüüdismuusika teose esitamisel eelis meisterlikul vibreerijal saamatu ees.

Tööturg ja konkurents on reaalsed

Kas keegi tõsimeeli usub, et orkestrikonkursi kardina taga aitab viiuldajat avar silmaring muusikaloo rikkalikest kihtidest või intersektsionaalsuse teooria? Kardina kaotamist mängijate valikul orkestritelt juba nõutakse², sest progressiivne erudeeritud mõte jõuab teinekord selliste lahendusteni nagu positiivne rassism (vrd positiivne diskrimineerimine), kuid ettemängu asendamist akadeemilise vestlusvooruga pole veel söaka arvamusartikli teesina uudisvoost läbi käinud.

Või suured rahvusvahelised konkursid: kujutage ette äsja esikoha võitnud viiuldajat rahulolevalt mõtlemas, et tunnid raamatukogus ja loengutes on end lõpuks triumfina ära tasunud, nüüd saab lõpuks pühenduda harjutamisele. Just. Nagu õiglase sotsiaalsüsteemi jõul sõja võitnud riik saab viimaks pühenduda oma sõjaväe ülesehitamisele. Prioriteetide mõttemänguna sassi ajamine on üsna lõbus ajaviide, aga kui keegi asub seda laadi soovmõtlemise alusel tegutsema ja tulemusi ootama, võivad tagajärjed olla üsna traagilised. Kui keegi aga tahaks vastata, et tagajärjed on traagilised niikuinii, olgu siis vähemalt tragikoomilised, oleksin võlutud.

Maa peale tagasi

Klassikalise muusika maailma naeratav promojutt räägib, et professionaalne interpreet mängib mõnu ja piiritu õhinaga kõike ja kõigiga, tuntud ja tundmatuid heliloojaid igast ajastust. Tegelikult: kellel on paremad oskused, saab teha rohkem seda, mis meeldib ja kellega meeldib. Saab teha nii, kuidas tema kunstnikunatuurile istub. Kui oskusi napib, siis eruditsioon ei aita: jääb teha seda, mis võimekamatest üle jääb, või siirduda „tootvale tööle“.

Täienisti harjutamisele pühendumine on interpreedi loometee seisukohalt tihti eksistentsiaalne otsus. Interpreet saavutab midagi loomingulise vabaduse laadset ränga töö ja valusate ohverduste hinnaga. Kui ta pärast aastaid harjutamiskonkus veedetud pagendust ka mõnd tegematajätmist kahetseb, siis on see tänapäeval pigem seotud erialase „suhtevõrgustiku“ rindega. Üleskutsed vähem harjutada ja rohkem loenguis käia kõlavad äraspidiselt nagu kild sarjas „Jah, peaminister“: monarh on anglikaani kiriku lahutamatu osa, jumal aga optional extra.

1 Lisanna Laansalu, Igatsus harituse järele kõrgkooli helisevate seinte vahel. – Sirp 27. I 2023; Gregor Kulla, Klassikaline muusika on sumbunud. – Sirp 11. VIII 2023; Aurora Ruus, Ühel ajal mitu lugu. – Sirp 1. IX 2023.

2 Anthony Tommasini, To Make Orchestras More Diverse, End Blind Auditions. – The New York Times 16. VII 2020. https://www.nytimes.com/2020/07/16/arts/music/blind-auditions-orchestras-race.html