Tosin „Ideejazzi“ festivali

Tähtis on see, et Tartu „Ideejazzi“ festival jätkab sõsaraga Narvas ja publikuhuvi püsib. Mitmekesiseks džässieluks on ruumi üle Eesti.

PRIIT PAJUSALU

12. rahvusvaheline džäss- ja rütmimuusika festival „Ideejazz“ 27. – 29. X Tartus ja Narvas.

„Ideejazz“ on festival, mis Tartus täitis „Rainbowjazzist“ jäänud tühiku. Küll mitte kohe, vaid pärast mõningast ideede selitamist ja tiimi koondamist, kus keskne roll on olnud Oleg Pissarenkol, toonasel Elleri-kooli rütmimuusika osakonna eestvedajal. Algusaegade festivali meeskonnatuumiku moodustasid muusikaõpilased ja ka esinejatena said nad suure tüki festivalikavast.

Nüüdseks on festival kasvanud ja valinud formaadi, kus paralleelselt peetakse kaks džässipäeva Tartus ja teist samapalju Narvas, festivalipealiku sünni­linnas. Kuues aasta selle valemi järgi on rõõmustanud džässisõpru nii ühes kui teises linnas. Minulgi oli kiusatus minna Narva avapäevale, sest sealne džässiklubi on elujõuline ja varasemad külastused on pakkunud teistmoodi elamuse – temperamentsem publik loob teise õhustiku. Paraku sobisid Tartus ERMi sillaalal toimunud kontserdid minu ajakavaga paremini.

Raul Vaigla bänd alustas festivali, tema juubel on olnud hea põhjus esinemiskutseks mitmele festivalile: olin nautinud seda ansamblit nädal varem Viljandi kitarrifestivalilgi. Aga heade džässimeeste kalendrid on tihedasti täis ning seetõttu sai näha pisut modifitseeritud koosseisu. Raul Vaigla oli peale krihvidega basside sedakorda kaasa toonud ka fretless-pilli ja see lisas tuttavale kavale, kus valik oli tehtud kolme sooloplaadi materjalist, uusi värve. Petteri Hasa löökriistapartiid olid toeks ja selgrooks. Soleerijatena lõi kaasa Tero Saarti trompetil, kes sel korral tempis oma sound’i elektroonikaga, meenutades kohati Nils Petter Molværi kõlapilti. Suurim üllatus oli Madis Muuli klahvpille asendanud Pent Järve kitarril, kiire kohanejana sobitus ta ansamblisse hästi nii funk’i-maigulise taustamängijana kui stiilse ja maitseka soleerijana. Tuleb tunnistada, et Clavineti, eriti kangiga toonipainutused, ja kitarri kõlavärv ei olnud sugugi üksteisest kaugel. Igatahes põnev koosseis ja ka esinejail endil oli väike eksperimendinärv sees. Ajaloo huvides on kohane märkida, et päev varem Narva laval oli Madis Muul klahvpillidel ja puhkpilli mängis klarnetist Meelis Vind.

Lätlaste Rihards Lībietis Orchestra on külastanud „Ideejazzi“ varemgi, toonane hipsterlik indiejazz on nüüd rangem ja vormistatum. Muusikalise poole pealt oli nende etteaste dünaamiline ja meeleolukas, tekitades filmiliku tunde, country ja westernʼi kuma, kuhu sisse pikiti ka pisut gipsy- kitarri ja flamenkolikku hõngu. Tommy Emmanueli korduvad külaskäigud lõunanaabrite juurde on ilmselt inspireerinud kasutama ka kitarri korpust, harjadega mängituna kõlas see vägagi cajón’i moodi. Bändi liider Rihards Lībietis oli mitmesuguseid kitarre mängides suurim soleerija, aga tuge pakkusid ka teised ansamblikaaslased. Huvitavaks värviks muude klassikaliste džässipillide – kitarrid, bass ja trummid – kõrval oli tšello Erna Daugaviete mängituna, tema hoidis traditsioonilist joont toonivalikus ja pillikäsitluses.

Norra-Austria Jan Gunnar Hoff Trio oli esimese päeva põnevaim esineja. Muusikaliselt liikusid nad igati radadel, mida oleme harjunud pidama põhjamaiseks džässiks: rahulik, voogav, läbi komponeeritud. Bändi liider mängis suurema osa kontserdist klaveril, tema soolode osakaal oli suurim, aga ka Per Mathiesen sai kontrabassil soleerimisaega, ansamblimängu kõrge klass kaasa­andeks. Trummar Herbert Pirker oli oma esituses nauditavalt täpne ja mitmekesine. Bändi kõlapilti lisandus uusi põnevaid värve, kui klaveri asemel võeti kasutusse elektriklaver ja süntesaator, siis kõlas see üsna Joe Zawinuli moega nii toonilt kui intoneerimiselt. Basskitarristi arsenali kuulunud viiekeelse bassi kasutus andis aimu, et mees on hoolikalt Jaco Pastoriust kuulanud. Kontserdi lõpetuseks paluti appi lätlaste kaunis tšellist Erna Daugaviete ja tänuks toetavale publikule kõlas Heino Elleri „Kodumaine viis“, eks seegi ole üks põhja­maise loomuga pala.

Basskitarride tulevärki sai näha Slow Motion Orchestra esinemisel. Mihkel Mälgand oli kaasa võtnud korraliku pillivaliku, lisaks kontrabassile akustilise basskitarri ja kaks elektrilist bassi. Neist uusim, Kalle Tombaku valmistatud meistripill kõlas eriti ümara ja tüseda tooniga. „Tahab veel timmimist ja sisse mängimist,“ kinnitas Mihkel pärast kontserti rahuloleva muigega. Ansamblikaaslaseks oli Raun Juurikas klahvpillidel ning kuulda sai nii elektroonilist kui ka kontsertklaverit. Ahto Abner trummarina jälgis hoolega toimuvat ja lisas oma värvid ning muusikalised kommentaarid. Eelhoiatusena lubatud free jazz sai sel kontserdil minu jaoks tavapärasest erineva lahenduse, enamasti kipub see olema kakofooniline ja käre instrumentalistide ühisosa otsimise mäng. Seekord suundus bänd rahulikult ja hoolikalt üksteist jälgides-kommenteerides muusikalisele matkale väljapeetud, pisut hillitsetud meeleolus, mida ometigi oli põnev jälgida.

Hoopis kirju geograafilise taustaga oli järgmine esineja Pylkkanen Nu Bottega. Bändi liider on soomlasest alt- ja sopransaksofoni mängija, UMO Jazz Orchestra taustaga maailmakodanik Pekka Pylkkänen, tema kirjutatud oli ka enamik repertuaarist. Itaallasest klaveri­mängija Roberto Tarenzi sai saksofoni kõrval rohkesti soleerimisruumi, tema mängutehniline osavus ja kõla sobisid suurepäraselt ansambliga. Kreeklasest kontrabassimängija Kimon Karoutzos ja austraallasest trummar Adam Pache hoidsid rütmipartii käimas, näidates end maitsekate soleerijatena. Sellise kirju taustaga bändi muusikaliseks ühisosaks on klassikaline džäss, Nu Bottega üks tähendusi olevatki lahe avatud köök, kus kõigil kohalolijail on mõnus laua taga koos olla. Bändi kõla ja mängutäpsus on kiiduväärt, aga see muusika tahtnuks minu meelest täielikuks nautimiseks kohviku-restorani õhkkonda ja melu. Ehk siis kunagi trehvan sobilikku kööki.

Lõpetuseks astus lavale kuubalanna Ana Carla Maza, kes on 16. eluaastast alates, seega kümme aastat, elanud Pariisis ning õppinud konservatooriumis ja Sorbonne’i ülikoolis tšellot ja tantsu. Klassikalise euroopaliku hariduse kõrval on alles kõik kuuba muusika juured: son, rumba, lisaks bossanoova ja šansoon. Tšellomängijana üllatas ta temperamentse pillikäsitlusega, ta kasutas instrumenti suuresti kitarrina/basskitarrina – näppepillina, aga ka korpust rütmi mängimiseks. Poognamängus kombineeris ta keelte löömist lühikese poognatõmbega, kõlades sel moel hoopis rohkem ja intensiivsemalt rütmipillina kui klassikalisel moel tšellona. Tema vahetekstid, laulud ja tantsuetüüdid olid täis tuld ja intensiivsust, mis jahedat tartlast tükati ehmatas. Häbelikkusest saadi üle, plaksutati ja lauldi kaasa, aga Narva kontserdi sarnast täielikku vastastikust mõistmist ja ühishingamist Tartus ei tekkinud. Tagantjärele mõeldes tahtnuksin kuulda rohkem instrumentaali ja vaheldusrikkust emotsioonides ning intensiivsuses, artist ei jätnud publikule väga hingamisruumi.

See, et džässitraditsioon Tartus püsib, on suures osas tänu võlgu Oleg Pissarenko ja Eesti Rahva Muuseumi heale koostööle, oma osa on saatkondade abil, aga ka džässisõbralike ettevõtjate õlg on alati olnud toeks. Kvaliteet on kindel ja väljapeetud, kuid sedapidi ka vähem üllatusi pakkuv ja eksperimenteeriv.

Mõneti on kadunud see algusaastate nooruslik õhin ja peavoolust kõrvale jäävate põnevate artistide valik. Tunnen puudust festivali algusaegade kontsertidest, kus Eesti kullafondi kuuluvaid bände ja projekte taas esitleda võeti: Mess, Radar, E=mc². Mõneti on see arusaadav, sest festivali haare on laienenud, Oleg Pissarenko enda muusikalised projektid ja salvestused võtavad aega ja tähelepanu. Aga tähtis on see, et Tartu „Ideejazzi“ festival jätkab sõsaraga Narvas ja publikuhuvi püsib. Mitmekesiseks džässieluks on ruumi üle Eesti.