Kuidas tehakse klimpe

„Joo vett oma august“ (Õp 5:15–19). Raimo Kangro õpetussõnadest järeldub, et olulisim, mis õpetaja õpilasele võiks pärandada, on ülesanne, mitte lahendus.

ÜLO KRIGUL

Olin Raimo Kangro hilisemaid üliõpilasi, kuid heliloojaga kohtusin varem isiklikumalt hoopis noore koorilauljana tema loomingu kaudu. Saalomoni õpetus­sõnade tekstile loodud koorilaulu „Joo vett oma august“ muusika kõneleb (muu hulgas) oma allikale truuksjäämise olulisusest. Sellele suunas Raimo teatud vormis mõtlema ka oma õpilasi. Küsimust „kas see sulle endale ikka meeldib?“ on kuuldavasti kuulnud paljud õpilased, kes on mõne oma uue heliteosega tema töölaua taha istunud. Meeldimine meeldimiseks – kuidas keegi seda endale seletab –, omaenese kaevuga oli ta aga küll õige soone peale sattunud ja see eeskuju hingestas.

Tundub, et mingit vanatestamendilikku kompromissitust ja kirge oli temas ka üldisemalt, nii rõõmus kui ka raevus. Viimasega mul enesel küll otseselt olmeline kokkupuude puudub, aga teadsin, et see on kusagil olemas. Tema muusikagi, mis loob pealispinnal oma rütminurgelisuse ja äkiliste meloodiatega ju pigem lustakalt mängulise (?) esmamulje, avab juba järgmistes kihtides jõuliselt palju ähvardavama energia. See on muusika, mille autori helikeel on üks vähestest, mille tunneb peaaegu silmapilk ära. Äratuntavus on samal ajal teatav pettemanööver, sest läbitunnetamiseks tuleb see tuntud osa teinekord just kõrvale jätta ja viitsida astuda edasi.

Kes on pidanud loomingulise tegevuse kohta vastuseid andma, on kindlasti kohtunud korduma kippuva küsimusega: kas loomingut on üldse võimalik õpetada? Eks see küsimus ole muidugi retooriliste killast. Asi on vist pigem selles, mida ja kuidas on võimalik loomingu õpetamisel inimeselt inimesele üle kanda. Kui jätta kõrvale kõikvõimalikud käsitöö- ja tehnilised oskused, siis milles nimelt väljendub osake sellest va väljendamatust? Raske on millestki konkreetsest kinni hakata, aga midagi seal sellegipoolest on. Üks on ilmselt see eriliselt isiklik meistri ja selli suhe. Võib-olla on muusikaõpetus praeguseks veel üks väheseid alasid, kus selline üks ühele töö on endiselt – vaatamata kõige ümbritseva virtualiseerumisele – iga päev ja möödapääsmatult alles. Ja selles suhtes on õpitoas toimuva kõrval sama oluline kõik, mis toimub toast väljaspool. Oma olemasoluga näitab õpetaja ette, kuidas omal alal istuda ja astuda.

Raimo Kangro (1949–2001) helikeele tunneb peaaegu silmapilk ära. Selle äratuntavus on aga teatav pettemanööver, sest läbitunnetamiseks tuleb tuntud osa just kõrvale jätta ja viitsida astuda edasi. Fotol Raimo Kangro 1999. aastal töölaua taga.

Terje Lepp / Õhtuleht / Scanpix

Raimo tundidest mäletan praeguseks võrdlemisi vähe konkreetseid näpunäiteid, kuigi tean, et neid ju oli. Ühtegi vastust ta võlgu küll ei jäänud – ja küsimusi mul jagus. Lihtsalt, need olid aktuaalsed selles hetkes ja kontekstis ning nende liigsuure üldistusjõuga talletamine olekski olnud ülearune. Talletunud on pigem see, kuidas ta tervitas ja hüvasti jättis, kuidas ta kahtles või kuidas väljendas mingit veendumust, kuidas ta kuulas ja vaatas, kuidas ta suhtles ja suhtus inimestesse enda ümber. Peale selle tundus mulle ühel hetkel, et tänu tema märkamatule käendusele olin tema hõlma all kuidagi mingi omamoodi klubi uksest sisse saanud. Ta pühendas meid, oma noviitsistaatuses tudengeid, omaenese tööalastesse ettevõtmistesse ja ühendas meid ka oma eriliselt mitmekesise kultuurilise läbilaskevõimega perekonnaringiga. See oli kindlasti olulisem kui küsimus, kas tšellode unisoon võiks kõlada pigem fagottide või metsa­sarvedega dubleeritult. Liiatigi olen vahel märganud, et mõnede tema antud – ja meelde jäänud – väga konkreetsete-printsipiaalsete soovitustega pean omis mõtteis seniajani lahendust otsivat dispuuti. Ehk et õppetunnid ei ole veel lõppenud. Ehk et võib-olla olulisim, mille õpetaja võiks õpilasele pärandada, on ülesanne, mitte lahendus.

Mulle on Raimolt jäänud ka üks täiesti käegakatsutav pärandus, nimelt tema töölaud, korralik 1960ndate Standard. Millalgi, kui heliloojate liidu majas käis põhjalikum sisekujunduslik uutmine, läksid utiliseerimisele ka sealsed suured ja korralikud iidsed kirjutuslauad. Kuivõrd olin sel ajal seal majas majordoomusena ametis, oli võimalus üht-teist ära korraldada. Nüüdseks on see laud juba aastaid minuga mööda mu töötubasid kaasas käinud ning laua kolm sahtlit on mitu korda täis kirjutatud.

Minu mäletamist mööda käis üks viimaseid õpetusi, mis ma Raimolt sain, supi sisse klimpide tegemise kohta. Miskipärast pidas ta ühel päeval vajalikuks mulle, Mare Põldmäele ja Timo Steinerile seda distsipliini põhjalikult tutvustada. Kuna töötasime tollel ajal kõik koos heliloojate liidu majas, siis lepiti järgmiseks päevaks kokku kohtumine Mare korteris, mis asus sealsamas lähedal ja kus õppetund aset pidi leidma. Supp sai valmis ja kõik sinna juurde kuuluv leidis samuti aset. Läks aga nagu paljude tema teistegi mulle antud õpetustega: väga konkreetseid näpunäiteid retsepti kohta ma ei mäleta (kui neid üldse jagatigi), aga jäänud on mingi teatav sisemine kindlus ja arusaam klimpide tegemisest kui sellisest. Ja isu supi järele.