Koostegemise aval rõõm

Ühele huvikoolile on „Alice Imedemaal“ suurejooneline ettevõtmine, mida toetas peale osalejate tugev seljatagune bändist ja valgustajatest kostüümikunstnike ja grimeerijani.

LIIS RULL

Koguperemuusikal „Alice Imedemaal“ 3. VI kell 15 (esietendus 2. VI). Lavastaja Tanel Jonas, helilooja Ardo Ran Varres, laulutekstide autor Aapo Ilves, stsenarist Ott Kilusk Lewis Carrolli raamatu põhjal, kunstnik Triinu Pungits. Osades Annaliisa Kivi või Emily Mäesepp (Alice), Rosanna Säälik või Thea-Tikker Pikhoff (väike Alice), Elisabet Bachaus või Aigi-Lii Oja (Kübarsepp), Annabret Albert või Triinu Johanna Sepp (Irvikkass), Anette Nurja, Lisette Leopard, Kirke Miina Tegova, Stella Seim, Kristin Ivan, Ida Aleksandra Lillepuu, Katri Kade, Tuulõ Iva, Berit Järveküla, Ida-Marie Möldre, Kertu Juhkam, Tristan Erik Teniste, Mirtel Aal jt E STuudio koori- ja tantsukooli lauljad. Bänd koosseisus Priit Sootla (klahvpillid), Risto Virkhausen (kitarr), Andres Vago (kitarr), Margus Tammemägi (löökpillid), Felix Verlin (bass) ja Kristin Müürsepp (flööt).

Juunikuu alguses etendus Tartu Sadama­teatris E STuudio koori- ja tantsukooli koguperemuusikal „Alice Imedemaal“, mis tõi lavale üle saja muusiku ja kaasategija, et haarata publik Ardo Ran Varrese mängulise muusika saatel ühes Alice’iga seiklema.

„Alice Imedemaal“ on kahtlemata juba hea allikmaterjali valik, kuna E STuudio koolis tegutsevad igas vanuses lastele, nii koolieelikutele kui ka gümnaasiumiõpilastele, mõeldud huviringid. „Alice’i“ maailm on aga tegelaste ja süžee poolest piisavalt kirju ning sisaldab eri interpretatsioonitasandeid – sealt leiab igas vanuses suhestumisväärset. Koguperemuusikaliks nimetatud tõlgendus paistis olema suunatud eelkõige pere noorematele, seda muu hulgas lapseliku särasilmsuse poolest. Terviku sirgjooneline jälgitavus ja sidusus mõjus sümpaatselt: see sobis muusikali sihtgrupile ning tegi ka noortega lavastamise tõenäoliselt lihtsamaks. Projekti eest vedanud Külli Lokko piidles noodi­puldiga bändirõdul istudes küll kogu aeg tähelepanelikult korruse jagu allpool toimuvat, kuid osatäitjad paistsid olevat nii põhjalikult ette valmistunud ja kogu muusikali detailideni selgeks harjutanud, et muretsemiseks ei olnud põhjust. Ühel hetkel esitas väiksem peategelaste ansambel a cappella numbri, kus suuniseid ühespüsimiseks jagas dirigendi asemel hoopis üks lauljatest.

Üks väga sümpaatne duo näitas end kahe Alice’ina: nii noorema (Rosanna Säälik) kui ka vanema osatäitja (Annaliisa Kivi) puhul oli märgata tegelaskujule iseloomulikku terasust ning valmisolekut osutada täiskasvanute maailmas aset leidvatele veidrustele.

 Gitta Veber

Sadamateatri black box’i tüüpi saal tõestas end igati õnnestunud koha­valikuna: ühelt poolt lõi see suhteliselt intiimse õhkkonna lähivaatega fantaasiamaailmale ning haaras seeläbi publiku kaasa sama vahetult, nagu seda on teinud Lewis Carrolli kirjeldused. Lava ei ole seal küll meeletult suur, ent oli see-eest tegevusega piisavalt ühtlaselt täidetud, nii et selle ühtegi nurka ei jäänud tühja või kasutamata ruumi. Koori- ja tantsukooli nooremad olid aga kogu muusikali vältel paigutatud laulma lavaäärsetele rõdudele, kust avanes hea vaade toimuvale. Kõigi huvikooli laste kaasamine on kahtlemata juba pedagoogilisest aspektist tunnustusväärne ja kajastab koorikooli võlu: see lubab ka noorematel saada aimu, mis võib neid selle hobiga edasi tegeledes veel ees oodata, ning olla osaline ühes innustavas suurprojektis.

Lava keskpunktis viis tegevustikku edasi valdavalt ligi 20-liikmeline tegelaste ansambel. Kuigi süžee oleks võinud ette määrata nii mõnegi kostüümivahetuse, olid muusikali peaosatäitjad algusest lõpuni neile määratud rollis. See aitas neil ilmselt paremini oma osaga mõttepidet hoida ning pakkus peategelastele ka enam pildis olemise võimalust, tagades seeläbi nende parema eristatavuse ja meeldejäävuse. Tegelaste arvukuse tõttu oli ka kostüümide ampluaa küllalt silmapaistev: selles valguses oligi ehk hea, et need kaelamurdval kiirusel ei vahetunud, vaid mõningad detailid sai pilguga mitu korda üle käia. Tegelaste rolli olid suuresti asetatud puberteediealised noored, kelle pidevas muutumises olemise kujundit on ka alustekstis aegade jooksul ühe analüüsitava aspektina välja toodud. Vaatajana ei teadnud ma küll midagi osalejate senisest lavakogemusest, kuid energiat täis ansambel oli igati mõjus. Rollidesse ja lavastuse loomisse sisseelamise rõõm oli silmanähtav. Üks väga sümpaatne duo näitas end kahe Alice’ina: nii noorema kui ka vanema osatäitja puhul oli märgata tegelaskujule iseloomulikku terasust ning valmisolekut osutada täiskasvanute maailmas aset leidvatele veidrustele, samal ajal said nad koos laval teine­teisele toeks olla, et vältida olukorda, kus keegi jääb pikemalt päris üksi tegevust edasi kandma. Enese­väljenduse julgust jagus ka mitmel muul tegelasel: teiste seas jäi meelde Irvikkassi kehastaja kassilikult nõtke lavamaneer ja silmapaistev alditämber.

Ardo Ran Varrese progerokihõnguline muusika sobis energilisse muusikali hästi ja aitas täita ka stseenide üleminekuid. Loomulikult on siin märkimisväärne roll ka bändil, mis koosnes kogenud mängijatest. Kuigi muusika tiksus ühelt poolt dirigendi käe all lavastuse reeglistatud rütmis, õhkus sellest siiski meeldivat vabadust ja värskust. Ruumi väiksuse tõttu tundus mulle esimeste palade ajal, et valju muusika foonil läheb osa tihedast laulutekstist kaotsi, kuid muusikali edenedes suudeti balansi­küsimus õnneks sujuvalt lahendada.

Ühele huvikoolile on „Alice Imede­maal“ suurejooneline ettevõtmine, mida toetas peale osalejate tugev selja­tagune bändist ja valgustajatest kostüümikunstnike ja grimeerijani. Oli tunda, et projektiga on võetud siht professionaalsusele ega ole piirdutud kodukootud tegevuse või pelgalt n-ö nunnumeetriefekti taotlemisega. Kõrge standard peegeldus muu hulgas küllalt keerukas koreograafias. Kui siin-seal oli ka mõningaid detaile, mis ei õnnestunud alati ühtmoodi, ei häirinud see sugugi üldpilti. Muusikalis on materjali enam kui tunni jagu, mis tähendab, et kõik peaosatäitjad olid pidanud mällu talletama muljetavaldava hulga teksti, laulusõnu ja liigutuste kombinatsioone.

Muidu köitva ja läbimõeldud reklaami vahele oli sattunud ka üks tõrvatilk: kontserdi Facebooki-üritusest jäi silma lause „See pole lihtsalt järjekordne huvikooli kontsert, vaid päris kultuurielamus!“. Seda sorti pisendav hüüatus tekitab veidi mõru tunde ning mõjub ka alandavalt, kui pidada silmas, et koori- ja tantsukool korraldab regulaarseid väiksemas formaadis kontserte. Kui nimetuses sisaldub sõna „muusikal“, osutab see juba iseenesest asjaolule, et loodud on sootuks teist laadi produktsioon, mida publikul pole põhjust kontserdiga segi ajada. Ülalt alla vaatamine ei jäta paratamatult eristuda soovijastki kuigi head muljet.

Publikus ringi vaadates näis, et „Alice Imedemaal“ oli toonud peale ootus­päraselt oma võsukestele kaasa elavate vanemate saali ka omajagu osatäitjate eakaaslasi – igati meeldiv tendents. Igatahes pakkus muusikal osalistele kuhjaga elevust ja õnnestumisi. Loodetavasti tekib suurel koori- ja tantsukoolil sellisteks ettevõtmisteks edaspidigi uusi ideid ja võimalusi, nii et noored saavad laiema publiku ees esineda.