Kui saar on mandrist ärksam

Eesti muusikafestivalide ülesanne jääda väikseks ja värskeks on „Sõru saundil“ igati õnnestunud: kava oli poliitiliselt laetud ja artistide valik tugeva sotsiaalse närviga.

GREGOR KULLA

Elektroonilise muusika festival „Sõru saund“ 28. – 30. VII Hiiumaal Sõru sadamas.

Festivali aftekal mõtlesin, kust sai alguse harjumus koguneda looduskaunis kohas, magada kolmemõõtmeliselt häirivates tingimustes, juua end praktiliselt pildituks ning tagatipuks püsida, panditops käes ja päikese­prillid ees, festivali erilisima aasalillena. Teadagi saaks kaudseks alguspunktiks määrata „Woodstocki“, kuid see seletus pädeb õige vähe. Tänapäevast muusikafestivali kultuuri määratlevad peamiselt Ameerika Ühendriikide megafestivalid nagu „Coachella“, „Austin City Limits“, „Bonnaroo“ ja „Lollapalooza“, millest viimasele müüdi 2019. aastal 246 000 piletit1. Sarnasesse suurusjärku kuuluvad kõik ülalnimetatud festivalid, mille peamine eesmärk on teenida tulu. Eesti festivalid on nende kõrval nunnud perekondlikud kokkutulekud.

„Woodstocki“ ajal oli muusikafestivalide eesmärk tuua kokku inimesi. 1970. ja 1980. aastatel oli see festivalide peamiseks tõukejõuks, kuniks neist sai korraldajate kasumiallikas.2 Mehhanismidel, mis tegid sarnaste huvidega inimeste kokkutulekust kasumiallika, on palju pistmist kaasaegse elu profiiliga. Võrreldes XX sajandiga või kas või XXI sajandi algusega on rahakott enam avali elamustele, mitte materiaalsetele hüvedele – Maike Londi või Flumeni ülesastumisest klipi jagamine Instagrami on rõõmustavam kui millegi kalli ostmine. Nn kogemusmajandus (experience economy) on läinud tõusujoones, kui kaubamärgid on liikunud festivalide poole, püüdes ära kasutada võimalusi, mida pakub suur summ inimesi suures ruumis. Deloitte’i 2019. aasta küsitlus3, mis keskendus millenniaalidele (1980.–1990. aastatel sündinutele) – grupile, mis moodustab vähemalt 45 protsenti 32 miljonist muusikafestivalidel osalevast inimesest –, kinnitas tänapäeva inimese elamuslembust: 57 protsenti vastajatest ütles, et nad eelistavad kodu omamise asemel reisimist ja maailma nägemist.

Uurimuse tulemus peab paika ka „Sõru saundi“ külastajate kohta, kuid erinevalt Ühendriikide megafestivalidest ei ole see suur kasumiallikas esinejatele ega korraldajatele. Euroopa muusikafestivali kultuuri keskmes on keskkond, seltskond ja muusika ning külastajad eelistavad kogukondlikku privaatsust ja järjekordade lühidust. Kui aga ühel muusikafestivalil istud maas ja keskendud kaks päeva muusika kuulamisele ja perega aja veetmisele, siis mõnel teisel lasub raskus tutvusringi laiendamisel ja pidutsemisel. Suhtlus ja pidu iseloomustasid ka Hiiumaal toimunud festivali, mispärast keskendun ennekõike „Sõru saundi“ festivalisusele ning püüan tabada selle tõmmet.

„Sõru saundi“ telkla eesotsas paiknevat kuuest kuni kümnest telgist koosnevat küla kutsuti skänklaks (ingliskeelsest sõnast skanky, mis tähendab midagi äärmiselt ebameeldivat, eriti määrdumise tõttu). Seal ei väsitud festivali vältel kordagi. Skanky on küla kohta öelda liialdus, sest sealne pidu oli küll pisut lärmakas, kuid viisakas võrreldes sellega, mis Intsikurmu muusikafestivali telklas toimub. Poolprivaatsed aftekad pärast festivalialal pidutsemist toimusid esinejate ööbimiskohas, kus istuti koos õues laua taga, aeleti üksteise seljas ja oodati, kuniks pupillid oma suuruse taastavad ja uni koju jõuab. Oli ka neid, kes minetasid une sootuks ja liitsid kaks viimast festivalipäeva üheks.

Flumen tõi tähelepanu Eesti ühiskonna heteronormatiivsusele, valitsevale trans- ja homofoobiale.

Ago Tammik / Ekspress Meedia

Programm hakkas pihta neljapäeval kell 19 ning reedel ja laupäeval lõuna paiku. Suurem hulk rahvast saabus festivalialale alles päikeseloojangu ajal: Hiiumaale satub mandrilane harva ning sestap kasutati päevast aega avastamiseks ja suvise elamusindeksi suurendamiseks. Seda tõestas telklat ääristanud autokolonni hõredus päevasel ja tihedus õhtusel ajal. Elamusi otsisin ka mina, külastades saare restorane, randu ning lõpuks sõbra vanematekodu, kus pühapäeval kitsas ringis festivali lõpuaftekat pidasime. Magnetid, mis mind festivalialale tõmbasid, olid Flumen, Zahir ja EXPAT (Mykki Blanco, Samuel Acevedo), kes kõik reedel järjestikku esinesid. Õhku polnud ka laupäeval Erika de Casieri, Florian Wahli ja Manna vahel.

Paadikuuris live-esinemisi kuulates tundsin end ehmatavalt mitmel korral andunud fännina, mis tegi põsed rõõsaks, kuid hetk hiljem meele morniks. Tüdimus tuli peale, sest suvel eesti lemmik­artiste kuulates või vaadates jätkub avastusrõõmu vaid viivuks. Seda eriti uute tegijate puhul, kel ongi valikus vaid tunni jagu muusikat. Kuna ülesastumisi on suvel palju, pole palju aega oma repertuaari laiendada ning sestap varieerub kavas vaid laulude järjekord, kui seegi. Ühest küljest on see mõistetav, kuid teisest küljest valmistab pisut pettumust, sest andunud fännina ootaks kas või lavastusliku poole värskendamist või mõne demo esitamist.

Uutest tegijatest sooviksin lähemalt puudutada Flumenit ja Mannat, kes paistavad praegusel Eesti muusikamaastikul silma nii stilistiliselt kui ka sisuliselt. Mõlemad artistid puudutavad olulisi tabuteemasid – Flumen mängib soo ja seksuaalse orientatsiooniga ning manööverdab stereotüüpidega, Manna on võtnud fookusesse vaimsed probleemid. Samuti valdavad nad oskuslikult visuaalset tähendusloomet ning seovad oma loomingusse ka performatiivseid väljendusvahendeid. Et mõista artistide lähenemist ja isikupära, võtan luubi alla nende lood.

Flumeni tuntud ja ühe narratiivseima laulu „Cookie“ puhul on tegu transfeminiinse (transfeminine) muusiku seksuaalkogemuse analüüsiga. Sõnades väljendab Flumen end otse: „I love her boobies and she loves stretching my ass. It’s getting out of hand. We’re like two lesbians playing rock guitar in a punk band.“ Laulus väljendab muusik oma esimest biseksuaalset kogemust paiksoolise naisega. Laulja erineb konventsionaalsetest soorollidest nii seksuaalselt määratluselt kui ka välimuselt, tuues tähelepanu Eesti ühiskonna heteronormatiivsusele, valitsevale trans- ja homofoobiale. Sarnaseid väärtusi esindas samal õhtul esinenud mittebinaarne artist Mykki Blanco, kelle sõnumile lisandus ka rassiline mõõde.

Manna märtsis ilmunud loo „Grieve“ sisuks on depressioon ning sellest tulenev vajadus ja soov siit ilmast lahkuda, olgugi et pealt vaadates pole elul vigagi („living kinda good this year / even got a couple beers from home“). Laulu on sisse toodud ka artisti vägivaldne suhe emaga („childhood robbery / didn’t win a lottery / mama did me dirty / she was only thirty five / third one goes under the knife“). Erinevalt Flumenist ei ole Manna oma sõnades sedavõrd otsene, kuivõrd pigem fragmentaarne ja kohati iroonilinegi. Laulu tervik moodustub ühes Raul ja Romet Esko loodud videoga, kus kujutatakse laulja katuselt alla hüppamist ning musta riietatud olendite poolt lämmatamist. Laulja visuaalses identiteedis on näha gooti elemente.

Ärksatest teemadest hoolimata peksis Paadikuurist õue astudes meele segaseks kahelt kõrvallavalt kostev vali muusika. Koos veel valjemate vestluste ja kiire suitsetamisega tekitas see õllesummerliku meeleolu, mis õhtu lõpuks päris ära kohutas. Erksust oli keeruline taastada, sest n-ö peaesinejad tulid mõlemal päeval lavale üksteise järel ning aega teisi lavasid väisata peaaegu polnudki. Väikest vingu ignoreerides kiidan korraldajaid sedavõrd mitmekülgse programmi eest: live-artistide valik oli tugeva sotsiaalse närviga ning kaasavust silmas pidav. Ärksus peegeldus ka külastajates, kes olid valdavalt noored ning pretensioonitult stiilsed. Hetkeks võis küll kohata keskealiste purjus heteromeeste rõvedusi, kuid tõesti üksnes hetkeks. Neist ei pääse iial.

„Sõru saundi“ ei saagi ühegi teise festivaliga võrrelda ning seda ei mõtle ma ei komplimendi ega kriitikana. See on väikeste festivalide võlu. Mina saabusin Hiiumaale sooviga suhelda, pidutseda, ringi rännata ja tagatipuks muusikat kuulata, mõni teine võis aga saabuda siia sooviga oma perega aega veeta. Sestap rõhutan oma tõlgenduse subjektiivsust. Leian, et Eesti muusikafestivalide ainus ülesanne on jääda värskeks ja väikseks ning hetkeseisuga paistab, et „Sõru saundil“ õnnestub see hästi: programm oli poliitiliselt laetud ning artistide valik asjatundlik. Isegi skänkla oli viisakas.

1 Number of tickets sold in Lollapalooza 2014-2019; https://www.statista.com/statistics/984242/number-tickets-sold-lollapalooza-brazil-festival/

2 Mahita Gajanan, How Music Festivals Became a Massive Business in the 50 Years Since Woodstock. – Time 14. VIII 2019; https://time.com/5651255/business-of-music-festivals/

3 The Deloitte Global 2022 Gen Z and Millennial Survey; https://www2.deloitte.com/global/en/pages/about-deloitte/articles/genzmillennialsurvey.html?icid=wn_

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht