Kõik kõikjal ja korraga

Festival saab läbi, aga elu läheb edasi. Kui otsida ja hoolega ringi vaadata, siis võib selguda, et džässiskeene polegi nii letargiline.

MARGO PAJULA

23. – 30. aprillil leidis Telliskivi loomelinnakus 34. korda aset „pärismuusika“ festival „Jazzkaar“. Vaba Lava ja Fotografiska olid põhilised kontserdikohad, kuigi üritusi oli ka mujal Tallinnas ja üle Eesti.

Põhimõtteliselt võib ju ka džässi kohta öelda pärimusmuusika, aga kuna selleteemaline festival juba on, siis nimetan seda pärismuusikaks. See pole mõeldud teiste muusikastiilide suhtes üleolevalt, aga enamik muusikat, mis meid soovitult või soovimatult ümbritseb, on pärit džässi ja bluusi lätetelt. See on black classical music ehk must klassikaline muusika, kui tsiteerida multiinstrumentalisti ja visionääri Yussef Dayesi septembris ilmuva plaadi pealkirja.

Festival algas pühapäeval tasuta kontsertide päevaga ja õhtuse avakontserdiga „Kitarriookean“, kus esinesid Laur Joamets ja Andre Maaker koos Peeter Vähi ja ansambliga ja lõppes ülemaailmsel džässipäeval Erki Pärnoja ansambli ja VHK keelpilliorkestri esitatud teosega „Saja lugu“, mis kanti esimest korda teistsuguse koosseisuga ette Kultuurikatlas mõned aastad tagasi.

„Jazzkaarel“ on peale kontsertide linnaruumiprojekt, kus pakutakse Eesti linnades kõiksugust tegevust džässjoogast maalinäituste ja minikontsertideni. Kaasatud on ka koolid ja lasteaiad, mis on väga tore algatus. Toimuvad kohtumised artistidega ja töötoad, antakse ka kodukontserte.

Hea festival algab toimivast kontseptsioonist, kus korraldajate peas on kõigile elementaarsetele küsimustele vastused. Peategelased on publik ja esinejad, kes loovad omavahelises suhtluses laval toimuva. Kui kõigil on hea ja mugav olla, siis suure tõenäosusega hakkab maagia laval tööle. On ju džäss paljuski improvisatsiooniline muusika, kus iga etteaste on erisugune. Instrumentalistid oskavad kindlasti off the record öelda, kus oli suurem õnnestumine ja kus väiksem. Professionaalsete muusikute puhul ei pruugi publik neid ebaõnnestumisi tajuda.

Juba enne festivalistaapi jõudmist oli näha, et brändimise, promomise ja linnas kohalolekuga olid asjad korras. Festivali särtsakas kommunikatsioonijuht Maret Mikk rääkis palju raadiosaadetes. Ka festivali kujundus oli meeldiv, varasematel aastatel näis mulle, et see on ajast maas ja rohkem rõhutatakse festivali konservatiivsust kui avatust ja innovatiivsust. Hiljuti elutööpreemia saanud Anne Erm tegeleb kuuldavasti viimast aastat programmi valikuga. Järgmisel aastal peaks kohustused üle võtma selleks moodustatud nõukogu. Siiski olen enam kui kindel, et tema nägu ja pärand jäävad kumama ka edaspidi. 34 aastat ühte festivali juhtida on suur saavutus.

Üks põhilisi festivali komponente on atmosfäär: see on paljude elementide kombinatsioon, aga lõpuks on see ikkagi maagiline, sest sünergia võib, aga ei pruugi tekkida. Isegi kui kõik on andnud endast parima.

Kindlasti võin öelda, et „Jazzkaare“ tiim oli endast parima andnud. Festivali telki sisse astudes tekkis kohe õige meeleolu: rahulik, asjalik, ootusärev. Mind võtsid vastu naeratavad inimesed, tasuta kohv, valik soodsa hinnaga kohalikke džässiplaate, mida poest ei ole lihtne leida. Ühes ruumis olid koos ajakirjanikud, korraldajad ja publik. See loob suurema kontaktitunde ja võimaluse kohtuda oma lemmikartistidega, et autogrammi küsida või niisama juttu rääkida. Fotografiska kohvik seal kõrval on hubane ja modernne.

Minul algas festival 25. aprillil Kirke Karja ansambli kontserdiga „Karja/Renard/Wandinger goes XL“. Jõudsin kontserdile kahjuks alles poole pealt, aga olin hetkega võlutud ja lõpuks ka šokeeritud, kui kaugele võib džässi kompositsiooni ja improvisatsiooni kihilisuse ja tekstuuri variatsioonidega minna. Nii võib juhtuda siis, kui ollakse Eesti ainuke doktorikraadiga džässmuusik.

Huvitav koosseis – kaks trummikomplekti, kaks kontrabassi, kaks klaverit – köidab kohe pilku. Verneri Pohjola trompetil, klaverimängija Elias Stemeseder ja Kirke Karja kasutasid oskuslikult elektroonikat ja efektiplokke, Kirke ka mitmesuguseid ebastandardseid mängu­võtteid nagu keelte summutamine ja hästi teravad staccato arpeggio’d. Trummid kindlasti ei domineerinud, pigem hoidsid trummarid end tagasi ja nende esimene ülesanne võib-olla ei olnudki olla vedav rütmipill, vaid helitekstuuride vahelduses üks terviku osa. Ansambli muusikatunnetus oli kindlasti free jazz’i poole kaldu, kuigi saan aru, et need on hoolikalt komponeeritud teosed. Mažoorsemad ja popilikumad kadentsid olid ikka justkui mingi veaga, mis pani mind mõtlema AI võidukäigule. Nagu oleks päris, aga on aru saada, et glitch on sees. Mida aeg edasi, seda vähem inimene AI viga tuvastab. Samamoodi on ka Kirke muusikas: täpselt ei saa aru, millal kasutatakse efekte või elektroonikat või kas on kogemata juhtunud äpardus või on see hoolikalt komponeeritud tulevikumuusika. Sellise teadmatuse ja maagia piiril meid kontserdil hoiti, samal ajal õhkus lavalt enesekindlust, teadlikkust ja huumori­meelt. Võis silmad sulgeda ja lasta ennast eemale kanda, ei olnud vaja rohkem analüüsida.

Kirke ansambel oli just naasnud festivalilt „JazzAhead“, mis on Euroopa üks olulisemaid džässisündmusi. See, et tema kontsert oli festivali alguses suures saalis, juhib tähelepanu siinsete artistide kaalule ja tasemele.

Dawda Jobarteh’ ja Stefan Pasporgi duo puhul jõuan mõelda, et maailmamuusika pole minu ampluaa ja jätan selle kontserdi vahele, aga siis vaatan festivali veebisaidilt korraks videot ja trummimängija Stefan Pasporgi lahtine trummistiil köidab mind. Kohtunud hea tuttava Ramoga ansamblist Puuluup asume nautima Aafrika koramängija ja Taani trummari suurepärast kontserti. Tegu pole tõesti hillitsetud maailmamuusika kontserdiga, mille peategelased on kajadega taustad ja hillitsetud new age’i energia. Siin on rohkem rock’n’roll’i energiat. Mulle meenuvad praegu ilma tegevad bändid Mdou Moctar ja Etran Finatawa, kes on kunagi ka siin esinenud. Ramo mainib, et kora on praegu folgifestivalidel põhipill, väga populaarne. Pill ongi väga atraktiivne, kõlalt midagi kitarri ja kandle vahepealset. Jõuliselt trummidele lajatava trummari ning peenekoelise ja õrna pilli vahel tekib huvitav tasakaal. Pealekauba selgub, et trummar on „Jazzkaarel“ esinenud 25 aastat tagasi, üheksa-aastasena.

Õhtu jätkub peaesineja Mike Sterni kontserdiga Vabal Laval. Kaasa teevad maailmakuulus trummar Dennis Chambers, kel veel hiljuti oli tervis käest ära, ja Mike Sterni abikaasa Leni Stern. Kõik on täpselt nii nagu oodatud, maailmatasemel jazz fusion’i staarile kohaselt. Ideaalne pillimängu meistriklass, džässi super bowl. Kuna olen Mike Sterni kontserdil varem näinud, lahkun pärast mõnda lugu aju välja puhkama, et nädal kuidagi vastu pidada. Selle päeva lõpuks taipan, et džässi sellises koguses vastuvõtmine nõuab eneseületust. Meenubki hiljuti linastunud Daniel Kwani ja Daniel Scheinerti film „Kõik kõikjal ja korraga“¹, kus väga hea huumorimeelega võetakse kokku inimese absurdne argielu, kus olude sunnil ollakse inimvõimete piiril rööprähklemisega jännis ja elu põhilised detailikesed nagu armastus ja empaatilisus võivad ununeda.

Paraku nii see on, et džässielu põhi­sündmus toimub kord aastas, pärast seda kõrgkultuuri palee laguneb ja tekib vaakumilaadne olukord, mida aitavad küll täita džässiklubi Philly Joe’s ja ka „Jazzkaare“ väiksemad festivalirakukesed. Džässiüritusi korraldavaid entusiaste on õnneks ka mujal Eestis.

Eesti esinejatest tahan veel välja tuua Ramuel Tafenau kvarteti ja Rahel Taltsi ansambli kontserdi. Raheli ilusad teemad ja läbimõeldud seaded, kust ei puudunud ka Lalo Schifrini stiilis 1970ndate filmi funk, köitsid kontserdi algusest lõpuni ja tekitasid filmilikke visuaale. Ramuel Tafenau bänd lahendas mängleva kergusega omaenda püstitatud groove-probleeme. Noored džässmuusikud on juba nii suurte kogemustega, et mõjuvad laval vana­inimeselikus zen­budistlikus rahus lõngaketrajatena. Kõik on kontrolli all ja nad teavad täpselt, miks nad seal on ja mida teevad.

Samuti toon esile eri koosseisudes esinenud ja universaalsete võimetega kitarristi Kalle Pilli ja bassist Janno Trumpi. Trump pälvis „Jazzkaarel“ aasta džässmuusiku tiitli. Sümpaatne ja hea vaheldus oli ka Liisi Koiksoni ja Joel Remmeli hea huumoriga vürtsitatud kontsert eesti popmuusika varamu ainetel. On ka mingis mõttes punk teha „Jazz­kaarel“ Smilersi lugu nii, et see ei mõju piinlikuna.

Mujalt pärit artistidest olid mulle tähtsad Steve Coleman and Five Elements, The Baylor Project ja Ben Wendel Group. Kõik kolm on pärit džässi sünnimaalt USAst ja on väga huvitav jälgida, kui erinevaid tahke džäss kätkeb ja kui erisugustesse kohtadesse võib selle evolutsiooni käigus välja jõuda.

Tänavune „Jazzkaar“ oli emotsionaalne ja värskendav kogemus. Olen kirjutanud üles märksõnad, mis festivali iseloomustasid: usk, lootus (gospel­ansamblid The Baylor Project, Michelle David & The True-tones), huumor (suhteliselt läbiv teema, muusikutel on enamasti hea huumorimeel), videokunst (Raimond Mägi & Emer Värk), mittebinaarsus ja transsoolisus (Linda Fredriksson Juniper), ekstaatiline tants ja valgusolendid (Ingrid Lukas & Band). Vaba Lava saalis oleks siiski võinud olla rohkem toetavaid kõlareid ka tagapool. Ma saan aru, et idee oli selles, et inimesed, kes tahtsid muusikat kuulata vaiksemalt, istusid tagapool, aga minul läks kontserdikogemus juba poole saali pealt kaduma.

Frank Zappa ütles kunagi, et „jazz is not dead, it just smells funny“.² Ilmselt oleks ka tema üllatunud, kui kuuleks, kuhu džäss on 2023. aastal välja jõudnud. Ka temal on praeguseks selle „zombi“ arengus ilmselt suur osa. Kui taksoga sõitsin, oli roolis Peterburist pärit džässifänn, kes kavatseb kindlasti minna Frank Zappa õpilase Steve Vai kontserdile, mis toimub Tallinnas 6. mail. Ringi jalutades selgus ka, et plaadi­poes Terminal toimub igakolmapäevane jämmisessioon eesotsas trompetist Jason Hunteriga. Festival saab läbi, aga elu läheb edasi. Kui otsida ja hoolega ringi vaadata, siis võib selguda, et džässi­skeene polegi nii letargiline. Alati saab võtta ette ka reisi lähiriikidesse või osta oma lemmikartistide plaate ja muusikuid sellega toetada ja seda publiku-ansambli vastastikmõju ka pärast lavalt maha tulekut ülal hoida, kuni nad jälle meie kodulinna naasevad. Džässi kuulavad ilusad ja terved inimesed.

1 „Everywhere All at Once“, Daniel Kwan ja Daniel Scheinert, 2021.

2 „Džäss ei ole surnud, see vaid lõhnab imelikult.“