Kuidas kirjeldada kirjeldamatut?

Kairi Leivo

Kuidas kirjeldada elamust, mis on südame alt justkui kuuma voona läbi käinud ja jätnud sügava, ent nähtamatu jälje. Keeruline. Just nõnda aga tänavune Viljandi pärimusmuusikafestival  mõjus. Otse südamesse, inimese tukslevasse ja pulseerivasse vereringesse lisandus hulgaliselt muusikalisi rütme, mis vedasid kuulajad enesega kaasa rännakutele ajatusse pärimusrütmide maailma. Veelgi keerukam on aga seletada, mis juhtus samal ajal inimese vaimlise kehaga. 

Seda, kuidas trummide seljas ratsutavad šamaanid, on lihtne ette kujutada, aga kuidas kakskümmend tuhat festivalikülalist maast õhku tõsta, mõistavad vist ainult selle festivali  korraldajad, sest aasta-aastalt tuleb neil programmi kokkupanek üha täiuslikumalt välja. Olulisim selle kirju ja paljude esinejatega muusikapidustuse puhul on terviklikkus. Rütmi ja pulsi teema sisse oleks mahtunud igasuguseid trummipõristajaid, ent ei mindud libedat teed, sest tõepoolest, rütmid ja pulsid ei teki ainult rütmiinstrumentidest, vaid igast pillist, millel hing sees, ning sellest, kui muusiku ja tema kuulaja vahel tekib mitmekihiline kahekõne. 

Sel aastal sai Eesti publik teadlikumaks ja targemaks maailma eri nurkades mängitavatest pillidest. Baskimaa ansambel Oreka TX demonstreeris näiteks põnevate rütmipillide txalaparta ja keeltega löökpilli tun tun’i mängu. Txalaparta mängimine nõuab ülimat meisterlikkust ja täpsust: kaks muusikut peavad nelja pulgaga ühel helilisel kividest või puust laual toimima nagu üks mees. Minimalistlikud rütmilised helimaailmad ja koostoimimise rõõm  oli nii kütkestav, et märkasin, kuidas paljud olid unustanud neid jälgides suu lahti. Laval toimuvale lisaks näidati filmi ansambli rännakutest mitmete rahvaste juurde ning kõik see kokku moodustas suurepärase terviku.       

Suurepärast koostoimimise rõõmu ilmutasid  ka mitmed teised kooslused. Sergei Starostini pereansambli esinemised olid nii heliline kui ka geograafiline sissevaade vene rahvamuusikasse. Multiinstrumentalist Starostini võib pidada elavaks entsüklopeediaks selles vallas. Ta on ka hea näide, kuidas folkloristi teadmisi ja kogemusi saab suurepäraselt laval kasutada. Ja millised vapustavad hääled on selle pere naistel! Senegali-Norra kooslus Cissokho System  lubas vanal traditsioonilisel koral ja elektrilistel pillidel koos suurepäraselt särada. Koravirtuoos Solo Cissokho viis oma lugude ja improvisatsioonidega teekonnale Lääne-Aafrika helimaailma.     

    Põnevate pillidega hiilgas ka Ensemble Shanbehzadeh Iraanist. Ansambli eestvedaja Saeid Shanbehzadeh suutis mängida oma kitsekujulist neyanban’i (iraani torupill) isegi pea kohal, ise sufi kombel keerutades. Jääb meelde elusa organismina toimiv energiast pakatav ansambel, mille muusika veab kujutluspildid vägisi kaasa iraani padišahhi patjadega kaetud paleedesse ja toob silme ette kõhutantsijate  kirglised tantsud.   

Tim Edey, Lucy Randalli ja Brendan Poweri trio pakkus vaimustavaid tõlgendusi, segades bluusi, jazzi ja keldi muusikat. Power võlus suupillist välja saksofonihelid ja Randalli tundlik bodhràn’i-mäng (iiri raamtrumm) sekundeerisid multiinstrumentalist Edey käe all laulvatele pillidele, naelutades publiku kahel õhtul Tegelaste toa õuele.  Pereansamblite, sõpruskondade ja tänavamuusikute ühised tukslemised kulmineerusid aga Trilok Gurtu trummimantrates. Sõnadest jääb väheks, et kirjeldada seda kaasahaaravat ja läbinisti mõtestatud helimaailma, mille too maailmamuusika sädeinimene Kirsimäele lõi. Kokkupuude Meistriga on nagu haldja puudutus. Sa kujutad ette ja tunned, et sind on puudutatud, aga sa ei saa aru, kui sügavalt. Jäljed temaga kohtumisest võivad pinnale  ujuda alles aastakümnete pärast. Selles ajatus ruumis, kuhu Meister oma muusikaga viis, olid käsikäes minevik ja tänapäev, kurbus ja rõõm ning vaikus ja helid, ühesõnaga – maailma tasakaal. 

Maailma tasakaalu ja tarkuse tõi Viljandisse ka jutuvestja Jan Blake. Tema osalemine festivalil oli korraldajate üks suuremaid õnnestumisi, sest pärast esivanemate tarkusest pakatavaid ürgseid ja säravaid lugusid ning laule, mis kuulajad koju kaasa said, muutus maailm veelgi paremaks paigaks. Iidsed lood ja Blake’i vaimustav esitus oli paljudele festivali tipphetk. 

Lauluväljaku trummilaboratooriumis tuksus neli ööpäeva labajalarütm. Kiigelt kostis kiigelaulu ja regilaulupesas lauldi emakeelset maailma lahti. Taban end varahommikuses kastes koju jalutades mõttelt, et kiik on eestlase üks ürgsemaid rütmipille. Iga kiik on oma eripärase käigu ja rütmiga, mis annab laulule dünaamika ja sõnadele pikkuse. Kiik on nagu kahe maailma värav, mille vahel kiigume maapinda puudutamata,  tuues tollest ilmast laule ja rütme sellesse ilma. Seekordsel pärimusmuusikafestivalil õnnestus see kahe ilma värav pärani lahti hoida, sest kõigil oli võimalus kiigata väga eriilmelistesse maailmadesse maakera eri nurkadest ja sulanduda pärimusmuusika tukslevasse vereringesse.