Kõlaga üdini tungivad keelpillid

Sel õhtul jäid kõrva hästi välja töötatud ja läbitunnetatud karakterid, detailide täpsust hägustas vastupandamatult jõuline, kuid ka atraktiivne hoog ja mängulust.

TALVI NURGAMAA

Kontsert „Tippsolistid: Janne Nisonen“ 12. I Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja valges saalis. Solist (viiul) ja dirigent Janne Nisonen ja Tallinna Kammerorkester. Kavas Carl Philipp Emanuel Bachi, Johann Sebastian Bachi, Sebastian Fagerlundi ja Béla Bartóki muusika.

Tallinna Kammerorkester on Eestis ainus suurematest instrumentaalkoosseisudest, kelle kontsertidel käies tajun peaaegu eranditult, et ka mängijatele on iga kontsert eriline sündmus. Selle muusikakollektiivi üks äratuntav ja olulisim omadus on eriline, orkestri nime vääriline kammermuusikalik paindlikkus ja tähelepanelikkus. Nendele omadustele on viimaste aastatega lisandunud väga täpne ja maitsekas artikulatsioon ning eri ajastute muusika diferentseeritud, kuid koosseisuühtne stiilitaju. See on kindlasti ka põhjus, miks sarja „Tippsolistid“ raames Tallinna Kammerorkestrit kontsertmeistri, solisti ja dirigendina juhatanud Janne Nisonen muusikutega nii hea kontakti saavutas. Sel õhtul jäid kõrva hästi välja töötatud ja läbitunnetatud karakterid, sama võib öelda ka detailide kohta. Detailide täpsust hägustas vastupandamatult jõuline, kuid ka atraktiivne hoog ja mängulust. Kontsert ei olnud tehniliselt ja koosmänguliselt kindlasti perfektne, kuid selle korvas vähemasti minu meelest väga tervitatav katsetamisvalmidus.

Kontserdikava ülesehitus oli üsna traditsiooniline: esimeses pooles kõlasid Carl Philipp Emanuel Bachi sümfoonia nr 5 h-moll ja Johann Sebastian Bachi viiulikontsert E-duur, teises pooles aga soome helilooja Sebastian Fagerlundi teos „Strings to the Bone“ ehk „Üdini keelpillid“ ja kammerorkestri repertuaari tõeline pärl – Béla Bartóki divertisment. Seejuures esimeses pooles mängis Janne Nisonen Carl Philipp Emanuel Bachi sümfoonias kontsertmeistrina orkestris kaasa ning soleeris Johann Sebastian Bachi viiulikontserdis, teises pooles kehastus ta dirigendiks. Carl Philipp Emanuel Bachi sümfoonia sütitas esimestest hetkedest kuulaja tähelepanu mängulisuse ja kontrastidega. Elurõõmsalt hoogsa joonega Nisonenil on anne nii mängija kui ka dirigendina musitseerides ilmekalt esile tuua ka oma lavapartnerid – seda nii Bachi teoses viiulisolistina kui ka dirigendina Bartóki teoses, kus olid väga ilusad keelpillirühmade kontsertmeistrite soolod. Bachi viiulikontserdis oli Janne Nisoneni mäng kohati balansilt suisa heas mõttes mittesolistlik: ta oskas teistele instrumendigruppidele rännanud polüfoonilisele materjalile vajalikku mänguruumi anda. Johann Sebastian Bachi kontserdi keskmine osa adagio oli aga lüürilise ja ekspressiivse piire kompava agoogika ja kõlakäsitlusega. Kuigi Bachi viiulikontserdis oli Nisoneni mõõdukalt hästi kuulda, oli selle esitus üks väheseid kordi Tallinna Kammerorkestrit kuulates, kui tabasin end mõttelt, et just siin oleks võinud orkester mängida väiksema koosseisuga.

Kontserdi esimeses pooles mängis Janne Nisonen Carl Philipp Emanuel Bachi sümfoonias kontsertmeistrina orkestris kaasa ning soleeris Johann Sebastian Bachi viiulikontserdis, teises pooles oli ta dirigent.

Rene Jakobson

Sama konkreetsel kujul tekkis see mõte viimati kolm aastat tagasi, kui Theodor Sink mängis Tallinna Kammerorkestri ees Carl Philipp Emanuel Bachi tšellokontserti A-duur. Arvan, et väiksemal koosseisul oleks olnud suured eelised nii artikulatsiooni, kõlalise läbipaistvuse kui ka koosmängu osas.

Sebastian Fagerlundi „Strings to the Bone“ ehk „Üdini keelpillid“ on teistele esitatud teostele väga sarnaselt tajutava klassikalise kiire-aeglane-kiire järjest attacca mängitud osadega. Julgelt terav keelpillikõla teose algupoolel ja lõpus sundisid mind teose pealkirja „Strings to the Bone“ oma peas tõlkima kui „Üdini tungivad keelpillid“. Teos sobis Tallinna Kammerorkestrile väga hästi. Kuigi ma ei soovi selles arvustuses otsida süvitsi paralleele Sebastian Fagerlundi ja Erkki-Sven Tüüri loomingu vahel, arvan, et sarnane polüfooniline faktuur, glissando’d ja rütmika, mis on omased Fagerlundi teosele, on sellele keelpillikoosseisule varasemalt tuttav just Tüüri muusikast. Orkester suutis Nisoneni dirigeerimisel teose rütmika ja polüfoonia väga hästi esile tuua ning teose kulgemise algusest lõpuni põnevaks kujundada. Omamoodi köitis tähelepanu keskmise osa pikemat liini katkestav leidlikult minimalistlik ühel helikõrgusel ostinaatne vioola-pizzicato.

Väga huvitav on see, et kõigi nelja teose esituse puhul suutis publiku ees musitseeriv kirev tegelaste galerii mind ära petta, tuues hoogsalt kuulajani tihedama faktuuriga muusika, nagu oleks see neile ainuomane väljendusviis. Siis järgnesid aga väga võluva tämbriga ja veenvalt pika kulgemisega staatilisemad osad ja sul tasto piano nüansid. Minu arvates olid just Bartóki molto adagio sordiini ja ka sul tasto’ga saavutatud piano’d tämbriliselt kõige võluvamad, ilmselt oli oma osa ka akordide balansseerimisel. Väga ilmekalt tulid esile orkestri pillirühmade kontsertmeistrite soolod, eriti Harry Traksmanni ebamaiselt lummavad ja tulised soolod Bartóki teose viimases osas. Loomulikult oli esimese kontserdipoole Bachi teoste ja teise kontserdipoole märksa tänapäevasema repertuaari kõlaline kontrast juba iseenesestki varmas tekkima. Ometi kõlas Bartóki divertisment pärast Fagerlundi teost tämbriliselt väga soojalt. See on ka rahvamuusikast mõjutatud Bartóki divertismendile sobilik, kuid kindlasti mitte ainuomane tõlgendus. Sama hästi võiks seda ette kujutada hoopis külmema ja vähem paindliku kõlapildiga, kuid just siia sobis see soe tämber väga hästi vahelduseks Fagerlundi kohatisele (veel üsna traditsioonilise kõla raamidesse jäävale) teravusele.