Ma ei ole muuseumieksponaat

Raun Juurika eesmärk on minna koos kuulajatega muusikalisele reisile ja nendega samastuda, mitte et tema peaks olema muuseumieksponaat ja teised vaadaku kaugelt pealt.

KIRKE KARJA

Film muusikalisest improvisatsioonist „Extempore. Vabanedes teadvuse tegevusest“ (Rühm Pluss Null, Eesti, 49 min). Idee autor Heli Reimann, režissöörid Heli Reimann ja Erik Norkroos, kunstnik Erki Kasemets, operaatorid Erik Norkroos, Arvo Vilu ja Heli Reimann, helilooja Raun Juurikas. Film on valminud loovuurimuslikus projektis „Muusika kui varjupaik Eesti džässmuusikute kogemuses“.

Võib-olla see siis polegi vajalik, aga on omamoodi paradoksaalne, et improviseeritud muusikast, mis on nii väga seotud hetkega, mil see sünnib, räägitakse-kirjutatakse nii vähe just sel ajal, mil see sünnib. Ma ei pea silmas seda ülilühikest, kohe kaduvat olevikku – see olekski võimatu –, aga ka nädalaid ja kuid pärast seda loomisakti. Mis on väärt kultuurilukku kuulumist, saamegi aru hiljem, aga seda rohkem tuleb hinnata, et viimastel aastatel on tehtud eesti džässmuusikutest-improvisaatoritest mitu portreefilmi. 2022. aasta sügisel esilinastus oma ilus ja valus Maria Fausti elu esitlev „Machina Faust“* ning nüüd Raun Juurikat portreteeriv „Extempore. Vabanedes teadvuse tegevusest“. Mõlema looming õitseb ja pulbitseb just praegu, filmi­tegijad pole pidanud kaevuma mälestustesse ja vanadesse jutustustesse. Kõik toimubki siin ja praegu, kaamera ees.

„Extempore’st“ ei saa kirjutada eeskujulikku kultuurikriitikat: ma ei saa lahata selle vormi, ülesehitust, anda hinnanguid Rauni monoloogidele ega artikli lõpus targutada, et film on hea või halb ja minge vaatama või jääge koju. Ütleb ju Raungi oma monoloogis, et tema eesmärk on minna kuulajatega koos muusikalisele reisile ja nendega samastuda, mitte et tema peaks olema muuseumieksponaat ja teised vaadaku kaugelt pealt.

Ka seda filmi tuleb vaadata sellise hoiakuga: lähme ja mõtiskleme koos vabadusest, ootamatusest ja teadmatusest. Õigupoolest pole see retk Rauniga sugugi raske, pigem on keeruline tema mõttevoogu jälgides jääda samasuguseks nagu varem ning mitte midagi sellest kogemusest õppida. Aga see vist ongi hea kunsti tunnus – see muudab sind. Pisut tahaksin Rauni juttu isegi üles kirjutada ning panna mõned laused märkmikusse, päevaraamatusse või mobiiltelefoni notes’i kirja, et segasevõitu või rasketel hetkedel neid uuesti lugeda ja taibata, et elamine saab olla lihtne ja helge.

Filmis domineerivad olmelised vestlused ja olukorrad (metsateele maha langenud puu saagimine), mille najal hakkavadki tõsised jutuajamised kõnetama – neil hetkedel hakkas film minu meelest tööle. Ainsa hinnangulise kriitilise noodina (subjektiivsel kvaliteedi­skaalal) toongi välja, et vahel aitab mõõdukas nali välja tuua sügavust, kuid selles filmis on kergust niigi omajagu, nii et üksikud kenitlevad ja lustakad kaadrid pole minu maitsele vajalikud.

Läbiv mõiste on filmis mõistagi „teadmatus“. Konkreetsemat positsiooni ei olegi selle suhtes võimalik võtta – Raun ütleb, et teadmatust tuleb usaldada. Selle ideeni jõuab ta tagasi mitmesuguste aeglaselt kulgevate loodus- ja olmekaadrite vahel, kus avab oma filosoofilisi mõtteid, mis võiksid meid aidata olmetegevuses, kuid suunavad ka mõtisklema, mis on looming ja improvisatsioon (ka sellele pole muidugi üht ja ainuõiget vastust, see isegi välistab selge definitsiooni); kuidas tunda rõõmu teadmatusest ja ootamatustest, millel võib olla ka negatiivne värving. Kellele meeldiks teadmatus olmeküsimustes? Vaevalt et see meid üleliia rõõmustaks, kui bussid sõidaksid suvalise graafiku alusel ning tööle jõudes ei tea kunagi ette, kas on tööpäev või mitte. Improvisatsioonilises muusikas on aga teadmatus fundamentaalse tähtsusega ja ka kõige võluvam selle juures üldse: see ongi selle muusika point, mujal seda ei ole, teistes muusikažanrides on teised eesmärgid. Mäletan kuskilt naljaga pooleks öeldud mõtet, mis on helilooja ja improvisaatori vahe. Ühel on terve elu, et otsustada, mida öelda ühe minutiga, kuid improvisaatoril on selleks üks minut.

Ka näiteks improvisatsioonilise muusika kontserti kuulates hakkab (minul) kõige põnevam siis, kui keegi teeb midagi ootamatut ja manipuleerib oma ansamblipartnerite ootustega, paneb nad kiirelt reageerima. Eriti huvitav on, kui teadmatusest sünnib selgesti märgatav peataolek, kuulajate kõrvad lähevad lahti, ansamblikaaslased püüavad ootamatut kõlasündmust arvesse võttes olukorda päästa ning siis hakkabki midagi juhtuma, n-ö siin ja praegu. Neid olukordi pole võimalik veenvalt esitada ilma täieliku keskendumiseta.

Aga see ei tähenda, et tegemist oleks veaga selle sõna otseses tähenduses. Improvisatsioonilises muusikas saab muidu vigadest rääkida küll, aga viga võib olla hoopis see, kui ootamatu kõlasündmus jäetakse tähelepanuta ja lastakse see hetk mööda. Vaidlen ka kohe iseendale vastu, sest võib-olla peaks olema sellest ka natuke ükskõik, sest kohe tuleb järgmine hetk ja järgmine olukord, millele on vaja reageerida.

Selle arvustuse kirjutamiseks sirvisin märkmikku, kuhu olen varem kirja pannud erinevaid improvisatsioonistrateegiaid, mida külalisõppejõud on rääkinud või mida olen raamatutest lugenud. Põhimõtteliselt saabki kõike süstematiseerida ning taandada lihtsateks skemaatilisteks valikuteks. Kõige lihtsam: kas mängid või ei mängi. Ja kui mängid, siis kas oled oma ansamblipartneriga ühes tiimis või vastandud talle. Kui vastandud, siis kas tekstuuri, intervallide, tempo, dünaamikaga jne. Tahan öelda, et on võimalik luua hea improvisatsiooniline teos ka rangelt ette antud skeemile tuginedes.

Kui Rauni muusikat kuulata, siis ta näibki kõiki neid strateegiaid praktiseerivat, selles on ka süsteemne loogika, aga ilma analüütilise mootorita – ja siin tekib väga suur vahe (aga ma ei ütle, et kvalitatiivne). On improvisaatoreid, keda jälgides on mõtteragin kuulda, kuid Rauni looming voolab justkui iseenesest. Ei öelda niisama, et improvisatsiooni õppimise puhul on kõige õpitu unustamine sama tähtis kui selle omandamine.

Üleüldse tekkis „Extempore’t“ vaadates tunne, et meil võikski olla rohkem ükskõik.

Raun kõneleb filmis mitu korda omaette mõtlemist soosivatest tegevustest ja kohtadest ning lisab, et vahel ei ole võimalik selgelt määratleda, kas need on iseenda mõtted või kellegi teise omad ning et kas sel üldse on vahet.

Minu meelest ei saa autorit ja tema loomingut teineteisest eraldada, pole isegi vahet, kas jutt on kirjanikest, heliloojatest või kunstnikest. Mõne muusiku teosed kõlavad näiteks samamoodi nagu tema kõne. Inimene saab kasutada ikka ja ainult neid tööriistu, mis tal parasjagu on. Rauni mõtteid ja muusikat kuulates on väga selge, et see algaine pärineb ühest ja samast inimesest: need jutud, mida ta filmis räägib, on täpselt samad nagu tema looming muusikas. Heli (kas siis instrumendiga tekitatud või sõnades väljendatud) saab olla vaid mõtte pikendus, eesmärk võiks olla jõuda kuulaja või vestluspartnerini võimalikult vähese lisamüra ja nappide kadudega. Ja kuigi Rauni mõtetes ja loomingus on väga palju mängulisust, seisab ta ise oma idee taga – see pole niisama naljategemine või lõõpimine. Improvisatsioon ongi hea siis, kui see ei ole nali, vaid improhetkel kõige tähtsam üldse. Ja ega vist mitte ainult improvisatsioon.

* „Machina Faust“, Kaupo Kruusiauk, 2022.