Kuidas paluda iseennast tantsule?

Sille Kapper: „Folklooriliikumise juhendajad on ka piirangute ajal olulised ja vajalikud suunajad, aga nad peavad nutikalt ja paindlikult kasutama uusi võtteid.“

SILLE KAPPER, KRISTIINA SIIG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti folkloorinõukogu juhatuse liige Laura Liinat pöördus meie poole küsimustega koroona ja folklooriliikumise kohta. Tantsuõpetajatest ema ja tütrena* arutasime asja ning jõudsime arusaamani, et folkloori ja pärimuskultuuri valdkonnas on sobiv aeg pöörata rohkem tähelepanu inimese individuaalset arengut ja heaolu toetavatele tegevustele ning jätta ajutiselt tagaplaanile väljundid nagu esinemised ja suurüritused.

Laura Liinat: Nüüd on koroonaga seotud piirangute algusest möödas üle aasta ja need kitsendavad ikka veel ka folklooritegevust. Mida selline olukord pärimuskultuurile tähendab?

Sille Kapper: Räägime kõigepealt, mida tavaliselt pärimuskultuuri valdkonnas tehakse ja mida praegu teha ei saa või piirangute eri etappidel teha ei ole saanud.

Kristiina Siig: Alates eelmise kevade täielikust sulgemisest, kui ei saanud mingilgi kujul kohtuda, jäi ilmselt paus sisse neil rühmadel, kes kaugõpet ei teinud, võib-olla eakama koosseisu või eakamate juhendajatega rühmadel. Kõik festivalid ja üritused jäid ära, mistõttu rühmadel, kes tegutsevad väljundipõhiselt, kadus siht silme eest ära: ei olnud esinemisi ega reise, mis harrastajaid tihti motiveerivad. Ent väljundipõhisus tähendab vahel või lausa sageli, et valmistutakse ainult esinemiseks, s.t lühendatakse või seatakse laule-tantse, õpitakse ära oma n-ö koht või roll, selle asemel et üldiselt materjalis orienteeruda – kokkuvõtvalt pealiskaudsust. Seega ei pruugi esinemisväljundite vähenemine olla ainult halb.

Kapper: Mõnes rühmas ei olegi väljund nii oluline, vaata näiteks Leigarite väike­laste- või ka lasteaiarühma. Nendega teeme järjepidevuse hoidmiseks videotunde. Seevastu ürgleigarite rühma pausi nii eelmisel kui ka sel kevadel saab küll vist muu hulgas seostada esinemisväljundi puudumisega, aga muidugi ka Zoomi-huvi või -võimekuse vähesusega.

Siig: Tantsuklubid on võibolla isegi rohkem pihta saanud, sest sulgemiste ajal tehti üksikuid veebiklubisid, ent regulaarseid kolmapäevaõhtuid ei asenda miski.

Kapper: Väga hea, räägime tantsuklubidest. Seni kõnelesime ainult rühmavormist ehk rühmast kui kindlast koosseisust, kes käib regulaarselt koos harjutamas, üldjuhul mingi väljundi pärast. See on tähtis tegevusvorm, aga kui mõelda laiemalt, siis kas tantsuklubis on peale täieliku loobumise ka tegevus ümber korraldatud? Võib-olla sarnaselt, nagu tegime möödunudsuvise muuseumi­kavaga: teatud perioodil olid ainult soolo- ja paaristantsud vabas õhus, hoiti kaks meetrit vahet jne.

Siig: Tean, et tantsuklubi eestvedajad arutlesid mingil hetkel, et äkki tulla tantsimise asemel kokku hoopis pilli mängima. See oli umbes novembris, kui ei olnud konkreetset keeldu kokku tulla, aga oli moraalne vastutus kontakte vähendada ja riskitegevust vältida. Kuni viimase korrani oli siiski ka tantsijaid, ehkki pillimängijaid oli proportsionaalselt rohkem kui tavapäraselt – ja kõik maskidega.

Kapper: Huvitav, et liikumine hüljati enne kui pillimäng.

Siig: Meie kui liikumisega tegelevad ja liikumisest mõtlevad inimesed hakkame kohe võimalusi otsima, aga kui meedias on selgelt öeldud, et tants on riskitegevus, siis on üsna loogiline, et inimene, kes teebki seda võib-olla kord kahe nädala tagant, jätab selle ära.

Kapper: Ehk seletab see ka üldisemalt, miks pärimuskultuuriga tegelemisest – kui seda käsitleda kui harrastustegevust – või ka mistahes muust huvitegevusest mõnel juhul loobutakse. Samal ajal otsivad pühendunumad, kes käsitlevad seda kui oma peamist huviala, võimalikke uusi lähenemisviise ja lahendusi.

Siig: Tantsuklubi tuli eelmise kevade lõpus õue tantsima. Septembris alustati uuesti toas, maskid ees.

Kapper: See kõlab küll vastutustundliku võimaluste otsimise ja ka leidmise moodi.

Siig: Paraku on meie folklooriliikumine valdavalt rühma- ja väljundipõhine. Ideaalses maailmas tahaksin, et ei oleks nii, aga praktikas on. Tõsi, on teada, et pärimuse nn kaubastamine on aidanud näiteks käsitöövõtteid elus hoida – Eestis kehtib see vist näiteks Kihnu kohta. Väljundipõhisus mind siiski häirib, aga hea, et seegi on, muidu kiratseks valdkond veel rohkem.

Pärimustantsu õppimine on ideaalis seotud kõige muu pärimuslikuga, mida on vaja teha või teada selleks, et hästi tantsida ja tantsimist mõista, olgu selleks rõivastus, muusika, kombed, uskumused, laiemalt elulaad, elatusalad, pühad või argitegevused. Fotol tantsivad Jüri rahvarõivastes neiud.

Raul Ollo

Kapper: Väljund on vist tõesti vajalik. Ka turistidele esinemine, mida tehakse ju nii Kihnus kui ka mitmel pool mujal, toob peale otsese sissetuleku väga selget kasu sellega, et seal rakendatakse praktilisi oskusi – pillimäng, tants, laulmine – ja teadmisi, mis püsivad elus või taaselustuvadki ainult päris kasutuses. Veelgi enam, veenvaks esinemiseks, mida turist n-ö ostaks, on vaja neid oskusi vallata üsna hästi ning palju õppida ja harjutada. See rehabiliteerib natuke neid väljundeid, mille suhtes me kriitilised oleme. Minu meelest ei keela aga piirangud otseselt ühtki pärimuslikku tegevust. Piiratud on teatud tegutsemisviis – inimesed ei saa rühmiti kokku tulla. Kui rühma tasandilt edasi mõelda, siis meie mõlema arvates on ju pärimustantsu või pärimusliku tantsukultuuri õppimine ideaalis seotud väga paljude muude pärimuslike tegevustega, mida on vaja teha või teada selleks, et hästi tantsida ja tantsimist mõista, olgu selleks rõivastus, muusika, kombed, uskumused, laiemalt elulaad, elatusalad, pühad või argitegevused. Tantsija mätta otsast on selles mõttes hea vaadata, et siit kesksest liikumis- ja kehapõhisest tegevusest lähevad loogilised niidid paljude eri tegevuste juurde.

Siig: Püüdsin nüüd mõne Leesikate rühmaga teadlikult olukorda meie kasuks pöörata ja võtsin õuetrennides käsile pärimustantsutehnika. Tahtsin süveneda, kuidas mõjutavad paksud riided ja ebatasane tantsupõrand liikumist. Jõudsime katsetada vaid pealiskaudselt, õueeksperiment jäi liiga lühikeseks.

Kapper: Teised tegevused ei asenda tantsutrenni. Säärepaela punumine on tantsijale vajalik ja ka jõukohane, aga ei asenda liikumist – see on kõige olulisem. Sellepärast ei ole me Leigarites sel kevadel midagi sellist teinud. Eelmisel aastal tegime rohkem videoülesandeid, näiteks tuli rahvarõivad selga panna ja nende kohta uurida. Praegu rõhusime teadlikult sellele, et säilitada harjumus regulaarselt liikuda, võimalusel värskes õhus, sest see on tervisele hea. Selle talvega tekkis hea harjumus ja ka oskus iga ilmaga õues tantsimist nautida.

Siig: Täpselt, meil samamoodi. Mitte ainult tervise pärast, aga kuna lapsed ja kooliinimesed üldse on hommikust õhtuni Zoomis, siis nad ei taha midagi samalaadset juurde teha. Minule kui tantsuõpetajale oli see traagika. Esimesel hetkel mõtlesin, et lõpuks ometi saan teha kõike seda, millele ei raatsi treeningsaalis aega kulutada, aga siis tuli välja, et ei saa: koolitöödele lisaks ei taheta praegu kirjutamist, analüüsimist ega arutlemist.

Kapper: Teised tegevused on olemas, aga tantsurühma seisukohalt on olulisem ikkagi jätkata põhitegevust.

Siig: Siseruumis ei ole võimalik kokku saada. Sellepärast ei saa ka käsitööd koos teha.

Kapper: Oleks ka keeruline materjale igasse kodusse laiali jagada ja Zoomi kaudu juhendada.

Siig: Ja nad on algajad. Tantsuga ei valmista füüsilist eset. Kui algul läheb valesti, siis läheb, aga kui asi tehakse valesti valmis, siis on kehv lugu.

Kapper: Algaja õpetamine on kaug­õppes üldse maru keeruline. Kui vundament on all, siis selle pinnalt saab süvitsi minna või edasi ehitada, aga algajal on raske. See puudutab tantsuõpet ja ükskõik mille õppimist. Nii et võime välja tuua veel ühe piirangute mõju: algajate liitumine valdkonnaga on raskendatud, sest algaja vajab eeskätt kontaktõpet, edasijõudnu ja ka keskmine jätkab mingil moel ka distantsilt.

Laura Liinat: Kui rühmades, tantsuklubides jm vormis ei saa pärimust õppida või see võimalus on piiratud, siis mida see pikemas plaanis kaasa toob? Kui pikalt peaks piirangud püsima, et neil oleks jääv mõju kogu liikumisele?

Kapper: Me ei ole selgeltnägijad ja igaks juhuks ennustama ei hakka. Me ei ole seda ka uurinud. Oma kogemuse ja teadmiste põhjal saame öelda, et eelmise kevade täielikul sulgemisel erilist mõju ei olnud. Vähemalt sügisel oldi ju lootusrikkad, taheti uuesti harjutama hakata, aga siis tuli teine laine. Leigarite ja Leesikate näitel tuli üsna selgelt välja, et kaks kuud kaugõpet jättis küll jälje algajate osalejate ettevalmistusse – neist vähesed said suveks esinemisvormi –, aga edasijõudnud suutsid ilusti vormi hoida. Hästi toetav on see, kui mõtestame harrastustegevust selgelt kui eesmärgistatud õppeprotsessi. See ei ole see väljundi­põhisus, millest enne rääkisime, vaid just iga osaleja arengu väärtustamine ja tähtsustamine. Esmajärjekorras saab tegevust niimoodi mõtestada juhendaja, kes valib sobivad töövõtted. Osalejad, vähemalt motiveeritum osa neist, tulevad selle suhtumisega kaasa.

Siig: Mulle on jäänud mulje, et mõnes rühmas ei õpita ka tavaolukorras järjepidevalt uut pärimuslikku materjali ega arendata iga osaleja tehnilisi oskusi, vaid pigem säilitatakse. See paneb mõtlema, et vahest ei juhtugi midagi, kui mingi periood jääb vahele. Pärast piiranguid tullakse kokku ja jätkatakse, kust pooleli jäi – eeldusel, et paus ei veni inimpõlve pikkuseks.

Kapper: Mulle on rühmaharrastusest veelgi huvitavam see, kas ja mis tuleb piirangutega äravõetud tegevuste asemele – võibolla ongi juba tulnud? Küsimus on vist selles, milliseid pärimuslikke tegevusi vajatakse inimeseks olemisel ise ja sisemiselt, ilma rühmas käimise, seltskonna või suurürituste välise motiveeriva mõjuta.

Siig: Praegu ei ole midagi tulnud.

Kapper: Kas ei ole? Äravõetud tegevuste asemele – vaatame korraks kitsast pärimuskultuuri valdkonnast välja – on tulnud väljas liikumine. Matka- ja tervise­rajad on rahvast täis, viimase aasta jooksul on inimesed õues liikunud senisest rohkem juba enne, kui tantsurühmad läksid õue harjutama. Kas see on ainult minu mulje?

Siig: Vist on küll nii.

Kapper: Rohkem tehakse ka kodus süüa. Ma nüüd natuke fantaseerin, aga tundub loogiline, et sellega seoses on rohkem otsitud ka vanaemade retsepte ja äratatud ellu pere pärimuslikke oskusi. Kas siit edasi võiks tekkida suurem huvi oma perepärimuse kogumise vastu? Peale kokanduse võib ise meenutada või (üle)eelmistelt põlvkondadelt küsida näiteks peres tähistatud tähtpäevade kohta. Sealtkaudu jõuame ilusti laulu, tantsu ja pillimängu juurde, mille kohta on väga paljudel vanaemadel-vanaisadel veel omajagu näidata ja rääkida. Koreograafiatudengid pidasid aastavahetuse paiku oma lähedastega veebi- ja telefonivestlusi ja said tõeliselt imetabast materjali, soojad emotsioonid veel kauba peale. Või pärimuslikud käsitööoskused … Mu noorima tütre klassi näitel ei ole praegu koolist kaugõppel olevate tüdrukute käsitöötunni abi­juhendaja kuuldavasti tihti mitte ema ega kooliõpetaja, vaid vanaema või mõni teine vanem sugulane, kes veel oskab asju, mida ema enam ei oska.

Siig: Ongi. Süüa ja käsitööd saab teha.

Kapper: Alusoskused peavad siiski olema. Kuigi söögitegemise kohta saab vist Youtube’ist kõike õppida, väga spetsiifilisi käsitööoskusi siiski ei saa. Minu meelest on üsna ilmne, et tühja kohta ei jää, miski tuleb iseenesest asemele. Tähtis on aga märgata ja mõelda, kas see, mis tuleb iseenesest, on ka soovitud, oodatud, hea ja vajalik või peaks seda kuidagi suunama. Tasub mõelda, mida saab kas või folkloorinõukogu teha olukorras, kus rühmategevus ja suur­üritused on häiritud, aga individuaalne ja perepõhine meetod sobiks.

Laura Liinat: Kas ajaloost saab tuua samalaadseid näiteid?

Siig: Sõjad. Aga need rühmad, kellest me siin folklooriliikumises osalejatena räägime, hakkasid tegutsema pärast sõdu. Viimased sellised olukorrad olid ammu, kui see kultuur ise oli veel elujõulisem. Võib-olla 1990ndate algul, kui raha ei olnud ja muresid oli palju, ei olnud aega koos laulmas käia?

Kapper: Mina mäletan, et 1990ndatel raha tõesti ei olnud, aga aega oli küll.

Siig: 1990ndate lõpus, kui igaüks hakkas äri tegema, siis võib-olla ei olnud enam ka aega.

Kapper: Hea meelega jätaksin korraks jälle rühmad kõrvale. Pärimustegevustele ei ole sõjad eriti kuidagi mõjunud, need on inimestele olnud vajalikud nii rindel kui ka tagalas. Peaaegu et kaevikus mängitakse akordionit, naised tantsivad kodus omavahel, olgu mehed sõjas, merel või muidu kaugel tööl.

Siig: Küüditatutega oli samamoodi.

Kapper: Siberis tehti ka isetegevust. Kindla koosseisuga rühmi ei olnud, aga üheks korraks pandi ikka esinemisnumber kokku.

Siig: Nii on ka väliseestlastega.

Kapper: Ja põgenikelaagrites olijatega. Selleks, et inimene midagi teeks, peab tal olema motivatsioon. Rasketes oludes näib pärimustegevuste vajalikkus ja mingi sisemine motivatsioon neid teha isegi kasvavat. See on miski, mis on inimesele kaasa antud ja ükski väline jõud ei saa seda temalt ära võtta. Vähem motiveeritud harrastajad loobuvad raskuste korral rühmas käimisest, motiveeritud teevad edasi. Mõnel juhul on nii, et kui ikka enamik loobub, siis peatub ka rühma tegevus, aga sagedamini toimivad rühmad edasi, vähem motiveeritud lihtsalt ei käi.

Siig: Või nad kardavad nii väga, et isegi motivatsioon ei aita. Nad tahaksid käia, aga ei julge.

Kapper: Jah, nii võib ka olla. Kas siis valdav ajend pärimusega tegelemiseks on ikkagi kokkusaamine rühmakaaslastega, aga ka välisfestivalile või ka kohalikule suurüritusele pääsemine? Sisemist motivatsiooni pärimuskultuuriga tegelda on vähem. Või ei oska me seda tähele panna? Kas võiksime proovida seda märgata, otsida – kas või iseenda näitel? Sa ei uuri Jüri kihelkonna rahva­rõivaid näiteks MuISis selleks, et ükskord ilus välja näha, vaid sellepärast, et see on tähenduslikult veedetud aeg, sul on huvitav seda teha.

Siig: Samas ei ole mul motivatsiooni oma väiksema lapsega videotunde teha. Me ei ole seni peaaegu ühtegi teinud.

Kapper: Aga sul on motivatsiooni temaga vahel tantsida ilma videotunnita või vaatad rõõmuga, kuidas poisid omavahel tunnis või muuseumis nähtut kodus järele teevad. Jõuluvanale lugemiseks luuletusi õpetad neile ka – see on ju samuti pärimuslik teadmine, et meie peres on selline komme, et jõuluvanale loetakse salmi. Sedalaadi motiivid on kõigil inimestel, aga tihti ei tulda selle peale, et see ongi pärimus ja väärtus. Tuleb osutada sellele, et saab teha palju pärimuslikke asju. Õieti, me teemegi neid ja ainult kõige väiksem samm on astumata – märka, et sa teed seda.

Siig: Nõus. Olen ka üsna veendunud, et folklooriliikumises ei ole veel midagi hullu juhtunud. Tegevuse peatanud rühmad tulevad ka uuesti kokku, kui tuleb näiteks pärimuspidu „Baltica“. Kõik sõltub muidugi sellest, kui pikaks pandeemia venib ja missuguses normaalsuses pärast seda jätkatakse.

Kapper: Häiritud rühmategevuse ajal saab pärimustegevusi jätkata, neid saab iga inimene rohkem märgata ja teadvustada. Folkloorinõukogu saab jagada ideid, algatada mingeid ettevõtmisi, näidata, mida inimesed saavad ise perega teha, näiteks tähtpäevi tähistada või lihtsalt märgata pärimuslikke momente. Folkloorinõukogu on seda ka teinud, näiteks võib tuua aktsiooni „Hakkame santima!“. Sind on see sanditamine rohkemgi kõnetanud kui mind.

Siig: See on mind tõesti kõnetanud. Ja ma ei ole ikka veel jõudnud sinnamaani, et räägiksin neid asju peast. Ikka loen enne üle.

Kapper: Mul on ka nii, et kui väga hästi ei tea ega oska, siis vajan kindlust, otsin allikatest või pöördun spetsialisti poole. Eks sellepärast tuleb ju inimene ka tantsurühma, et talle ei piisa ainult sellest liikumisest, kuidas ta keha niikuinii liigub. Ta tahab teada ja osata rohkem, saada paremaks, võib-olla õppida tundma ka tausta, kust miski tuleb või miks nii tehakse. Et pärimuskultuuriga kvaliteetselt tegeleda, ongi vaja professionaalset abi: allikaid ja juhendajaid. Juhendajad on ka piirangute ajal oma rühmadele või teistele õpilastele olulised ja vajalikud suunajad, aga nad peavad oma tavaliste töömeetodite asemel nutikalt ja paindlikult kasutama mitme­suguseid uusi võtteid, sest ega rühmas ei sobi kõigile täpselt ühesugune lähenemisviis. Õppija või harrastaja seisu­kohalt on vist tähtis toonitada, et see ongi normaalne, et kõike ei teata ega osata ning vajatakse tuge, aga seda tuge tuleb minna ise otsima.

* Sille Kapper on Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi rahvakultuuri dotsent ning rahvakunsti­ansambli Leigarid kunstiline juht. Kristiina Siig on Tallinna prantsuse lütseumi tantsuansambli Leesikad kunstiline juht.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht