Õiglane tasu, kommentaar

MAARIT KANGRON, Eesti Kontserdi peaprodutsent

Õiglane tasu on vajalik eesmärk ning mul on hea meel, et see teema on tõstatatud.

Töötasin pikalt Inglismaal. Näiteks vabakutseliste orkestrantide välja­kutsetasud on seal kindlaks määranud sealne muusikute ühing (Musicians Union) ja see hõlbustab igasuguste juhuslikumate projektide puhul liikmel tasu lihtsamini läbi rääkida.

Siiski tekitavad küsimusi nii siinne õiglase tasu kujundamise protsess kui ka summad, milleni meil on jõutud. Toon välja mõned ohukohad, mille üle tuleks laiemalt edasi arutleda.

Honorarid on vabal turul konfidentsiaalsed kokkulepped muusiku (või tema esindaja) ja korraldaja vahel ning peaksid professionaalses töökeskkonnas selleks ka jääma.

Kui tasud suurenevad, jääb soolokontserte hooajakavas ilmselt vähemaks, kuna ainuüksi juba inflatsiooni ja kriiside mõjul saab sama raha eest lihtsalt vähem. Samuti suureneb pileti­tulu surve korraldajale veelgi.

Praegu ei ole muusikute esinemise intervall Eestis reguleeritud. Loomulikult ei soovi keegi, et tööd kõigile vähemaks jääks, kuid esinemissagedust peab siiski arvestama. Küll piiratakse mingil määral sama kavaga esinemist, kuid väikesel turul liiga tihti esinemine võib mõjuda pigem tagasilöögina kui suurendab publikuarvu. Samal ajal on täiesti mõistetav, et muusikule on jällegi väga vajalik esitada sama kava rohkem kui üks kord. Siin tulebki leida kompromiss. Näiteks Ühend­kuningriigis ja ka mujal Euroopas on esinemissagedus piiratud kilometraaži ja/või ajaga (100 km raadiuses, kolm kuud enne ja pärast esinemist, osal juhtudel lausa kuus kuud). Maailmanimedega muusikutele on vahel paras peavalu otsustada, millisel hooajal millise orkestriga millise kontserdisaali laval esineda. Suuremate tasudega kaasnevad sellised valikud. Eestis tähendaks see umbes seda, et kui muusik esineb soolo­õhtuga näiteks Mustpeade majas, siis samal hooajal ei sobi Tallinnas teist sooloõhtut teise korraldajaga teha.

Loomulikult on keeruline tasustamist lõpuni (õiglaselt) reguleerida, kuid peaksime kõik koos arutama, mis on meie suhteliselt väikese, kuid tiheda graafikuga muusikaelu puhul mõistlik. Sellesse diskussiooni oleks hea kaasata ka kontserdikorraldajad. Tuleb mõista sedagi, et kui hakata kunstlikult tasusid suurendama, võib see lõpuks tähendada turu võimalusi eiravat ebaadekvaatset hinnataset, mis survestab kontserdikorraldajaid kontsertide mahtu kõvasti väiksemaks korrigeerima, mille tagajärg on muusikute esinemisvõimaluste vähenemine.