Kontrastid: trompet kammerlikult ja filharmoonikud lärmakalt

Toomas Velmet

EIL i X hooaeg: Indrek Vau (trompet), Ralf Taal (klaver) ja Madis Metsamart (marimba) 19. I Mustpeade majas. Efektse afiššiga, mida võiks nimetada „Kolm meest mustas – templiväravas”, kutsus Eesti Interpreetide Liit kõiki kontserdile Mustpeade majja. Mehed olid äratuntavad (paremalt) kui Indrek Vau, Ralf Taal ja Madis Metsamart. Kava äratas huvi, sest inglise autorid trompetimuusikas pole just sagedased külalised meie kontserdisaalides. Indrek Vau ongi siin olulisim tegija, kes oma tegevusega tõestanud, et trompet on pill ka kammermuusikas, mis on ju vägagi tervitatav ja järgimisväärne. Selge, et trompetisti füüsiline koormus on suur ja ta vajab täismahus kavas puhkemomente: Vau on siin ikka oma pianistidele sooloruumi andnud. Seekord esitas Ralf Taal Lepo Sumera igihaljad klaveriteosed „Pala aastast 1981” ja „Ostinatovariatsioonid” (1967); siin tasub tähelepanu juhtida viimase teose sünniaastale ja võrrelda seda autori sünniaastaga 1950! Taal on väga kõrgetasemeline pianist ja sel tasemel ta ka teosed esitas. Siiski tuleb täheldada, et Mustpeade maja Valge saali klaver jäi alla nii teosele kui esitajale, eriti teoses „1981”, mille diapasoon on äärmustes ja instrumendi kõrge register polnud selleks valmis. Klaverimeister Ants Saluraid oli küll enne kontserti kõvasti ametis, kuid ju siis oli temagi jõuetu Estoniat aitama.

Kontserdi algus oli sama efektne kui afišš: Vau esitas Malcolm Arnoldi (1921–2006) Fantaasia soolotrompetile ning midagi sobivamat on kontserdi sissejuhatuseks vist raske välja mõelda. Peab kohe nimetama, et selle teose esituse ajal kadusid kõik hirmud, mis ikka tekivad trompetit kuulates – kas ta ikka mahub saali akustika ja kõrvade vastuvõtu piiresse? Vau mahub ja Valge saali akustika on päris sobilik selle demonstreerimiseks. Kes on Malcolm Arnold? Ta on trompetist, inglise XX sajandi populaarne helilooja, rohkem kui saja filmi muusika autor ja piisab, kui nimetada neist ühte – „Sild üle Kwai jõe”. Fantaasia pole aga midagi lihtsat ega populaarset, vaid otse vastupidi: sisaldab rikkalikku fantaasiat trompeti tehniliste võimaluste ärakasutamisel oma muusikaliselt rikka fantaasia väljendamisel. Vau esituslik vabadus ja üleolek andis teosele lisaväärtuse, mis oli eriti nauditav.

Pärast Sumera klaveriteost (1981) esitati vist küll eesti parim heliteos trompetile ja klaverile – Tõnu Kõrvitsa „Thulemaa laulud II. Põhjavalgus”. Teose esiettekanne toimus 3. XII 2004 Kadrioru lossis (Vau-Mikalai). Olin siis vaimustuses ja see vaimustus pole kuhugi kadunud. See on tõeliselt meisterlik kammermuusika, kus see ansambel on täiuslik nii kõlaliselt (sic!) kui esituslikult. Poleks kunagi arvanud, et on võimalik sulandada klaver ja harmon-sordiiniga trompet nii õhuliselt impressionistlikuks kõlamaalinguks. Pärast Sumera puhkepausi temperamentsete „Ostinato-variatsioonide” näol esitasid Vau ja Taal Michael Nymani (1944) teose „Flüügelhorn ja klaver” (1991). Nymangi on loonud muusika paljudele filmidele, millest eelkõige on nimetamisväärt 1993. aastal valminud „Klaver”. Võiks ju arvata, et trompetist soojema tämbriga flüügel on klaverile parem partner kui trompet, kuid Kõrvitsa teose latt on sedavõrd kõrgele asetatud, et Nymanil polnud seal kõrval kerge. Siiski lahedalt kuulatav teos väga heas esituses.

Kontserdi finaaliks oli kavas jäetud Georg Fentoni (1950) teos trompetile, klaverile ja marimbale „Five parts of the dance” („Tants viies osas” 1993). Nüüd siis sai publik kuulda, milliseid hääli peitub kontserdi algusest pilke püüdnud instrumendis – Imperial Grand Marimba (5 oktavit). Need helid on instrumendi efektset eksterjööri väärt! Fenton kodanikunimega George Howe on samuti eelkõige inglise filmimuusika autor ja sai filmiga „Tuul, mis sasib odrapõldu” 2006. aastal Cannes’i festivalil Kuldse Palmioksa. Ühelegi kontserdil kõlanud filmimuusika autori teosele ei saa ette heita illustratiivsust, kõik kõlanu on tõeline kammermuusika ja ka selliselt nauditavad. Fentoni teos on ulatuselt mitmeosalise sonaadi mõõtu ja muidugi teevad selle eriliseks marimba müstilised värvid, mille kõrval klaver ongi pisut liiga harilik. Kontsert oli algusest lõpuni nauditav ja trompet on kammermuusikas tegija, kui seda mängib Indrek Vau.

„Kuldne klassika”: Rodion Zamurujev (viiul), Pihkva Filharmoonia Sümfooniaorkester ja dirigent Gennadi Tšernov 21. I Estonia kontserdisaalis.

Tallinna külastas sümfooniaorkester Pihkvast, mis on 200 000 elanikuga linn Loode-Venemaal ja on esmakordselt mainitud aastal 903. 63-liikmeline orkester (koosseisus 39 keelpilli ja puhkpille vastavalt esitatavale partituurile) alustas oma käimasolevat 17. hooaega renoveeritud 900 kohaga Filharmooniaühingu kontserdisaalis. On kirjutatud, et orkestrantide tuumiku moodustavad Peterburist pärit muusikud, mis kindlasti vastab tõele, kuna Pihkva ainuke muusikaõppeasutus Pihkva muusikakool, kus saab keskerihariduse.

Eesti publik on kohtunud Pihkva filharmoonikutega 2011. aasta suvel Leigo järvel. Seekord toodi Eestisse loomulikult vene muusika keskne kava, peateoseks Pjotr Tšaikovski Kontsert viiulile ja orkestrile, soleeris Moskva konservatooriumi professor Rodion Zamurujev. Enne seda kui anda hinnang viiuldaja esitusele, tahaks anda hinnangu tema CV-le. Nii mõnigi interpreet püüab pisut müügiväärtust tõsta, liialdades oma saavutustega. Tänapäeval aga on kõike võimalik kontrollida ja see võib osutada karuteene. Zamurujev on tõepoolest Moskva konservatooriumi ja keskmuusikakooli õppejõud, kuid professoriks on veel pikk tee käia. Pean ütlema, et tegelikult on siiski tegemist suurepärase viiulikunstnikuga, kellel on hästi meeldiv pehme ja soe toonikvaliteet ja kellel on loomulikult Tšaikovski Kontsert raudrepertuaaris. Samuti võib arvata, et ta interpretatsioon on isikupärane, sest selliseid vihjeid oli märgata, kuid äärmiselt paindumatu saateaparaat ajas kangekaelselt oma joont, mistõttu vihjed jäidki vihjeteks. Saatepartii orkestrilt jalutas dünaamiliselt ühekülgselt mf ja ff piires, mistõttu orkester ei saanudki kuulda seda, millega tegeleb solist. Mulje filharmoonikutest oli kahetine, justkui olnuks laval kaks orkestrit: tagasihoidliku kõlaga keelpilliorkester ja ff müristav puhkpilliorkester. Päris kangelaslikult võitles puhkpillidega dirigent Gennadi Tšernov ja suutiski likvideerida paar päris ohtlikku olukorda.

Kontserdi teine pool pühendati Tšaikovski ja Hatšaturjani balletimuusikale, kõlas veel Aram Hatšaturjani „Romanss ja valss” Lermontovi draamale „Maskeraad”. Seega kokkuvõte omaaegsest raadiojaama Majak soovikontserdist. Ja nad kõlasid ka vastavalt, s.t lärmakalt ja viimistlematult.

Veel reklaamist. Vaatamata tõsiasjale, et reklaam peabki üles kiitma ja ka lausvale pole siin harv, peaks siiski mingid piirid seadma südametunnistus. Kui Ago Gaškov reklaamib ERR i kodulehel, et selle linna filharmoonikute näol on tegemist väga kõrgetasemelise orkestriga, siis see on eksitav vale. Väga tore, et Pihkva linnal on sümfooniaorkester, ja on tore, et see esines Eestis kolme kontserdiga, mille eest Eesti Kontsert väärib kiidusõnu. Kiidusõnu väärib idee aktiveerida Tallinna venekeelset publikut Pihkva filharmoonikutega ning see ülesanne täideti 100% – Estonia kontserdisaal oli täis heatahtlikku ja oma rahvuskaaslasi maruliselt vastu võtvat publikut. Nagu öeldud, oli idee hea, kuid soovitan veel silmitseda Venemaa (perifeeria)orkestrite nimekirja: sealt leiab ka tõelisi pärle, mis ei jäägi alla Moskva ja Peterburi tipporkestritele. Esimestena meenuvad siin Krasnojarski ja Uljanovski sümfoonikud …