Kommentaar – Mis on muusikakriitikas valesti?

AARE TOOL

Viimasel ajal on olnud palju kurtmist muusikakriitika olukorra üle: miski oleks justkui mäda, aga mis nimelt? Vahetevahel peetakse muusikateemalisi vestlusringe, et suu puhtaks rääkida. Mõte on hea, aga välja kukub nagu alati: eksperdid, interpreedid ja komponistid kogunevad ümarlaua taha vaid selleks, et rituaalse mõnuga valdkonnast lahti öelda. Nii üks kui teine kinnitab, et lehte ei loe (või kui, siis mõnikord New York Timesi), kontsertidel käib harva jne. Ükskõik, kuhu vaatad, igal pool on igav liiv ja tühi väli. Kui nii arvab ringkond, kes võiks ise olla muusikaajakirjanduse tõrvikukandja, siis ei tundu väljavaade kuigivõrd roosiline. Mis on muusikakriitikas valesti?

Kriitika pole asi iseeneses, vaid sõltub laiemast sotsiokultuurilisest ja majanduslikust kontekstist. Umbes viimase saja aasta jooksul või kauemgi on muusikakriitika küsimusepüstitus ja väljenduslaad püsinud suhteliselt muutumatuna, ehkki olud on teisenenud tundmatuseni. Riiklikud toetusallikad, milleta lõviosa süvamuusikast jääks päevapealt kängu, pakuvad kalju­seinana varju turumajanduse tõmbetuulte eest. Seetõttu on kriitika eriti klassikalises muusikas tarbimiseelistuste suunajana oma tähtsuse minetanud, kätkedes paremal juhul veel üksnes emotsionaalset kapitali. Kui aga kultuurikajastusel pole märkimisväärseid majanduslikke järelmeid, siis on demonstratiivne ükskõiksus kerge tekkima.

XX sajandi teisel poolel ühtlustus mängutase ja -maneer klassikalises muusikas seninägematult. Kontserdiorganisatsioonide establishment jälgib kullipilguga, et lavalaudadele astuja oleks läbinud kümnekordse konkursisõela. Loetagu selle tõestuseks esimest ettejuhtuvat CVd mõnest kontserdikavast. Viimase paari aasta klassikakontsertidel on loomulikult kuuldud igasugust, kuid tõeliselt käpardlikku interpreeti tuleb otsida isegi siinsetel lavadel tikutulega, kõlagu see väide pealegi liiga sinisilmselt või lausa ebakriitiliselt. Sellest järeldub, et kuiv hinnangu andmine ja esitusdetailides näpuga järjeajamine ei saa enam olla muusikakriitika põhi­ajend. Klassikalise muusika tippude maailm on sel määral bürokratiseerunud, et ajakirjandusliku lisafiltri otstarve on vägagi küsitav. Muusikakriitika roll vajab ümbermõtestamist.

Teadmine, et kontserdiarvustus on veebis kogunud vaevalt mõnikümmend klikki, võib „praktiseerivas“ muusikus esialgu tekitada kahjurõõmu. Kuid pidagem hoogu. Vähene huvi arvustuse vastu on ühtlasi kaudne hinnang arvustatavale. Ühendatud anumate seadus kehtib siingi: kui kontserdis puudub intriig, siis ei juhtu imesid leheveergudelgi. Kodumaine helilooming on poleemikaks mõneti ebasoodne pinnas. See on värvikate individualistide leplik kooslus, kus pole kujunenud selgete kunstiliste vaadetega ühtehoidvaid ja väitlushimulisi koolkondi. Loomingulised ühismanifestid võivad olla rohkem möödunud sajandi mood, ent oma kunstiliste seisukohtade julgem esseistlik avamine ei teeks praegugi paha. Kriitika peegeldab oma tüüpiliselt leebe väljenduslaadi ja fookusetusega siinset muusikaelu tabavamalt kui muusikud ise söandavad tunnistada.

Muusikaajakirjanduse puuduste üle kurta on mugav, sest see võimaldab peenetundeliselt libiseda üle süsteemis sügavamal peituvatest ebakohtadest. Kõnelgem asjast nii nagu on. Kui artikkel mõne nüüdisteose ettekandest äratab kaduvväikest huvi, siis pole probleem ainult ajakirjanduses, vaid ka selles, et rõhuvale enamusele muusikalistest kõrgprofessionaalidest (teistest rääkimata) ei lähe nüüdismuusika vähimalgi määral korda. Tahaksin loota, et mulje on ekslik. Vahetevahel puudutatakse kultuuriajakirjanduses põletavaid teemasid; need lood kaovad aga tavaliselt nagu musta auku ega pälvi märgatavat tähelepanu isegi eeldatavas huvigrupis. Kui kontserdil on 20 kuulajat, siis tõenäoliselt jääb 20 000 lugeja piir kättesaamatuks kirjutise tasemest sõltumata. Kumb on siis rohkem marginaliseerunud: kas kriitika või selle käsitlusobjekt?

Keda muusikakirjutiste võistluse paremik kõnetas, teab ütlematagi, mida teha: klikkida, jagada, kommenteerida!