„Libahunt on igaüks meist kordki elus“

NUKU koori „Libahunt“ on Kitzbergi ajatu loo nüüdisaegsemas vormis näitemänguline lavastus, mis tõuseb kujuneva koorietenduste žanri paremikku.

KERTU SÜLD

Siim Aimla / Jürgen Rooste / August Kitzbergi kontsertetendus „Libahunt“ 14. X 2021 Eesti Noorsooteatris. Dirigent ja lavastaja Reeda Toots. Esitajad NUKU koor ja saateansambel Siim Aimla juhendamisel. Solistid Sofia-Liis Kose, Marta Arula, Kaur Terep, Sirle Liiv-Kose, Ester-Silva Erikson, Trisse Annabel Trumsi, Elli Hunt, Kristen Norden.

August Kitzbergi „Libahunt“ esietendus 1911. aastal ja järgnenud sajandil on seda lavale toodud mitmesugustes tõlgendustes, ka uusversioonides. 2021. aastal andsid Kitzbergi näidendile uue hingamise Jürgen Rooste ja Siim Aimla, kelle üheteistkümnest laulust koosneva koorietenduse „Libahunt“ on lavale toonud NUKU koori lauljad dirigendi ja lavastaja Reeda Tootsi juhendamisel.

Kitzbergi „Libahundile“ tuginenud lavastuses jälgitakse üldiselt teada-tuntud sündmustikku alates väikese Tiina ema mõistmisest libahundiks ja Tiina sattumisest kasuperre, noorte armumisest, Tiina pagemisest metsa kuni tema hukkumiseni armastatud Marguse saatusliku kuuli läbi. 11osaline kooriteos on žanrilt koori- või kontsertetendus, mille määratlus ja piirid on hägusad ning kergem on leida sealt altminekuid kui väga häid näiteid. Kui sageli tehakse lavastus eri autorite lugudest, mille kunstiline juht tervikuks sulatab, siis Aimla ja Rooste džässilik-poeetiline koguteos pakub vahelduseks läbimõeldud terviku. Koorilaulu ja noorte solistide kaudu tuuakse kuulajateni aegumatu lugu armastusest, kuulumisvajadusest ja ühiskonna mitmepalgelisusest. Ligi tunniajase teose lõpp aga vajus ära, kaks-kolm viimast laulu hakkasid väsitama ja juba varasemaid mõtteid kordama. Eks see sõltunud ka libreto aluseks olevast näitemängust, kus juba tuntud lugu ei pakkunud enam suuri üllatusi.

Kindlas rollis koor

NUKU koorile ei ole „Libahunt“ esimene ega ka mitte viimane. Koori- või kontsert­etenduse nimetuse all on lavale toodud eri tükke, tihti Siim Aimla muusikaga. Olles kui mudelühiskond, on koor hea alus kuuluvuse ja ühiskonna palgejoonte näitlikustamiseks. Külarahva või loodusjõuna oli koori roll lavastuses kindlalt paigas, solistidele pakuti tuge peegeldaja või dialoogikaaslasena. Meeldiv dünaamika läbib kogu lavastust, kus Reeda Toots on pannud iga kooriliikme tervikusse panustama.

Vaevu 20 liikmega koosseis annab NUKU koorile kammerliku kõla, pakkudes etendusteks vajalikku paindlikkust. Kui aeg-ajalt jääbki väikese koosseisu tõttu napiks kammerkoori energiat edasi andvat jõudu, on koori lihvitud kõla siiski nauditav. Valdavalt suurepärane diktsioon tõi Rooste laulutekstid selgelt viimaste ridadenigi helivõimendust kasutamata, pannes nii selgelt ja helgelt kõlama ka muidu mitteheliseva sõna nagu „hunt“. Siiski jäi koori tugevuseks a cappella, kuivõrd saatega lugude ajal kippus muidu meeldivalt tagasihoidlikuks jäänud Siim Aimla koordineeritud ansambel kohati muusikaliselt domineerima.

Solistide plejaad

Soliste on etenduses rohkelt: kaks põlvkonda Tiinasid, Marisid ja Marguseid, lisaks Tiina ema ja Marguse vanaema. Juba avalood näitavad solistide laia ampluaad – Tiina ema (Ester-Silva Eriksoni) südantlõhestav karje on tugevaks introks ja sellele järgnenud väikese Tiina (Trisse Annabel Trumsi) soolo oli ilmekas ning hästi välja kantud. Ka vanaema rollis olnud Sirle Liiv-Kose etteasted olid vokaalselt võimsad, mis koos judinaid tekitavate hüsteeriliste näoilmetega andsid kuulajatele mõjusalt edasi väikeste lastega peetud libahundikõnelusi.

Küll aga olid tasakaalust väljas noori täiskasvanuid esitavad solistid: elavaloomuline Tiina Sofia-Liis Kose tugeva folgiliku aldihääle esituses oli peajagu üle koorilauljalikult hillitsetud Margusest (Kaur Terep), vähem häiris kontrast Tiina ning õrna Mari (Marta Arula) vahel. Marguse hästi märgatav hääbumine pärast nutulaululikku „Marguse bluusi“ jättis lavale apaatse armuvalus noormehe – olukord, mille Mari oskuslikult ära kasutas huntide hukuks. Loitsides, et „võõrast verd ei ole meis tilkagi“, seoti Margus-Mari ühte nii omavahel kui ka külarahvaga, mis vaatemänguliselt toimis rõhukalt.

Näitemänguline lavastus

Nii koorijuhi kui lavastajana jääb Reeda Toots lõpuni maitsekaks, koorietenduse puhul on tegu näitemänguga, kust ei puudu rekvisiidid ega läbimõeldud liikumine. Vaid õhtu kokku võtnud viimase laulu „Libahundi (l)õpetussõnad“ saatel toimunud tantsupidu jättis mulje kui külasimman hauaplatsil ja hoolimata kaunist kõlapildist tekitas lõpunumber küsimusi.

Lavastuse pani elama hulk rekvisiite: mängu toodi koorilauljatele omased noodimapid, lisaks kaabud, vihmavarjud, loomamaskid ning lõng. Igaüht kasutati vaid ühes laulunumbris ning rekvisiitide laiali jaotamine ja kokku kogumine sujus hästi, suurema koosseisu juures kipub see teinekord ummikusse jooksma. Vorm toetas igati sisu, nii tõusid tõrjutud Tiina kirju lühike kleit ja katmata jalad koori mustade pikkade riiete taustal silmatorkavalt esile. Korraga efektselt ja võõristavalt mõjus hetk, mil Tiina vaba hundina sõna otseses mõttes ema kingadesse astus – seni paljasjalgne neiu tumepunastes kontsakingades.

Siim Aimla, Jürgen Rooste ja lavastaja Reeda Tootsi „Libahunt“ on Kitzbergi ajatu loo nüüdisaegsemas vormis hea maitsega lavastus, kus kasutatakse koorikunsti võlu ja võimalusi. Heakõlaline NUKU koor oli paindlik partner korralikule solistide ansamblile, mida kroonis ülekaalukalt ema-tütre, Sofia-Liis Kose ja Sirle Liiv-Kose duo. Sobivalt seatud liikumine ja rekvisiidid tegid kontserdist näitemängulise lavastuse, tõstes „Libahundi“ kujuneva koorietenduste žanri paremikku. Kokku tuli täpselt see, mida lubati – kerge ja mõjuva õhustikuga õhtu, kust saadetakse koduteele hea tujuga.