Kuuma päikese alt külmale ooperisõbralikule maale

Leonardo Neiva: „Euroopas lauldes tunnen suuremat vastutust kui Brasiilias. Siin on publikul ooperitraditsiooniga pikk side: kuulatakse palju intensiivsemalt ja ka oodatakse enamat.“

LIINA VIRU

Sel sügisel liitus rahvusooperi Estonia trupiga brasiilia bariton Leonardo Neiva. Estonia kirjandustoimetaja Liina Viru tunneb huvi, kuidas leidis 15aastaselt poplauluga ja 20aastaselt ooperilauluga alustanu tee nii kaugesse paika, nagu seda on põhjamaine Eesti, ning milliseid võimalusi pakub laia repertuaariga dramaatilisele baritonile Eesti esindusteater.

Tere tulemast rahvusooperi kollektiivi! On üsna suur elumuutus kolida teiselt mandrilt maailmas suuruse poolest viiendal kohal riigist väiksesse külma Eestisse. Miks selline valik?

Olen aastaid tagasi töötanud ka Toulouse’is, Madridis ja Lissabonis. Nende linnade boonus on, et vähemalt kliima on Brasiilia omaga sarnane. Kuid siin on kõik täiesti teistsugune! [Eelmisel päeval sadas maha esimene lumi, mis pani Leonardo silmad särama – autor.] Olen siin elanud nüüd üle kuu ning mulle meeldib Tallinn ja see teater. Teie töökultuur on väga teistsugune kui brasiillastel: siin on kõik väga hästi organiseeritud, teater töötab nagu Šveitsi kell. Brasiilias on teatritöös palju koordineerimatust, juhuslikkust ja mõttetut ajaraiskamist, seepärast oskan siinset töist atmosfääri hinnata. Kõigil on oma funktsioon ja oma töölõigu eest vastutatakse. São Paulos kipuvad tööd häirima isiklikud suhted ja arvamused, siin tajun tõeliselt sooja ning perekondlikku ühtehoidmist. Võin öelda, et maailmas on vähe sellise õhkkonnaga teatreid. Võib-olla on küsimus ka brasiillaste kirglikkuses ja impulsiivsuses, mis kipub mõnikord teatritööd segama, pealegi on São Paulo väga närviline ja stressirohke linn. Minu elukohast on teatrisse kaheksa kilomeetrit ja mõnikord kulub selle vahemaa läbimiseks autoga poolteist tundi. Kui peaks aga hakkama kolinal sadama, nagu sageli juhtub, siis terve elu lihtsalt seiskub. Tallinnas näib aeg kulgevat heas mõttes aeglasemalt.

Mind hoiatati, et eestlased on põhjamaiselt kinnised, kuid minu kogemus on teistsugune. Ehk olete veidi tagasihoidlikumad, kuid kindlasti mitte kinnised! Kui eestlastega jutule saada, võib endale leida nii mõnegi tõelise sõbra. Brasiillased on küll joviaalsed, kuid pinna­pealsed.

Aga ikkagi, miks just Eesti?

Pean natuke avama Brasiilia kultuuri­poliitika tausta. Brasiilia valitsus ei toeta ooperikultuuri. Nende silmis on see elitaarne kunst, mis on kallis ega ole nõnda oluline nagu muud tänapäeva kunstivormid. Ooperipiletid on aga tegelikult palju odavamad kui näiteks mõne popstaari kontserdi piletid. Teatritel puudub autonoomia: iga nelja aasta tagant on riigis valimised, mis tähendab seda, et vahetatakse välja ka teatri juhtkond, mistõttu ei ole stabiilsust, pikemaajalist perspektiivi ega repertuaaripoliitikat. Lauljatele on see väga keeruline, sest meile pole teada isegi järgmise hooaja repertuaar … Euroopas on ooperilauljal palju rohkem valikuid ja võimalusi. Kui mu hea sõber André Heller-Lopes lavastas Estonias „Lõbusa lese“, siis rääkis ta sellest majast väga hea sõnaga. Pool aastat hiljem tuli rahvusooperi kunstiline juht ja peadirigent Arvo Volmer juhatama São Paulo sümfooniaorkestri kontserti meie 1500 kohaga kontserdisaalis. Palusin võimalust talle ette laulda ja sealt arenesid sündmused edasi. Jaanuaris laulsin Estonias juba Germonti osa Verdi „La traviata’s“.

Millist repertuaari sa Estonias ette valmistad?

Minu repertuaaris on suur kaal prantsuse ja saksa muusikal: Bizet, Massenet, Wagner ja Richard Strauss. Nüüd ootab ees debüüt täiesti uute rollidega: Giacomo Verdi ooperis „Jeanne d’Arc“, krahv di Luna Verdi „Trubaduuris“ ja Telramund Wagneri „Lohengrinis“. Olen teatrile väga tänulik võimaluse eest laiendada oma repertuaari selles suunas, mis on minu vanuses väga oluline. Lemmikheliloojatest mainin ära Mozarti: olen „Don Giovanni“ nimiosa laulnud väga paljudes lavastustes ja naudin seda. Praeguses vanuses huvitab mind katsumusi pakkuv repertuaar. Kunagi tahaksin laulda ka Wagneri „Reini kulda“, Tšaikovski „Jevgeni Oneginit“ ja Verdi „Don Carlot“. Eeskätt tahan publikule pakkuda elamuse! Eesti publik näib olevat väga kultuuriteadlik ja armastab ooperit. Kogesin seda Verdi „Falstaffi“ kontsertettekannetel Tartus ja Tallinnas. Terve ooper kuulatakse ära väga keskendunult, kuid lõpus võetakse esinejad vastu tormilise aplausi, suure tänutunde ja südamest tulevate ovatsioonidega. Pärast Tallinna ettekannet kutsus publik meid püsti seistes lavale tagasi neli korda!

Lähen nüüd tagasi kultuuripoliitiliste küsimuste juurde. Tsiteerin su Facebooki lehekülge: „Maa, kus puudub kultuur, on maa ilma hariduseta“ ning „Brasiilial on vaja rahu, stabiilsust ja usku tulevikku“. Novembris sai valimiste tulemusel presidendiks vasakpoolne Luiz Inácio Lula da Silva. Mida see sulle tähendab?

Eesti on demokraatlik maa, kus pole vahet, kas valitsus on parem- või vasakpoolne. Brasiilias ei ole parempoolseid, kuid usun, et nüüd saab ehk demokraatia ka seal võimaluse. Kui rääkida kultuurist või teatrist, siis on valitsusele tähtsamad olümpiamängud, jalgpall ja valimiskampaaniad – ooperisegmendi rahastamine ei ole neile oluline. Lavastajad näevad kurja vaeva, et ooperitraditsiooni elus hoida. Teil on repertuaari­teater, kus saab igal õhtul näha eri teost. See on suurepärane! Brasiilias mängitakse oopereid plokkidena nagu mõnel festivalil: kaks kuud on kavas üks ooper, mis läheb siis maha ja asemele tuleb uus. Hooajal on nõnda vaadata vaid 7-8 teost. Estonias on sel hooajal kavas 13 ooperit ja see on ooperilauljale tõeline õnnistus. Minu rohkem kui 20miljonilises kodulinnas on kolm ooperimaja: São Paulo linnateater, São Pedro teater ja Sala São Paulo, kuid ooperilauljaid on rohkem kui kolme teatrisse mahuks. Ooperžanr sündis Euroopas ning võib öelda, et meil on ooperimajad olemas ainult maailmasõdade tõttu, mis tõid Brasiiliasse palju itaallasi ja sakslasi.

Milliseid ooperilavastusi armastavad brasiillased?

Tõmbaksin paralleeli Saksamaal valitseva trendiga: enamasti on need nüüdisaegsed. Inimesed on uutele tõlgendustele üsna avatud. Vanem põlvkond sooviks loomulikult näha Franco Zeffirelli stiilis traditsioonilisi ja suurejoonelisi lavastusi. Kui Eesti publiku keskmine vanus on 35–55 aastat, siis Brasiilias on ooperipubliku hulgas palju rohkem noori. Meil on väga palju tasuta kontserte, noorteprojekte ja etendusi, kus nad meelsasti käivad. Ja alati, kui Brasiilias taksoga sõidan, siis teen ooperile reklaami. Paljud ei julge teatrisse tulla, kuna kardavad, et selleks on vaja end väga uhkelt riidesse panna. Ei! Head muusikat saab nautida ka teksades.

Oled harjunud palju suuremate lavade ja saalidega. Kuidas sulle meie lava ja saal tunduvad?

Euroopas lauldes tunnen suuremat vastutust kui kodus, sest ooper on sündinud just siin. Siin on publikul ooperi­traditsiooniga pikk side: kuulatakse palju intensiivsemalt, hinnatakse lavalt tulevat rohkem ja ka oodatakse enamat. Enamik brasiillasi otsib ooperiteatrist glamuuri. Estonia lava ja saal on väga hubased, side publikuga on vahetum ning solisti vastutus seetõttu veel suurem. Kuna näen publikut lavalt, saan vahetut tagasisidet ja see intensiivsus mõjub hästi. Siin on hea laulda, sest orkestris on suurepärased muusikud ning lauljate ja orkestri balanss on hästi paigas.

2009. aastal võitsid sa parima meeslaulja kategoorias Brasiilia ühe olu­li­sema, Carlos Gomese nimelise muusika­­­au­­hinna. Selle pälvisid sa mit­mete rollide ning ka Jean Sibeliuse süm­fooni­lise poeemi „Kullervo“ esituse eest. Soom­lased on meie vennasrahvas, nende keel meie omaga sarnane. Kuidas sobis sulle põhjamaise helilooja muusika esitamine soome keeles?

(Naerab südamest.) See oli hullumeelne! Ameerika dirigent Ira Levine, kes oli aastatel 2019–2022 Rio de Janeiro linnateatri kunstiline juht, kutsus mind seda laulma. Ütlesin talle, et ma pole kunagi elus laulnud soome keeles. Otsisin omale soome keele õpetaja ja õppisin partii selgeks. Kontserdil viibis ka Soome suursaadik Brasiilias. Ta tuli pärast kontserti minu juurde ning ütles, et minu soome keel olnud perfektne! Veelgi hullumeelsem on see, et sain esituse eest preemia – keeles, mida ma rääkida ei oska! Mul on mõnes mõttes kahju, et meil puudub teiste rahvustega tihedam kontakt, sest Brasiilia on nii suur maa. Kõik räägivad ainult portugali keelt. Aga see on ilmselt kõigi suurrahvaste probleem, et teisi keeli osatakse kesiselt. Kui ma siin „Falstaffi“ laulsin, siis kuulsin lava taga nii paljusid keeli: saksa, vene, inglise … Te valdate palju rohkem keeli kui mina. Räägin hispaania keelt, kuid mu inglise keel on väga halb. Enne kui Eestisse tulin, püüdsin Youtube’ist vaadata Eesti Televisiooni ja Tallinna uudiseid, et kuulda selle keele kõla. Käisin ka André [Heller-Lopesi] lavastatud „Lõbusat leske“ vaatamas ning mulle näib eesti keel väga musikaalne. Seda lugeda ei ole keeruline. Kirjuta mulle siia midagi … [Loeb peaaegu aktsendita: „Tere tulemast Eestisse!“] Kuuldavasti on aga eesti keele õppimine raske. Portugali keeles on rohkesti keeruliselt häälduvaid häälikuid, näiteks … [Kirjutab paberile „maçã“ ’õun’ ja „coração“ ’süda’, mida püüan hääldada ja põrun haledalt – autor.] Pealegi on portugali keeles hispaania keelega sarnase hääldusega sõnu, mis aga tähendavad täiesti eri asju. Näiteks võib sattuda suurde jamasse, kui öelda hispaanlasele portugali keeles „esta embaraçado“ ’sa häbistasid mind’, mis võib kõlada, nagu ütleksid hispaania keeles „esta embarazada“ – ja „embarazada“ tähendab ’rasedaks jääma’. Neid sõnu ei maksa segi ajada!

Tulid siia koos abikaasa Monalisa Elenoga. Kuidas tema on end siin sisse seadnud?

Minu abikaasa on näitleja. Koroonapandeemia ajal tuli kogu töö ümber organiseerida nõnda, et seda saaks teha veebipõhiselt. Ta teeb veebi kaudu Brasiilia seriaali- ja filminäitlejatele näitlemise meistriklasse. Enamik neist filmidest ja seriaalidest jooksevad Netflixis ning Amazon Prime’is. Tal on kursusi ka ärijuhtidele ja kõigile, kes soovivad oma avaliku esinemise oskusi parandada. Turundus ning raadio- ja telereklaamid on samuti tema valdkond. Ka mina olen sisse lugenud hulganisti reklaame ning andnud oma hääle mitmetele multika­tegelastele. Brasiilias olen küllaltki tuntud, nii et restorani minnes peab arvestama, et tuleb ka autogramme jagada.

Mida sulle meeldib teha siis, kui sa ei laula?

Laulmine on väga intensiivne töö ja sageli olen nii väsinud, et ei jaksagi enam midagi teha. Üldiselt meeldib mulle minna loodusesse või lihtsalt autoga ringi sõita – see aitab lõõgastuda. Mulle meeldib ka uusi kohti avastada, restoranides käia ja uusi maitseid kogeda. Sellega tuleb muidugi olla tagasihoidlik, sest laval peab hea välja nägema ning kostüümid ei tohi kitsaks jääda.

Millist ooperit soovitad Estoniasse vaatama tulla neil, kes veel ooperiga sina peal ei ole?

Soovitan veebruaris esietenduvat Verdi ooperit „Jeanne d’Arc“. See on kauni muusikaga lugu julgest naisest ja tema tähtsast rollist saja-aastases sõjas, kus ta juhtis Charles VII väed inglaste vastu võidule. Jeanne suri 19aastaselt tuleriidal, süüdistatuna nõidumises, kuid kindlasti oli ta naine, kes oli oma ajast ees. Mulle tundub, et tema lugu resoneerib tänapäevaga võib-olla enamgi kui XV või XIX sajandil.