Kontserdipeegel

Leelo Kõlar, Tiiu Levald, Igor Garšnek

Kolm head kingitust „Kuldne klassika”: ERSO, dirigent Anu Tali, solist Ivari Ilja 2. III Estonia kontserdisaalis. Kolm head kingitust publikule: ilus romantiline muusika, armastatud dirigent ja eriliselt oodatud solist tõid kokku ootusärevusest tulvil saalitäie. Avapalana esitatud Mihhail Glinka avamäng ooperile „Ruslan ja Ludmilla” kõlas suurejoonelise haarde ja hiilgusega, moodustades sütitava sissejuhatuse. Orkester kõlas hästi diferentseeritult, arvestades Glinka partituuri faktuuri ja orienteerudes hiljem ümber tšaikovskilikule laulvusele, intensiivsusele ja kompaktsusele. Pjotr Tšaikovski V sümfoonia e-moll op. 64 esitus kulges vahelduva eduga. I osa alguses kõlav nn saatuse teema on kogu sümfoonia võtmeks, ilmutades end eri tähenduses ja valguses läbi kogu sümfoonia. Avataktides jäi veidi vajaka aimatavast „raskuse vaimust”, sellest valust, millest arenevad ajapikku uued sündmused. Selle osa kontrastsed kujundid olid selgelt välja joonistatud ja omavahel heas seoses. Töötlusele ja koodale oleks kasuks tulnud jõulisem arendus. Kaasahaaravalt kõlas mažoorne „armastuse teema”, kus oli hea annus soojust ja kirglikkust. Sümfoonia II osa veenis kujundirikkusega, mida kaunistas ilusa joonega esitatud kuulus metsasarvesoolo (ERSO ees esines esmakordselt Pan Ye Hiinast). Kogu selle osa omavahel põimuvad teemad, südame põhjast tulvav vaimustus, kaasa arvatud teravalt sisselõikav dramaatiline peateema moodustasid sümfoonia esituse parima osa. III osa kannatas vähese nõtkuse all. Kõlaline koormatus ja teatud kohmakus liikumises takistas keskmise osa pitskoe mõjulepääsu. Üldmulje sellest oli asjalik. Seevastu algas IV osa oma uhkes mažoorses reipuses paljutõotavalt. Kõlalised vahekorrad hakkasid aga paigast nihkuma, tempo venima ja teatud loiduse taustal pinge langema. Otsustava energia vähesuse tõttu kadus võimalus sündmusi vajalikes proportsioonides järjestanult jõuda lahendava võiduka lõpplahenduseni. Julgust!

Ivari Iljale on külge jäänud chopinisti oreool, ja põhjusega. Ta ütleb, et tema Chopini armastus on tõepoolest sündinud juba varases lapsepõlves ja kasvanud pidevalt koos tema endaga. Teda võlub Chopini emotsionaalselt väljendatud muusikaline rikkus, mitmekülgne kujundimaailm, keerukad huvitavad mõttekäigud, eriliselt tundlik klaverifaktuur. Võib kaevuda üha sügavamale selle muusika olemusse ja põhi ei paista veel. Kui tegime Iljaga juttu Chopini mängimisest laiemas plaanis, kas või prantsuse ja vene pianistide Chopini mängimise erinevusest, leidis ta, kui prantslased saavad vene pianistidelt etteheiteid peenutsemises ja venelased prantslastelt ülevoolavas emotsionaalsuses, siis määravaks saab ikkagi vaid isiksus, mitte koolkond. Mis tähtsus on koolkonnal, kui kuulame Arthur Rubinsteini, Krystian Zimermani või Martha Argerichi masurkasid? Tõeliselt häid Chopini mängijaid on vähemaks jäänud. Nooremad tänapäeva pianistid on sukeldunud rohkem tehnilistesse pianistlikesse probleemidesse või otsinud Chopinist välist efekti, arvab Ilja.

Ilja esitas Chopini klaverikontserdi f-moll op. 21 kolmel päeval järjest Jõhvi, Tallinna ja Pärnu kontserdisaalis. Saame rääkida Tallinna kontserdist, mis oli mängitud südamega ja meistrikäega. Pani imestama, et meie lamedakõlalisest pillist on veel võimalik nii palju kõlavarjundeid välja võluda. Ivari Ilja ütleb kujunenud situatsiooni kohta, et kahjuks meie pianistide põlvkonnal ei ole avanenudki võimalust kuulata ega saavutada seda täisväärtuslikku klaverikõla kogu rikkuses ning meie kuulajad elavad arvamuses, et praegune kõla ongi see „päris”. Nii kasvame ja kasvatame oma publikut … Lootused? (On kuulda sahinaid!)

Klaverikontserdi I osa Maestoso mängiti veenvalt vormiküpselt. Kujundid haakusid ja olid koondunud loogiliselt. Ilja lüürika on mehine, ilma suhkruglasuurita, sealjuures mitmetähenduslikes avaldustes mõttetihe ja oma kaunis kõlalises läbipaistvuses kaasahaarav. Eriliselt rikkalike sündmuste keskele viis Ilja meid kontserdi II osa Larghetto lummava armastusavaldusega. Aja pulss kulges vabalt, hõlmates hingevarjundite erinevaid keeriseid. Kuulaja sattus intiimsete tunnete seisundisse, nagu oleks tegemist improvisatsiooniga. Küsisin pianistilt, kas tal õnnestub end esinemisel nii vabaks lasta, et sünniks midagi eneselegi uut, ette planeerimatut. Ilja arvas, et kui põhikontseptsioon on väga selgeks ja omaseks tehtud, siis võiks sellest midagi üllatavat välja kasvada. Miks mitte, need on ju esinemise kuldhetked! Kuid Chopini ei saa mängida „otse” – ta on selleks liiga keeruline, ütleb Ilja. Ma arvan, et oleksime tahtnud, et II osa ime ei lõpeks kunagi. Aga ime jätkus III osaga Allegro vivace. Laulev peateema võttis kohe kuulaja oma võimusesse. Valsilikes ja kapriissetes masurkalistes teemades kippus orkester vahel pisut isegi jalgu jääma – pole kerge suurt orkestrit allutada klaveri ettearvamatutele käänakutele –, kuigi üldiselt oli klaveri ja orkestri koostöö kõigiti teineteist arvestav. Kogu III osa kulges kõrgendatud meeleolus. Ilja saavutas siin märkimisväärse ettekandelise vabaduse, siira elegantsi ja virtuoosliku sära. Niisuguses isikupärases kontseptsioonis pole õnnestunud seda osa veel kuulda. See oli väärikas kulminatsioon kontserdile.
Leelo Kõlar

Lied kui laulmise kuningakroon

„Kammermuusika Mustpeade majas”: Mati Turi ja Martti Raide 8. III Valges saalis.

Pealkiri väljendab praegu maailmalavadel juhtfiguurina tegutseva tenori Jonas Kaufmanni kreedot. Tsiteerin: „Ooper nõuab professionaalse sportlase energiat ja vastupidavust, Lied’i laulmine aga kellassepa täpsust. Olen õnnelik, kui saan teha mõlemat. Usun, et ooperiroll saab kasu Lied’i kogemusest ja vastupidi. Ooperit alahindamata võin öelda, et Lied on ikkagi kuninganna. See nõuab tundlikkust, nüansse, dünaamika kontrolli ja teksti peensusteni käsitelu rohkem kui miski muu” (Rondo 2012, nr 3).

Kuulates 8. märtsil Lied’i duo Mati Turi ja Martti Raide esituses Franz Schuberti viimaseid laule, mis postuumselt kirjastati pealekirjaga „Luigelaul”, tajusin hetke tähendusrikkust selle vaimsuse ja süvenemise kaalukuses, kordumatust emotsionaalses plaanis ning laulmise ilu selle mõiste parimas mõttes.

Turi esinemisi siinmail meenutades ja neid omavahel võrreldes võib vaid korrata igihaljast tõde: kui talendile, loodusekingina antud häälele ja intuitsioonile lisandub töökus, siis ei jää meisterlikkus ega ilmselt ka töövõimalused tulemata ja vajalikud uksed avanemata!

Kaufmanni mõtted haakuvad täielikult Turi tegemistega. Kuna ta on juba mitmes Euroopa teatris nõutud esineja, kes on edukalt laulnud nii komplitseeritud tenoripartiisid ooperites, nagu seda on Dvořáki „Näkineid”, Bergi „Lulu” või Korngoldi „Surnud linn”, ja jõudnud Wagneri „Siegfriedis” nimirollini (ees ootab „Jumalate huku” Siegfried!), siis ei ole kahtlustki, et kõigele on põhivundamendi andnud nii keerukad rollid Nargeni Ooperi Haydni-lavastustes ja Beethoveni „Fidelios”, suurvormide laulmine. Samuti aastaid kestnud koostöö Martti Raidega, kellega on läbi näritud nii eesti vokaalmuusikas kõvemad pähklid (mitme kontserdikava jagu M. Saare, E. Tubina laule) kui nüüdisheliloojate uudisloomingut ja hulgaliselt saksa Lied’i repertuaari.

Schuberti viimased laulud oleks nagu helilooja loome kvintessents: siin on seitse laulu tagasihoidlikuma värsisepa Ludwig Rellstabi sõnadele ja kuus Heinrich Heine luulele. Siin on iga lugu äärmiselt originaalne. Muusikakriitikud on küll täheldanud, et esimesed pole vahest nii isiklikku laadi, kui üdini romantilisele heliloojale omane „Ilusas möldrineius” ja „Talvises tees”, kuid laulud Heine tekstidel sisaldavad tunduvalt rohkem dramatismi. Neil on ülioluline tähendus Lied’i ajaloo aspektist: nendega oleks Schubert nagu loonud uue stiili, olles terve sajand oma ajast ees.

Turi ja Raide interpretatsioon selles kulgemises hoidis pidevalt pinget ja emotsiooni elevil. Uskumatu taseme on Turi saavutanud sõna valdamises: siin vormusid selged mõtted, helises iga konsonant, sõnarõhud ei kaotanud sealjuures laulvust, kantileeni. Kuulasin mitmeid lõike kinnisilmi, et mitte lasta end eksitada välisest, ning nautisin tenori hääle ilu, ühtlust ja äärmist dünaamilist nüansirikust.

Kahe muusiku teineteise-tunnetamine üleminekutes ühest helistikust teise, lendlevate crescendo’de kujundamine suubumisega pppsse – kõik see teenis oma eesmärki. Turi vokaalsed vahendid võimaldavad tal luua äärmiselt kontrastseid meeleolusid: juba „Sõdalase aimduse” õudustäratav pp, siis täie korpusega antud intonatsioonid, kus fraas „head ööd, mu südame arm” sisaldas äärmiselt suure tagamaaga värve. Raide lendleva kergusega loodud pingestatus „Kevadeigatsuses” kulges imelises dünaamilises gradatsioonis. Viimase laulu, Rellstabi tekstile „Hüvastijätu” ülesehitus oli rabav oma nüansirohketes variantides – see on alati raskeim ülesanne pikkades salmilauludes. Ja põhiline võlu seisnes lihtsuses – geniaalne!

Heine laulude tuum on sügav ja mitmeplaaniline – siin on peidus isiklik ja inimlik. Laulus „Linn” toodi kuulajani sugestiivse, mehise jõulisusega fraas „Veel korra ilmub päike viimase säraga ja näitab mulle kohta, kus kaotasin armsama” (tõlge A. Sang). Selge on, et üksnes laulja, kellel seljataga süvenemine Siegfriedi partiide määratusse sisutihedusse, on võimeline sellise intensiivsuse ja hingestatusega tooma kuulajaini valu ja ahastust, mis peitub lauludes „Teisik”, „ Tema pilt” ja „Atlas”. Sõnad jäävad siin kirjeldamisel mannetuks – seda peab kuulma! „Tuviposti” esitus sai laulja Raidelt nagu hoogu laulda teksti „Kui vaid saaks lennata!”. Ilusa apoteoosina kõlas helge lõpulaul „Üksnes sinuga ” ning lisapalad looja noorusajast „Usk kevadesse” op. 20 nr 2 Uhlandi luulele ja „Kalur” op. 5 nr 3 Goethe luulele andsid õhtule helge, igavikulise toonuse.
 
PS Küll tahaks loota, et ka Mustpeade maja valdajad leiavad sponsori, kes ostaks siinsesse Valgesse saali väärilise klaveri! On äärmiselt kahju meie üliheadest pianistidest, kes peavad leppima rohkem kui tagasihoidlike võimalustega meie kontseripaikades – kõlavärvide kujundamise võimalused on siinse pilli tämbraalse „tuimuse” tõttu piiratud ja ahistavad muusikut.
Tiiu Levald

Pilvedest läbi

Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert „Pilvedest läbi” Tõnu Kaljuste dirigeerimisel, kavas Sergei Tanejevi „12 koori a cappella” op. 27 Jakov Polonski sõnadele, kaastegev muusikateadlane Tiia Järg. 10. III Mustpeade majas.

Maailma muusikaloost on teada mitmeid näiteid, kus mõne komponisti loomingu tõeline tähendus avastatakse alles pärast helilooja surma. Oli ju ka suur Bach enam kui pool sajandit peaaegu täielikus unustuses. Kuid mõne komponisti helitööde saatuseks ongi jääda riiulitele tolmuma, sajandiks ja kauemakski. Ning üks selliste teoste autor on kindlasti Sergei Tanejev (1856–1915), kes vene muusikast maailmamuusikasse tegelikult läbi ei murdnudki. Tema teoste ettekandeid kuuleb tänapäeval ikka haruharva, ilmselt ka Venemaal.

Selles mõttes oli Tõnu Kaljuste ettevõtmine esitada eelmisel laupäeval Mustpeade majas Eesti Filharmoonia Kammerkooriga Sergei Tanejevi umbes poolteist tundi kestev kooritsükkel „12 koori a cappella” op. 27 (1909) Jakov Polonski sõnadele omamoodi julgustükk. Eksperiment, mille publikumenu oli enam-vähem prognoosimatu ja mis pani päris tõsiselt proovile isegi EFK lauljate vokaalsed võimed ja vastupidavuse.

Kuna Tanejevi elust ja loomingust siinmail suurt midagi ei teata, eelnes kontserdile muusikateadlase Tiia Järgi lühike, kuid asjatundlik loeng. XIX sajandi Venemaal oli Tanejev tuntud rohkem pianisti, pedagoogi ja muusikateoreetikuna. Pianistina oli ta näiteks Brahmsi I klaverikontserdi esmaesitaja Venemaal (1875), pedagoogina olid ta arvukate õpilaste, sealhulgas Rahmaninovi ja Skrjabini, aga ka tulevase Tallinna konservatooriumi viiuliprofessori Johannes Paulseni õpetaja. Muusikateoreetikuna keskendus Tanejev peamiselt polüfooniaõpetuse sõlmküsimustele, tema mahuka köite „Range stiili liikuv kontrapunkt” (1909, Leipzig) kordustrükke leiame veel XX sajandi teisest poolestki.

Kuid Sergei Tanejevi helitööde saatus on olnud dramaatiline. Ehkki tema loomenimistus on kümme keelpillikvartetti, mitmeid kammerteoseid, palju a cappella koorimuusikat, sümfoonia, süitlik viiulikontsert, kantaat „Johannes Damaskusest” ja koguni üks ooper „Oresteia” (esietendus 1895. a Peterburi Maria teatris), siis ettekandeni jõudsid need suhteliselt harva. Tanejevi heliloomingut varjutasid mittemõistmise pilved – kriitikud pidasid seda juba XIX sajandil vanamoodsaks ning publik ja interpreedid ilmselt liiga keeruliseks. Oli see siis tõesti nii?

Tõnu Kaljuste ja EFK kontsert „Pilvedest läbi” andis sellele küsimusele ka omamoodi vastuse. Tanejevi tsükli „12 koori a cappella” ettekande esmamulje põhjal võib täheldada kahte asja. Need kooriminiatuurid on kontrapunktilises mõttes tõepoolest üsna keerulise tekstuuriga ja pole sellistena esitamiseks jõukohased kaugeltki mitte igale koorile ja dirigendile. Seda enam, et sopranite ja tenorite partii jõuab mõnes koorinumbris oma intensiivsuse ja tessituuri kõrguse poolest üsna „piiri peale”.

Mis aga puutub selle tsükli helikeelde, siis XXI sajandil on juba natuke raske öelda, kuivõrd see XX sajandi alguse kontekstis võis olla „moodne” või „vanamoodne”. Näiteks mõne osa („Prometheus”) polüfoonia meenutas kõigepealt pisut XVIII sajandi kontrapunkti ja Händelit, veidi hiljem aga hoopis Max Regerit (1873–1916). Stereotüüpset „venepärasust” emotsionaalses plaanis Tanejevi helikeeles aga nagu õieti polegi, vaid osa „Pilvedest nägi kalju …” kõlapildis võis aimata vene rahvuslikku eepilist avarust ja tunderikast melodismi.

Kaljuste dirigenditöö suurteose esituse ettevalmistamisel on olnud igatahes põhjalik. Seda oli tunda, kuna dirigendi tõlgendus rõhutas vajadusel Tanejevi muusika sügavat dramatismi (näiteks avaosas „Haual”), tõi esile suuri dünaamilisi kontraste ning ka koori diktsioon ja artikulatsioon oli kiiretes episoodides hästi täpseks lihvitud. Eriti burleskselt kõlas koori süllaabika osas „Varemeis torni …”.

Ja kuna Tanejev oli ikkagi (hilis)romantismiajastu helilooja, siis „Igavikust kostis äkki muusikat” mõjuski romantilise kooriballaadina, kus EFK lauljate fraseerimine toonitas ühtlaselt kandvaid legato’sid. Väljapeetud fraasilõpud olid täpselt paigas ka osa „Tähed” ettekandes.

Raske öelda, kuivõrd see Kaljuste ja EFK kontsert võis avardada Sergei Tanejevi talendi austajate ahtakest, muusikaspetsidest koosnevat ringi. Meie kuulajateni on Tanejevi koorimuusika nüüd igatahes jõudnud. Väga heas ettekandes. Pilvedest läbi …
Igor Garšnek