Kuidas väetada Eesti muusikaettevõtluse tulevikku

Riigi asi on tagada elementaarne keskkond, et kultuur, sealhulgas meelelahutus ja muusikaettevõtlus, saaks toimida.

MARIA MÖLDER

Eesti muusikaturu fookuspäev 6. III Erinevate Tubade Klubis.

Eesti muusikaturu fookuspäev on 2021. aastast peetud üritus, kus muusika­korraldajad saavad omaette lahti rääkida parasjagu aktuaalsed mured ja rõõmud. Tänavuse kokku­saamise pealkirjaks oli pandud „Olukord on …, kuid see on meie tuleviku väetis!“ Esmalt ehmatasin, et meie kiiresti arenev muusikatööstus – sealhulgas needsamad, kes lõid TMW konverentsi, mis on algusest peale kavandatud olema vaba meelelaadiga nagu rokifestival – on muutunud nii taltsaks ja poliitkorrektseks, et isegi sõna „sitt“, nagu see esineb teadupärast Lennart Mere tsitaadis (kontekst kontekstiks), ei julgeta välja öelda. Õnneks eksisin: see sõna öeldi välja ja tuli ka selgitus, et las iga vestlusringis või kogu üritusel osaleja ise täpsustab, millisena ta praeguse muusikaettevõtluse olukorda näeb.

Räägiti palju spetsiifilist juttu, aga otsustasin (sita) olukorra ülevaate asemel kirja panna mõne asja, mida saaks hea tahtmise korral parandada. Niisiis, siin on väike spikker eelkõige poliitika­kujundajatele, sest kultuur ja muusika on küll kena dekoratsioon, mida on vahel vaja diplomaatiliste suhete kinnitamiseks või, nagu viimasel ajal öeldakse, liim, mis kõik kokku seob, aga kultuur ei sünni ka puhtast õhust ja armastusest. Riigi asi on tagada elementaarne keskkond, et kultuur, sealhulgas meelelahutus ja muusikaettevõtlus, saaks toimida. Kahjuks on mul tunne, et tegijate kannatus osa teemade selgitamisel on juba ammu katkenud. Veelgi enam, muusikaturg ja muusikaettevõtjad tahaksid lihtsalt rahulikult oma asja ajada ja mitte vireleda vaesuses, tulles vaevu ots otsaga kokku. Nad ei taha üldsegi lunida riigilt ega omavalitsustelt toetust, küll aga on neil (mõnes asjus ammuilma) ettepanekuid, kuidas teha oma ettevõtluskeskkond paremaks ja Läänemere piirkonnas konkurentsivõimelisemaks, nii et võidaks kogu Eesti majandus ja raha voolaks tänu kultuurile rohkem ka riigieelarvesse.

Kultuuriürituste käibemaks alla

Fookuspäeval käsitleti paljusid teemasid, kuid arutelu ühismeedias on jätkunud ennekõike kultuuriürituste käibemaksu üle. Nimelt näitas EAÜ tegevjuht Mati Kaalep lühikommentaarina slaidi, kust on näha, et Läänemere piirkonnas on Eesti ainus riik, kus kontsertide käibe­maksumäär on sama suur kui üldine käibe­maksumäär, s.t kultuuriüritustele, sh kontsertidele ei ole kehtestatud vähendatud käibemaksumäära. Kõige kõrgem on kontsertide käibemaksumäär Soomes (10%) ja madalaim Rootsis (6%), Lätis on aga teatud tingimustel ette nähtud suisa käibemaksuvabastus.

Teatavasti on suurte live-üritustega kaasnev kaudne tulu majandusele märkimisväärne: kas või ööbimis- ja toitlustus­asutuste käivet mõjutab see tohutult ja seda mõju on Eestiski suurte festivalide näitel uuritud. Live-sektor on muusika­valdkonna kõige tähtsam tuluallikas (lihtsustatult: vana hea plaaditööstus ei toimi enam ammu ja suurem osa voog­edastusplatvormidest jaotab tulu ebaproportsionaalselt n-ö suurte enim kuulatud artistide vahel). USA investeerimispank Goldman Sachs on prognoosinud, et järgmise seitsme aasta jooksul kasvab live-sektori maht maailmas 28 miljardilt 40 miljardile.¹ Mati Kaalepi infost selgus, et ka EAÜ sissetulekust on näha, et siinsed artistid võivad mõne staadionil või lauluväljakul korraldatava kontserdi põhiesineja nn soojendajana teenida aasta tulu. Ei tundu tark seda sektorit eirata ega Eestist välja suunata.

Ümberkaudsete riikide maksukeskkonnaga võrdluses on aga Eestis viljeldav „lihtne maksuskeem“ viinud olukorrani, kus suuri staare on siia raske tuua ning meie oma suurkontsertide korraldajad eelistavad kontserte korraldada näiteks Lätis – mitte lihtsalt sellepärast, et nii on rahaliselt lihtsam, vaid et nii tuleb ots otsaga kokku. Eestis on kontserdikorraldaja risk niigi liiga suur: oleme Euroopa piiririik (nüüd paraku kaugelt vaadates ka võimalik sõjatsoon, kuhu igaüks ei julgegi oma jalga tõsta), publikut on siin teadupärast vähevõitu ning suurtele artistidele ei jõuta siin pakkuda samaväärset esinemistasu kui suuremates ja rikkamates riikides.

Arusaadav, et maksumuudatusi tehes tuleb Excelisse vaadata ja teha arvutusi, aga kõigile, kes asja sees, näib, et ammu on välja arvutatud, et vähendatud käibemaksumäär on ka matemaatiliselt mõistlikum valik kui pidevalt kaotada tegijaid muusikaettevõtjaid ja tööandjaid, siin esinevaid artiste ja ka publikut – ja seega ka maksutulu. Sest makse ei saa kuidagi maksta ürituste pealt, mida kehva majanduskeskkonna tõttu ei korraldatagi.

Üks näide. Live Nationi korraldatud Weekndi kontsert oli algselt plaanitud Riiga. Õnneks tehti see siiski Tallinna lauluväljakul ja sellega seoses sai tööd ligi 2500 inimest (meeskond, baari- ja turvatöötajad, produktsiooniinimesed), samuti mitusada ettevõtet. Kontserdi korraldamisega kaasnes mullu kolme miljoni euro suurune risk, kuid siis oli käibemaksumäär 20%, praeguse 22% juures oleks risk veel suurem. Õnneks müüdi kontserdile 53 000 piletit, kuid selline võit ei olnud iseenesestmõistetav.

Huvitav, et filmivaldkonnas makstakse suisa välismaistele filmitegijatele toetust (vt Film Estonia tagasimaksefond ehk cash-rebate-süsteem²), et nad teeksid oma projekte just Eestis ja koostöös Eesti tootmisettevõtetega. Nõnda saab tööd siinne filmisektor ning hõivatud on ka toitlustus ja teised majandusharud. Suurte kontsertide puhul ei ole aga sama loogika veel tööle hakanud, kuigi korraldajad ei küsi isegi riigilt toetust, vaid ootavad kõigest jõukohast maksu, mis annaks lisaks entusiasmile ka majandusliku motivatsiooni korraldada tipptasemel suurkontserte just siin, mitte soodsamalt naaberriigis.

Maksusoodustused kultuuri toetajatele

Eesti Filharmoonia Kammerkoori juhatuse liige Esper Linnamägi on hakanud eraraha kaasamise soodustamise teema eestkõnelejaks. Pärast 17. jaanuaril peetud vestlusringi, mida ka kajastasin³, on kultuuriministeeriumis valminud kultuuri- ja spordivaldkonna eraraha kaasamise uuring (seda tutvustati eraldi üritusel 20. märtsil), millest tegi nüüd fookuspäeval kiire ülevaate Ernst & Young Balticu vanemkonsultant Helina Meier. Muidugi on selles palju olulisi detaile ja soovitan soojalt huvilistel uuringuga tutvuda, aga suures plaanis ei ole siin pärast EFK üritust millestki uuest rääkida. Ootan huviga, et kultuuri­minister Heidy Purga sõnad saaksid teoks: kui enamik ettevõtjaid ütleb, et maksusoodustused lihtsustavad kultuuri toetamist, siis tuleb seda arutada – ja loodetavasti siis leida ka poliitiline tahe vastavad maksumuudatused ellu viia.

Rohelise ürituse korraldamine ühtseks

Eestis on festivale ja suurüritusi, mille korraldamisel võeti kestlik mõtlemine fookusse juba ammu enne, kui kliimast ja rohepöördest said kesksed teemad ning säästlik mõtteviis leidis koha seadustes, visioonides ja muudes ametlikes dokumentides. Kuuldavasti on Eesti kontserdikorraldajad rohelise mõtlemise asjus suisa esirinnas – ehkki muidugi mitte kõik.

Näiteks Orissaare külje all Illiku laiul korraldatav festival „I Land Sound“ tegi pärast aastaid jätkusuutlikkusele keskendumist ära AGF rohesertifikaadi, mida tuleb igal aastal uuendada. Ühtlasi tunnistati „I Land Sound“ 2024. aastal Euroopa kõige ringmajandavamaks festivaliks.

UNESCO muusikalinna tiitliga Tallinn koos TMW ja Viljandi pärimusmuusikafestivaliga on muusikasündmuste korraldajate tarvis kokku pannud säästva arengu tööriista roheraideri⁴, mille järgimine on nüüd muusikalinna egiidi all rahastatud ürituste puhul kohustuslik.

Tallinna algatus on tervitatav, aga eesmärk peaks olema teha sama kogu riigis. Muusikalinna roheraiderit ette valmistades tehti küsitlus, kust selgus, et umbes kolmandik kultuurikorraldajaid ei ole teadlik säästva arengu ees­märkidest – õnneks siis enamik on. Samas küsitluses tõi 32,5% vastanutest murekohana esile, et puudub ühtne norm, mida järgida.

Roheteemade vestlusringis osalenud suurte jätkusuutlike festivalide ja kontsertide korraldamise kogemusega tegijad on sellega nõus: teatud nõuded ja lahendused tuleb määratleda riigi tasandil, festivalid ei saa kõike eraldi ja põlve otsas ära teha. Praegu on olnud nii, et iga ürituse puhul leiutatakse (suuremate ürituste puhul küll rohespetsialiste kaasates), mida ja kuidas festivalialal ümber korraldada, et kultuuriüritus oleks jätku­suutlik nii majanduslikus, sotsiaalses kui ka keskkonna mõttes. Puudust tuntakse kas või riiklikul tasandil ühtlustatud korduvkasutatava nõu logost. Samuti ei saa osal üritustest nende nõude eest kogu pandiraha tagasi ja see tekitab segadust ka teistel üritustel.

Eelkõige keskkonna kestlikkust ja kliimaeesmärke silmas pidades oleks nüüd aeg teha ühtsed juhised üle riigi kõigile korraldajatele. On ju jabur, et kultuuriministeeriumi taotlusvoorudes on nõue, et rohereegleid peab täitma, kuid neid reegleid ei ole selgelt sõnastatud. Oleks aeg midagi selles asjas ette võtta.

Ka ööelu vajab kogu riigis reguleerimist

Vahest oleks riigil aeg teha midagi ka ööelu paremaks reguleerimiseks ja elavana hoidmiseks. Just selleks loodi 2023. aasta lõpus Eesti Ööelu Liit, et valdkonna koondudes saaks läbi rääkida paremate otsuste tegemiseks ka riigi tasandil, mitte ainult omavalitsustes, mis ajavad igal pool asju erinevalt ja võib öelda, et kohati ka suvaliselt. Ööelu vestlusringist jäi kõrva kaks muret, mida saaks mõistlikult lahendada üleriigilise reguleerimisega (lisaks soodsamale maksukesk­konnale, mis mõjutab mõistagi ka ööelu).

Esiteks on juba aastaid räägitud, et ööelu üks põhimuresid on naabreid häiriv (öine) müra. Selle vastu aitaks ööelu­asutuste parem heliisolatsioon, aga kuna tegu ei ole odava lahendusega, siis on alati küsimus, kes selle kinni maksab. Teema püsijälgijale on kindlasti tuttav mõiste agent of change, millele on nüüd leitud eestikeelne vaste „hoidumisservituut“. Tähendab see seda, et kui uus ööeluasutus tehakse eluasemete lähedale, on heliisolatsiooni olemasolu ööeluasutuse enda vastutusel, sest elukvaliteet korterites-majades peab jääma samaks. Kui on aga vastupidine olukord ning uued kortermajad kerkivad kaua tegutsenud ööeluasutuse kõrvale, siis on heliisolatsiooni pärast muretsemine ja selle eest maksmine arendaja asi. Muide, hea oli kuulda, et ka Eestis on nüüd allkirjastatud esimesed korteri­ostulepingud, mis sisaldavad punkti, et ostja mõistab, et ta kolib piirkonda (ERMi kõrvale), kus võib aeg-ajalt toimuda pärast öörahu avalikke üritusi. See on väga tähtis, sest näiteks Noblessneri kvartali puhul rääkis arendaja avalikult uhkusega kvartali kultuuriasutustest, aga paraku ei teavitatud korteriostjaid võimalikust mürast, mis võib kaasneda eluga sellises hübriidkvartalis – ja sellest ka paljud arusaamatused sealse avaliku ruumi ja eraomandi koostoimimises.

Veel üks asi. Juba mitu aastat kehtib Tallinna meelelahutusasutustes öine alkoholimüügipiirang ja mõned teised omavalitsused on järginud pealinna eeskuju. Ka selle määruse algtõuge oli ju väidetavalt müra ja avaliku korra rikkumise piiramine. Praeguseks on aga selge, et see piirang ei lahenda probleeme, kuna pole läbi mõeldud, kuidas toimib piirangu järelevalve. Niisiis pakkus Tallinna ööelunõunik Natalie Mets välja, et oleks aeg astuda järgmine samm ja mõelda läbi ühtne riiklik süsteem, kuidas iga alkoholi müüv asutus (sõltuvalt selle iseloomust, muu hulgas ka kultuuri­programmi olemasolust ja lahtioleku kellaajast) saaks taotleda alkoholimüügi litsentsi (alkoholimüügi luba tuleb taotleda praegugi, aga jutt käib põhjalikumast süsteemist). Selle litsentsiga peaks kaasnema ka vastutustundliku alkoholimüügi koolitus – vahest see paneks asutusele vastutuse ka tegevusega kaasneva häiringuga tegelemise eest.

Rohkem uut muusikat ERRis

Muusikameediat käsitlevas vestlusringis tõdeti, et pärast Raadio 2 õhtuse vööndi senisel kujul likvideerimist on juhtunud täpselt see, mida ennustati: paljud head saated jäid koduta ja eraraadiotest võttis neist osa enda tiiva alla ainult veebikanal Ida Raadio, mille kuulatavus on paraku teiste raadiojaamadega võrreldes palju väiksem. Iva on aga selles, et rahvus­ringhäälingu ülesannet täita meedia tühimikke, sh pakkuda mitme­kesist muusikat, millel on turutõrge, ei täida keegi peale rahvusringhäälingu. Mina pakun välja, et kui see kultuuriministeeriumile liiga palju tüli ei tee, tuleks ka rahvusringhäälingu juhtidele ja Raadio 2 uutele juhtoinastele see seadusega pandud ülesanne selgeks teha.

Raadio 2 programmis tehtud järsud muudatused oleksid väiksem kaotus, kui „Eesti laul“ poleks praeguseks vaat et ainus žanriülene uue ja põneva (kõige laiemas mõttes) populaarmuusika platvorm meie raadio- ja telemaastikul. Ent ülejäänud aasta jooksul ei ole tõepoolest püsivat saatesarja, mille ülesanne oleks regulaarselt viia laia publiku ette uut eesti populaarmuusikat (meenutagem kas või Eesti muusikavideote edetabelit „Eesti TOP 7“, mis kadus juba õige mitu aastat tagasi). Pigem pakutakse mujal ERRi jutusaadete vahelegi vana ja turvalist muusikat, mida publik tahab ikka ja jälle kuulda. Ajal, mil muusikameediat on erameedias kõikjal vähendatud, oleks just rahvusringhäälingu asi tagada, et kureeritud muusikavalik ei jääks päris ühekülgseks ja et muusikat ka mõtestataks vääriliselt.

Rahvusringhäälingust kui suurest eesti muusika sõbrast ei maali paremat pilti ka olukord, kus taustamuusikana kasutatakse üha suuremas proportsioonis kataloogimuusikat, selle asemel et valida telesaadete taustale uut ja väärtuslikku eesti (pop)muusikat. Muidugi räägib see eeskätt eelarvekitsikusest, aga näitab midagi ka prioriteedivaliku kohta. Ulatuslik kataloogimuusika eelistamine on aga probleem sellepärast, et sünkroniseerimistasu ei liigu nõnda siinsete autorite, esitajate ja fonogrammi­omajate taskusse. Teiseks jäetakse nõnda kasutamata ülioluline kanal, kus uut eesti muusikat laiale publikule tutvustada.

1 Live music and the rise of the ‘edormodome’. – Financial Times 9. II 2024. https://www.ft.com/content/0183485d

2 Vt Film Estonia tagasimaksefondi majandusmõju. Olsberg, SPI 2022. ​​https://filmi.ee/wordpress/wp-content/uploads/2022/09/Film-Estonia-tagasimaksefondi-majandusmo%CC%83ju_12092022.pdf

3 Maria Mölder, Kas missioonitunde eest karistamine lõpeb? – Sirp 26. I 2024.

4 Jätkusuutlik muusikalinn. https://muusikalinntallinn.ee/jatkusuutlik-muusikalinn/