Koorilaul pääses paisu tagant lahti

Kammerkooride festival tõi koorilaulu taas veebiplatvormilt kontserdisaali. Kaks laulupäeva puhus koorilaulutukid taas hõõguma.

MARGE-LY ROOKÄÄR

XV Eesti kammerkooride festival 10. – 11. X Tallinna Õpetajate Majas, Niguliste muuseum-kontserdisaalis ning Eesti muusika- ja teatriakadeemias.

Konkursi õnnestumises mängivad ikka kaasa sisukas interpretatsioon, vähe esitatud repertuaar ja üllatusvõitjad. Kui festivali esimese konkursipäeva lõpus oleks grand prix’ võitja asjus sõlmitud kihlvedusid, siis oleks nii mõnigi kukkur hingamispäeva pärastlõunal kopsakamaks saanud. Musta hobusena traavis peavõidule Tallinna Kammerkoor (dirigent Heli Jürgenson), kelle pääsemine oma kategooria kolmandalt kohalt grand prix’ vooru tuli meeldiva tõigana.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean aga alustama sellest, et kevadel jäi XV Eesti kammerkooride festival koroona­puhangu tõttu ära. 28 koori pani ajutiselt noodimapid külmiku otsa ja hoidis laulmisest distantsi. Osa küll püüdis muu digielu kõrvalt ka e-koorilaulu harrastada, kuid üldine hangumine andis endast märku igas kooriliigis ning nii mõnigi koor ei elanudki juhitavat hingamist üle.

Seda võimsam oli festival, kus 18 koori otsustas ettelaulmisele panustada. Seitsmes kategoorias oli osalejaid koolikooridest poolprofessionaalideni, festival oli täis innukat interpretatsiooni ja kohati tuli ette väga komplitseeritud repertuaari – sellise naudinguga pole eesti laulja ammuilma konkursilaval esinenud kui nüüd. Aeg-ajalt kasvas aga vaimustus rinnus nii suureks tuhinaks, et õpetajate maja laelühtrid hakkasid hoiatavalt klirisema. Ei tea, kas ettelaulmisärevusest, ruumi akustikast või lihtsalt võimetusest laulda vaikselt, kuid koorid kõlasid tõepoolest valjult.

Üldiselt kordus vana muster: kellel on probleeme olnud, neilt sai neid uuesti kuulda. Osaliselt osaleti vales kategoorias, mõni kava ei sobinud konkursile ning oli näha, et pikem paus on kooride stabiilsust murendanud. Kuid lauldi kavasid barokist nüüdismuusikani, kohustuslikud teosed olid üsna keerukad, laval oli palju ilu ja juhtus mõnda muudki, ja ikkagi olid kõik rahul. Sest kõik oli päris!

Koorimuusikas on väga tähtis täpne intoneerimine, laulu sisu mõistmine, teksti diktsioon, ansambliline tasakaal, üldine musikaalsus, lavaline veetlus ja usalduslik side dirigendiga. Esitatava repertuaari kõrval tuleb luua ka kava terviklikkus.

Kõige rohkem rõõmustasid koolikoorid südide ja musikaalsete etteastetega. Tallinna prantsuse lütseumi siiras Pärt Uusbergi „Mis on inimene“ esitus on arvatavasti selle teose uue hingamise alguspunkt, sama koori lauldud Mart Saare „Jaani hobu“ mõjus pööripäevaliku sõnajalaõie otsimistuhinana. Tallinna inglise kolledži neidudekoor (kaunis loomulik laulmismaneer) ja Pärnu muusikakooli neidudekoor (väga ilusad fraasikujundused) oleksid pidanud joonistama oma kavasse rohkem karaktereid.

C-kategooria kooridest jäid kõrva segakoori August07 hoolikad laulu­lõpud. Paaris kohas oli küll mõningane häälestuse ebakõla, aga see tekitas südames soojuslaine nagu kohtumine veidi häälest ära harmooniumiga. Maksu- ja tolliameti segakoor Peale Viit kriipis kõrva rohkem, kui oleks tohtinud: igati parimas eas koorilauljad vajavad kindlasti hääleseadet ja ka mõttemudeli muutust, et ei oldaks laval nii ametliku olemisega. Nõmme noorte naiste koor Kevad lõi lava lehte: peamiselt peast laulvad noored naised olid hoolitsetud vokaaliga, toon oli meeldivalt voolav ja sillerdav ning lauljate naeratused võitmatud. Kevade dirigent Õnne-Ann Roosvee pälvis konkursil parima dirigendi eripreemia.

B-kategooria on alati kui issanda looma­aed, seegi kord oli rikkalikult kõike, mida hing ihkab. Saaremaa kammerkoor Eysysla tundus kohati laulvat mitmes helistikus korraga, ent nende vene rahvaviisi lopsakas tõlgitsus tõi koorile eripreemia. Rae kammerkoori dirigent juhatas kogu kava peast ja see on aastakümnete pikkuse konkursikogemusega Tiia-Ester Loitme sõnul ainumõeldav. Ent selle koori juures jäi mulle silma ainult üks laulja, kes naeratas. Ülejäänud olid maru tõsised. Ometi paranevad naeratusega laulmisel nii intonatsioon kui ka vokaali värv. Kohustuslik laul (Maria Kõrvitsa „Milline päev, milline öö“) ei tundunud armastuslaulu moodi mitte üks teps. Nikolai Kedrovi „Meie Isa“ oli püüdliku artikulatsiooniga, aga oleks saanud olla veel hillitsetum. Üldmulje siiski „pole viga“ ja koori arhiivi jääb kinnitusena teise koha diplom.

Viljandimaa Kammerkoor, kes pälvis kategooria esikoha, oli lihtsalt maagiline. Dirigent Kadi Ritsing oli kui transis: iga häälekene, silbikene ja fraasikene vormus tema keha kaudu. Kui kohustuslikus laulus leidus lapselikke süütuid nostalgiavärve, siis Cyrillus Kreegi teos jäi siiski kohati liigvaljuks ja pateetiliseks. Ka Alo Ritsingu „Talveõhtu metsas“ võiks olla akvarell päikeseloojangust selmet söejoonistus. Otsige võimalusi vaikselt laulda! Koori hääleseadja Triin Ella õpetussõnad kostavad laulmisel igati kenasti.

Meestelaulu esindas konkursil Akadeemiline Meeste Lauluselts, aga mehed – nagu elus ikka – tegelesid rohkem tehnilise poole ja rütmiga: lüürika Pärt Uusbergi kohustuslikus laulus „Mis on inimene?“ ja Tuudur Vettiku „Kuus“ jäid pisut mehaaniliseks. „Kuud“ ongi tohutult keeruline esitada, siin on lugemata arv tahke, mida vaja jälgida – et vokaal ei läheks metalseks, hingamine oleks pehme ja – mis peamine – et ei kiirustataks.

A-kategoorias oli tulevärk. Siin pandi mängu kõik, mida osati ja natuke ka seda, mida ei osatud. Nooruke kammerkoor Encore alustas musitseerimist juba enne teost, tipphäälestus oli juba Auftakt’i ajal. Hingamisele näikse nad üldse suurt tähelepanu pööravat ja selles on neid loetud kuud aidanud EFK laulja Karin Salumäe. Tulemus on väga ilus: pole ühtegi katkevat fraasi, toeta lauset ega juhuslikku sõna. Toon on hoolitsetud ja nooruslik, kuid mitte lapselik. Häälerühmadel on oma kindel tämber, mis kokku lauldes sirutub lõhnavaks buketiks. Kohustuslikus laulus (Tõnu Kõrvitsa „Canticle of the Sun“ ehk „Päikeselaul“) oli taotluslikku gosplihõngu, mida mahendas Dobrinka Tabakova tänapäevamuster. Kava varajase muusikaga lõpetades nauditi muusikat südamest.

E STuudio noortekoor ajab publiku kihevile enne, kui nad lavale lastakse – niivõrd on koori peadirigendi Külli Lokko koostatud kavad inspireerivad ja kordumatud. Nii ka seekord. No milline vokaal, miljonivõit! Värelev, sädelev, paindlik, ühtlane – oh, kirjeldamatu. Laulud lauldi peast ja täpselt dirigentide (teine dirigent Eliisa Sakarias) käe järgi. Kohustuslik Tõnu Kõrvitsa teos oli erinevalt eelmainitud koorist pisut britilikumalt kargem, kuid väga loovalt esitatud. Kui Cyrillus Kreegi „Talvise õhtu“ puhul olekski tahtnud natuke rohkem laulu sisule mõtlemist – kuidas need reed mööda lumekrudisevat teed all kuuvalgust ikkagi liiguvad –, siis kava viimane number, Michael Ostrzyga „Iuppiter“, oli puhtalt bikiinivoor: esitleti kõiki oma tugevaid külgi. Teatraalne lõpp võttis viimasegi ettekujutuse selle koori võimete piiride kohta.

Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor tuli lavale sammudes, mis ei lasknud kahelda: meie ei tule siia nalja tegema. Nii ka oli. Knut Nystedti komplitseeritud „Mary’s Song“ tõmbas kohe algatuseks lõõtsa laiali ja andis pildi naiseliku energia ürgsest jõust. Häälerühmadega on tehtud suurt tööd, ühtegi n-ö unustatud nooti enesele ei lubata, toon on selge, ent liiga vali. Kreegi „Ma tulen hilja“ tõlgitsus oli mulle ootamatu, kuid Alo Ritsingu loo „Laul Jakobile“ demonstratiivne lorilaulumaitseline esitus jättis dirigent Edmar Tuule väljendusrikka käe all pähe keerlema vana ütluse, et ega mehele ei minda, mees võetakse.

NUKU koor teeb alati teatrit ja Karl Tipu teos „Miniatuurid“ oligi neile kõige sobilikum – selle eest saadi eripreemia. Lauludele oleksin aga soovinud paremat lõpetamist ja teoste vahele antagu natuke aega: rabistamine kandub edasi lauljatele, kannatavad sisseastumised ja vokaaltehnika ning üldmuljesse lisandub korpulentsust. Cyrillus Kreegi „Ringtantsulaul“ muutuski liiga pingutatuks, aga küll tullakse tantsule ka hea sõnaga kutsudes.

Veronika Portsmuthi Kooriakadeemia kammerkoor esitas repertuaari, mis kuulub professionaalide valdkonda: mitmele koorile kirjutatud Samuel Scheidti teos ja Einojuhani Rautavaara on selle tõestus. Patrik Sebastian Undi „Nüüd õhtu on“ tõi mulle aga meelde, kui rääkisin ühelt valjult kontserdilt tulles mitu tundi kõva häälega – ometi on ju õhtu ja vaikus on kuldne. Pole kahtlustki, et koori tegutsemises on suurt ambitsiooni, tööd tehakse teemasse sügavuti minnes. Dirigent pole kunagi varjanud oma armastust nüüdismuusika vastu ja see sobib temanimelisele akadeemiale hästi.

Tallinna Kammerkoor jättis oma kategoorias esinedes mind jahedaks. Jah, sümpaatne sooritus, tark dirigent, võimekas koor. Eksimus Cyrillus Kreegi laulus „Kuula, valgusest imelist juttu“ ja suhteliselt lakooniline Rasmus Puuri „Me hoiame nõnda ühte“ said armu, kui kõlas Charles Villiers Stanfordi muusika – nostalgiahetk mäletamaks ammu laulnud kooride esitluslaadi – hõng, milles ma ei näe midagi halba. Välk tabas mind aga siis, kui Tallinna Kammerkoor osutus oma kategooria kolmanda koha omanikuna grand prix’ voorus osalejaks.

Ja see polnud ainus üllatus! Järgmisel hommikul oli EMTA kontserdisaalis grand prix’ voorus kogu kaardipakk segamini ja pasjanss laoti hoopis teisiti. Kui E STuudio kammerkoori Achilleuse kannaks osutus ootamatult Arvo Pärdi „The Women with the Alabaster Box“ ehk „Naine alabasternõuga“ ja kammerkoori Encore esituses Mart Saare „Miks sa nutad, tammekene?“ oli ehk liiga museaalne, siis tõusis laval esile Tallinna Kammerkoor – mõtestatult ja mingisuguse vabanemistundega lauldes. Üleni nauditav. Niisiis ei olegi ime, et lõpuks kuulutati lõikustänupühal just nemad festivali grand prix’ võitjaks.