Kui ükski heli pole välistatud

„Afekt“ ei piirdunud traditsiooniliste kontserdipaikadega. Iga külastatud saal rääkis festivali keeles ning see polnud juhus, vaid läbimõeldus.

ANETE SAMMLER

Rahvusvaheline nüüdismuusika festival „Afekt“ 28. X – 5. XI Tallinnas ja Tartus. Kunstiline juht Monika Mattiesen.

Festival „Afekt“ tõi Tallinna ja Tartusse maailmaklassi muusikud, hoolikalt valitud kontserdipaigad ning mõtteainet pakkuvad kohtumised nii heliloojate kui ka festivali külastajatega. „Afekt“ (enne seda Eesti heliloojate festival, veelgi varem Eesti noorte heliloojate festival, mis sai alguse Tartu Jaani kiriku festivali osana – toim) pani juba XVIII korda proovile kuulaja avali meele ja kannatlikkuse. Uuele muusikale pühendatud nädala läbi teinud kuulaja võis pidustuse lõppedes tõdeda, et nõustub festivali keskse helilooja Rebecca Saundersi mõttega: muusikat pole vaja mõista, vaid end sellele avada.*

Tänavune „Afekt“ keskendus kahele heliloojate paarile: eestlasele Märt-Matis Lillele ja jaapanlasele Toshio Hosokawale, kes – olles küll pärit maailma eri otstest – on suure osa loomingust pühendanud idamaade kultuurile ja filosoofiale. Teine paar oli inglise päritolu helilooja Rebecca Saunders ning tema ameeriklasest õpilane Mark Barden, kelle festivalil kõlanud teostes pakutakse helimassiivide akustilisi ruumi­lahendusi.

Liivapaber, kivid, oksaraod, kortsunud lehed ja kruvid

Festivali avakontsert, kus astus üles Afekt Sinfonietta, anti 28. oktoobril Noblessneri valukoja Nobeli saalis. Juba esimene kontsert tõi kuulajani kolm esiettekannet: Mart Siimeri „Expectavi“, Mark Bardeni „Monoliths“ ning Helena Tulve „Itk“.

Kontserdi algul asetsesid sümfonieti liikmed publiku suhtes ringjalt, moodustades omamoodi surround-helisüsteemi. Nobeli saal oli kontserdiks valgustatud nõrgalt, vaid mõned valgusvihud tekitasid seintele mänglevaid varje. Valitud teoste ajal oli valgustus ka täiesti välja lülitatud. Pimedus andis võimaluse täielikult helidele keskenduda ning nii võis kuulaja korraga avastada, kuidas häälestamata instrumendiks peetavad kõlapulgad omandavad aegamööda kindlad helikõrgused.

Ansambli Mosaik kontsert meenutas kohati head teatrietendust, kus näitlejad on oma rolli nii sisse elanud, et unustavad kõik muu. Samaväärne keskendumine peegeldus vastu publikust. Mosaik teeb koostööd ka helilooja Elis Hallikuga.

Mart Laul

Sügavalt puudutas mind Marju Lepajõe mälestuseks kirjutatud Helena Tulve uudisteose „Itk“ tekst, mis pärineb Hedi Rosma sulest. Teksti rikastavad vanaindia eeposest „Mahābhārata“ pärit tsitaadid ning Rumi ja Georg Manceliuse tekstide fragmendid. Meisterlikule põimingule lisandus esitus, milles mängis peamist osa mitmekülgselt andekas dirigent ja bass Andreas Fischer.

Fischeri talent ja näitlejaoskus paistis välja ka noorema põlvkonna poola helilooja Wojciech Blecharzi teose „Ocean Is Not Enough“ ettekandest. Blecharz, kes on laiemat tuntust kogunud ooper-installatsiooniga „Body-Opera“, viis kuulaja oma koduaeda: „Ma kuulasin vaikust oma aias. Iga müra, heli, sosin mu akna taga tekitas lootust,“ on ta oma teost kirjeldanud. Peale instrumentide kasutasid muusikud veel kive, liivapaberit, kruvisid, tuletikke ja muid esemeid, mis lennutasid kuulaja kujutlusvõime eesmärgipäraselt kontserdisaalist tuhandete kilomeetrite kaugusele.

Kas iga heli on ikka muusika?

Teisipäevasel „Afekti“ improvisatsioonikontserdil esitasid kohapeal sündinud muusikat Leonora Palu, Elo Masing, Roomet Jakapi ja Taavi Kerikmäe. Huvitav oli festivalil osalevaid heliloojaid omavahel teistmoodi seostada ning kuulata Rebecca Saundersi juures era­viisiliselt õppinud Elo Masingu viiuli­improvisatsiooni ja maailmanimede Pierre Boulezi ja Kaija Saariahoga koostööd teinud Taavi Kerikmäe kohapeal sündinud helide sünteesi. Teisalt pani improvisatoorne nüüdismuusika mind hoopis rohkem mõtlema nüüdismuusika tähtsusele ja vajalikkusele.

Nüüdismuusika on juba ammu astunud üle primitiivsest küsimusest „kas iga heli on muusika?“. Teame, et nüüdismuusika vastandub levimuusika reeglitele: ei jää kergesti meelde, ei ole heakõlaline ega soovigi kellegi meele järele olla. Kuid ilmselge vastus ei takistanud mul sel mõttel kontserdi vältel mitu korda peatumast. Kindlasti ei olnud see kontsert klassikalises mõttes muusikaelamus. Tegemist oli rohkem tunnetusprotsessi kui muusikaga. Pikka aega näis mulle, et laval toimuv ei ärata minus mingisuguseid emotsioone, et see ei kõneta mind.

Kontserdi lõppedes taaselustasin emotsioonid, mida olin pooleteise tunni jooksul kogenud, ning sain aru, et olin arvanud valesti. Kui kuuldud helid olid tekitanud minus nii palju emotsioone, siis järelikult pidi kuuldu mind ka kõnetama. Sain aru, et kontserdi ajal saalist lahkunutele oli mängitud ninanipsu (jah, ka sada aastat pärast Schönbergi lahkutakse demonstratiivselt saalist!). Kui miski sunnib kuulajat tegema nii ebamugavat otsust, et saalist tuleb poole esituse ajal lahkuda, siis on varjatud õppekava täidetud – kuulajat on puudutatud.

Siiski hämmastasid mind ka muusikud. Milline julgus astuda klassikalise muusikaharidusega muusikuna n-ö tõsise muusiku rollist välja ja väita, et mikrofoni ees sahistamine on muusika, mille eest võib piletiraha küsida! Olgu, võib-olla kujutan ainult ette, et muusikud tegelevad sellise küsimusega. Võib-olla on see kõigile teistele ilmselge. Kuidas jõuda aga selleni, et määratleda iga heli muusikana? Saksa muusikateadlane Wolfgang Sandner on Helena Tulve muusika kohta öelnud, see nagu ei olegi komponeeritud, vaid et kõik juhtub nagu iseenesest – pillid justkui mängiksid ise, mitte et neid mängitakse. Tema muusika kohta on ka öeldud, et ükski heli pole välistatud. Vahelduseks oligi tõesti väga värskendav kuulda instrumente mängitavat ebatraditsioonilisel moel. Ehk on õigus neil, kes määratlevad iga heli muusikana, mitte neil, kes oma klassikalise muusikaharidusega kuulutavad jultunud moel suurema osa maailma helisid muusikaväliseks või mustalt intoneerituks?

Meeli avardav kontsert

Festivali parima elamuse sain Kultuuri­katlas ansambli Mosaik kontserdilt. Ansambli Mosaik koosseisus astusid üles Bettina Junge (flööt), Christian Vogel (klarnet), Ernst Surberg (klaver), Hatšatur Kanajan (viiul) ning Niklas Seidl (tšello). Berliinist pärit nüüdismuusikaansambel, mida Euroopas praegu väga hinnatakse, esitas kontserdil elektroakustilise kava Euroopa heliloojatelt, kellega seob Mosaiki tihe koostöö. Nende heliloojate hulka kuuluvad näiteks Lisa Streich, Ehsan Khatibi, Enno Poppe ning ka eestlanna Elis Hallik.

Enim avaldas Mosaiki puhul muljet nende koosmäng. Muusikud võtsid musitseerimiseks aega. Ükski noot ega liigutus polnud kiirustatud ja nii suutis ansambel kontserdil aja seisma panna. Nende koostöö väljendus vaikses ja rahulikus üksteisemõistmises ning jäägitus keskendumises. Tõepoolest, just muusikute keskendumisvõime tegigi kontserdi nauditavaks. Kohati meenutas see head teatrietendust, kus näitlejad on oma rolli nii sisse elanud, et unustavad kõik muu. Samaväärne keskendumine peegeldus vastu ka publikust.

Kontserdisaalist lahkusin tunnikese vanema ja kogenumana ning samal ajal ka tähelepanelikumana, sest võisin olla kindel, et olin viimase tunni veetnud täielikult oma meeltele keskendununa. Kontserdi ajal pidid mu meeled olema tavapärasest hulga rohkem avali, sest selle vältel meenus mulle mitu muusika­pala, mida ma ei olnud aastaid kuulanud. Midagi pidi minus olema tavapärasest vastuvõtlikum, et need muusika­palad leidsid tee minu juurde tagasi.

Hoopis teistsuguse variandi toimivast koostööst tõi publikuni 3. novembril Suurgildi saalis esinenud ansambel Fractales. Ansamblil on hoopis individualistlikum suhtumine, iga muusik on iseenda eest väljas, kuid ometi suudab – pealtnäha partneritega suhtlemata – oma partii teistega kokku sulatada. Fractales kandis ette ka eesti heliloojate Marianna Liigi, Elo Masingu (esiettekanded) ning Märt-Matis Lille muusikat. Liik ja Masing on oma helitöödes paljuski katsetanud ruumiga ning nad olid asetanud interpreedid nii lavale, publiku keskele, kõrvale kui ka selja taha. Esitusele tuli veel ka tipphelilooja, festivalil erilise tähelepanu saanud jaapanlase Toshio Hosokawa loodud „Stunden-Blumen“ ehk „Toki no hana“, milles autor tutvustab kuulajale lillede maailma ning omaenda suhestumist sellega.

Festivali üldmulje

Festivali avakontsert pani mind mõtlema, kuidas mõni festival kohe oskab play-nuppu vajutada. Mida peab korraldaja kohe alguses õigesti tegema, et kuulajal tekiks eriline tunne? Kas asi oli avakontserdiks valmis pandud šampanja­pokaalides või sumeda valgustusega kontserdipaigas? Kindlasti ei saa see kriteerium olla uksest sisse voolav rahvahulk, kuna „Afekti“ külastas (meeldivalt) mõõdukas arv kuulajaid. See oli midagi muud – õhkkond, et kohe hakkab juhtuma midagi erilist, selline tunne nagu lapsena jõule oodates. Igatahes saavutas „Afekt“ minu meelest selle tunde kohe.

Ometi oli selge, ühe kontserdi külastamisest festivali olemuse mõistmiseks ei piisa. Mõnelt festivalilt on võimalik valida üks kontsert ning sellega on kõik öeldud, elamus saadud. „Afekt“ ei ole üks neist festivalidest. Kõik kontserdid olid omavahel mõtteliselt seotud, nende ülesehitus ja mõtteline kulmineerumine läbimõeldud. Sealjuures kandsid kontserdid ühist tunnetust ja mõtet. Kuidas oli see saavutatud?

Eraldi tahan peatuda kontserdipaikadel. Me ei imesta, kui Hollywoodi filmi jaoks on leitud imelised võttepaigad. Ka festivalikorraldajad on iga Eesti nurga eripära ja veidrused enda kasuks mängima pannud – seda suutsid ka kõnealuse festivali korraldajad. „Afekt“ ei piirdunud traditsiooniliste kontserdipaikadega. Iga saal rääkis festivali keeles ning see ei olnud juhus, vaid läbimõeldus. Kultuurikatel, Noblessneri valukoda, Fotografiska, Suurgildi saal … Kõik need kohad kõnelesid üht keelt. Oleksin võinud vabalt, silmad kinni, Fotografiskast Noblessneri valukotta teleporteeruda.

„Afekti“ osatakse ka turundada: intervjuud ajalehtedes ja raadios, reklaamid ja huviäratavad reklaamklipid ühismeedias meelitasid kuulajad kontsertidele. Nüüdismuusika valdkonnas aitas kuulajal orienteeruda hästi üles ehitatud ja informatiivne kavaraamat. „Afekt“, olgugi loodud vaid valitud publikule, oskab olla nähtaval. Kvaliteetne sisu kindlustab, et see festival rikastab muusikavaldkonda.

* Monika Mattiesen, Intervjuu Rebecca Saundersiga. Muusikat pole vaja mõista, tuleb vaid end sellele avada. – ERRi kultuuriportaal 22. X 2019. https://kultuur.err.ee/994669/intervjuu-rebecca-saundersiga-muusikat-pole-vaja-moista-tuleb-vaid-end-sellele-avada

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht