Oh Happy Day

Juba aastaid käib Tõnu Kõrvits „kusagil seal“ oma teoseid kuulamas ja pühendamas. Ja nüüd olid nad siin. Milline intonatsiooniline pisidetailsus, milline filigraansus fraaside kujundamisel!

MARGE-LY ROOKÄÄR

Lõuna-Mississippi ülikooli The Southern Chorale’i Baltimaade tuuri kontsert 11. I Tallinna Jaani kirikus. The Southern Chorale, dirigent Gregory Fuller. Kavas Tõnu Kõrvitsa kooriteosed (sh „St. Michael Songs“ ehk „Miikaeli laulud“, 2022, Eesti esiettekanne), samuti Alyton Escobari, Ross C. Bernhardti ja Hoagy Charmichaeli teosed ning spirituaalid.

Õnnelikud olid need, kes tohutu meedia­rägastiku kiuste noppisid üles peaaegu reklaamimata teabe Mississippi koori kontsertide kohta Eestis. Oma Euroopa turneel ka Maarjamaal kolm kontserti andnud The Southern Chorale (dirigent Gregory Fuller) esitas kolmel õhtul Viljandis, Tartus ja Tallinnas Tõnu Kõrvitsa muusikat, sh kõlas ühe teose Eesti esiettekanne. Veel sai kuulda kamaluga gospelmuusikat. Oli ette aimata, et õhtu ei unune niipea – ja nii see ka läks.

Oletuse, et teispool maakera tegutseva koori kontserdid on erilise auraga, tõi teadmine, et just sellele koorile on helilooja Tõnu Kõrvits viimastel loomeaastatel pühendanud mitu olulist koori­tsüklit. Nimelt selle koori võimalusi silmas pidades on sündinud Kõrvitsa heliteosed, mida püüavad jõudumööda laulda meiegi koorid. Ent, jah, tuleb anda au: sellises esituses pole ma Tõnu Kõrvitsa koorimuusikat kunagi varem kuulnud.

Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada kaugemalt.

Tõnu Kõrvitsa ja Gregory Fulleri muusikalise sõpruse algus ulatub nüüd peaaegu kümne aasta taha. The Southern Chorale on paarkümmend aastat Lõuna-Mississippi ülikooli muusikaosakonna juures tegutsenud koor. Koori lauljad on dirigeerimise ja laulu eriala tudengid ning kooriproovid toimuvad iga päev. Tegemist on vaieldamatult ühe mainekama ja kõrgelt hinnatuma USA kollektiiviga ning koori tegevuse märkimisväärne motivaator on uue muusika tellimine ja esiettekanded. Tõnu Kõrvitsa uudisteose „St. Michael Songs“ ehk „Miikaeli laulud“ esiettekanne oli 2022. aasta kevadel USAs, nüüd sai seda kuulata ka Eestis. Teos on helilooja kingitus koorile ja selle karismaatilisele dirigendile. Gregory Fuller on üleilmselt tunnustatud meistri­klasside läbiviija ning õpetab mainitud ülikoolis nii dirigeerimist kui ka teisi koorimuusikaga seotud aineid.

Kontserdil kõlasid valitud osad Tõnu Kõrvitsa tsüklitest „Canticle of the Sun“ ehk „Päikeselaulud“ (2014, Assisi Franciscuse tekst) ja „Skysongs“ ehk „Taevalaulud“ (2021, Emily Dickinsoni tekst). Eesti esiettekande sai „St. Mi­chael Songs“ ehk „Miikaeli laulud“ (2022, Emily Dickinsoni tekst) ja kontserdi viimane veerand koosnes Ameerika muusikast, kusjuures nüüdismuusika kõrval kõlas ehe gospelmuusika. Viimasest alustamegi.

Gospelmuusika on vaimulik muusika. See afroameeriklaste rütmikas (meie mõistes kohati isegi lärmakas) spirituaalne laulmisvorm on pead- ja jalgapidi mõjutatud nii bluusist, ragtime’ist kui ka džässist. Gospel­laulude esitamisel on mitmeid vorme, sagedasim ehk solisti ja koori vahelduv laulmine. Sõna „gospel“ on tuletatud anglosaksikeelsest sõnast „godspell“ (good spell ’hea jutt, rõõmusõnum’) ja pooleteise sajandi jooksul on gospelmuusika jagunenud mitmeks haruks. Laias laastus saame gospeliks nimetada (peamiselt) kirikutes esitatavat muusikat, mis tekkis XX sajandi alul ja mis räägib inimese rõõmudest ja muredest Looja poole püüdlemisel, tekstid kajastavad sageli isiklikke kogemusi ja toonitavad pääsemise tähtsust. Tavaliselt on tegu salmilauludega, algaegade kolmeduurilood on teiste muusikastiilidega kokkukasvamise jooksul saanud harmooniliselt ülilopsakaks. Esialgu pühapäevakooli lauluraamatute kaudu levivast laulust arenes jumalateenistusel koguduse poole pöördumise peamine vorm. Nii on kogu kirik täis üht laulu ja üht meelsust. Kirikukoor ja kogudus on mõlemad muusikaliselt aktiivsed: koorile hõigatakse kogudusest vastu „Halleluuja!“ või „Aamen!“ ning sageli käib koori laulmise juurde ka tantsuline liikumine, rütmi rõhutamiseks plaksutatakse aga hoogsalt käsi. Ja kui enne XX sajandi algust oli laulude sisu vaoshoitum, siis aja edenedes muutusid need laulud aina positiivsemaks, süstides optimismi ja elujõudu. Erisuguste muusikažanridega segunedes kasvasid eri gospeliharud võimsateks (ja rahakateks) muusikatungaldeks. Nii tuleb valge gospeli ühe tuntuma näitena ette kantrilaulja Dolly Parton. Musta gospeli hiigelnäited on kindlasti viljakas laulukirjutaja-evangelist Thomas A. Dorsey ja soulikuninganna Aretha Franklin, samuti XX sajandi mõjukaim gospelilaulja Mahalia Jackson oma sagedaste esinemistega tele- ja raadiosaates.

XX ja XXI sajandil levis gospelmuusika esialgu Ameerika põhjapoolsetes tööstuslinnades, edasi juba üle maailma. Gospelmuusikat esitatakse ka Eestis, siin hakkas see levima 1970ndate alguses. Gospel ei jätnud ega jäta külmaks kedagi, see on erakordselt jõuline ja päikeseline muusikaline suhtlus nii lauljate ja kuulajate kui ka laulja ja Looja vahel. Gospel annab lootuskiire ja vabadustunde, loob rõõmu ja helgust. Ikkagi rõõmusõnum!

Ameerika Ühendriikide osariik Mississippi on USA kõige religioossem osariik, mis on nime saanud osariigi läänepiiriks oleva jõe järgi. Tegemist on põliste indiaanlaste asualaga. Esimeste eurooplastena sattusid sinna kõigepealt hispaanlased, siis prantslased ja Pariisi rahuleping (1783, Suurbritannia ja Põhja-Ameerika vahel) tõi Mississippi osariigi Ameerika Ühendriikide koosseisu. Mississippi on peamine USA gospelmuusika, bluusi ja džässmuusika kese ning siit on pärit ka maailmakuulsad kirjanikud Tennessee Williams ja William Faulkner.

Pika jutu kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et mississippilaste rikkaliku ajalooga tutvudes mõistab igaüks, et gospelmuusika loomutunnetuslik esitamine on The Southern Chorale’il rohkem kui emapiimaga kaasa antud. See on maa tuumani ulatuv traditsioonide võrgustik, mille kamaral kasvavad nüüdis­aja kunstnikud.

Kontserdil esitatud Ameerika muusikaplokis kõlas vokaaltehnika akrobaatika kõrgliiga Alyton Escobari teoses „Ave Maria“ (1965), ruumilise heli (koor seisis ümber publiku) väga ilusa näitena Ross C. Bernhardti „Prayer of St. Patrick“ ehk „Püha Patricku palve“ (2006), kuigi pean ütlema, et itaalia nüüdishelilooja Giovanni Bonato teostes tajun rohkem sügavust kui eelmainitus. Aga olgu öeldud, et erilise boonusena andis teos mulle võimaluse väga lähedalt näha dirigendi tööd kooriga. Gregory Fuller on ratsionaalne dirigent, väga selge ja täpse käega, selge skeemiga ja juhatab ilma igasugu teatraalsuseta. Dirigent oli suunaga kord ühele poole, siis teisele, juhtis selgelt kõiki lauljaid ja moodustas korraliku terviku. Saatuse tahtel istusin publikus dirigendist kõigest paari meetri kaugusel ja nautisin seda eneseimetlusvaba musitseerimist ning väga maitsekat ja kujundlikku dirigendikätt.

Ja no siis, gospel! Oi, see oli tõeline gospel, oi, see oli hea! Nii ehe, nii ürgne, nii köitev! Millised solistid, milline paindlikkus, milline tekstitunnetus ja suisa äärmuslikuna tunduv usk esitatavasse. Koor oli korraga kui jogurt joogi­klaasis: rammus, ühtlane, mahlane, maitserohke ja isuäratav. Tajutav oli koori ühtne Loojalt saadud puudutus kui eluviis, jahmatamapanevalt piiritu vokaalne üleolek materjalist ja maksimaalne häälte väljendusspekter. Samal ajal adus koor selgelt, et esineb püha­kojas. Kõik oli hea maitse piirides. Ja maitses hästi! See oli kui jõululaud vanaema juures: isegi kui kõht on juba head-paremat punnis täis, naksad ikka veel matsaka ampsu kirsitordist või tüki rulaadi. Lihtsalt nii hea, et ei saa isu täis.

Kui nüüd tulla õhtu peateema, Tõnu Kõrvitsa loomingu esitamise juurde, siis pean tunnistama, et olen sõnatu. Kõige selle tõttu, mida ma kuulsin ja mida ma alati kuulda olen tahtnud. See oli täiuslik.

On ju teada, et juba aastaid käib Tõnu Kõrvits „kusagil seal“ oma teoseid kuulamas ja pühendamas. Ja nüüd olid nad siin, kogu oma pagasiga: piirideta vokaalne suutlikkus, väga voolav ja ühtlane toon, häälerühmade tasakaalu toekas balanss. Milline intonatsiooniline pisidetailsus, milline filigraansus fraaside kujundamisel! Ei midagi juhuslikku, ei mingeid laululaagris sisseharjutatud arme, ei mingeid pinges otsaesiseid ega positsiooni „laulmine on tõsine töö“.

Kahest Tõnu Kõrvitsa teosest kõlanud osad on paljudele teada, neid laulavad ka meie koorid. Eesti esiettekandes kõlanud kuueosaline „Miikaeli laulud“ haaras mind aga täielikult. Selles teoses heikleb vastu miski, mida ei oskagi kirjeldada. Kuna Tõnu Kõrvits kirjutas selle tänus just esitajat silmas pidades, siis on ta täielikult kasutanud kõiki The South­ern Chorale’i võimalusi: teos on kantud autoriomastest harmoonialiikumistest, kuid ka uutest kujunditest ja värelustest.

Teos viis mind mentaalselt enesega kaasa – otsekui evangelistina on helilooja suutnud Dickinsoni aegumatu teksti valada muusikasse. Milline kulgemine, millised nüansid! Mõne fraasi lõpus üksik väike vibraato kui rasvatihase esimene kevadine hüüe koduõue kasel, voolitud diminuendo’d võtsid aeg-ajalt südame alt hellaks, tsükli neljas osa („My River runs to thee“/„Mu jõgi ootab vastust“) manas altari ette lummava helilainetuse kui kaugelt heiastuva miraaži ja teose lõppedes viite Looja olemasolusse igas hetkes – uskuge, see oli kui pühakirja lugemine.

Koor oli tehniliselt nii hea, et tabasin end hetkeks isegi mõttelt: nii hea ei saa ju keegi olla. Aga oli! Korralikud auftakt’id, väga täpsed sisseastumised, puhas intonatsioon, üksteise kuulamine, loomulik ja hetkesse kaduv musitseerimine. Ja samal ajal nii avar, nii pehme, nii soe, nii tämbrirohke, nii katkematult ühtlane vokaal. Vokaaltehniline pool oli silmanähtavalt seotud laulja sisemise vaimsusega – seesmine haritus ulatus lihtsalt loomulikul moel hääleaparaadi kaudu välismaailma. See oli kui suur kristallvaas, mis kiiskas kiriku lühtrite valguses – olin tardunult hämmingus selle helkide lõputust ilust. Mu meeltes heljus peatükke meiegi poeetide Looja poole pöördumistega: Tõnu Kõrvitsa muusika pani mu unistama, püüdlema kõrgemale. Olin kuuldu üle lihtsalt pööraselt õnnelik.

Pärast Tõnu Kõrvitsa teoste esitamist aplodeeris publik püsti seistes. Ja kuuldu, mis juba aplausi ajaks oli möödanik, jäi meisse kõikidesse elama.

Jaani kirikuõpetaja Jaan Tammsalu küsis kontserti sisse juhatades filosoofiliselt: „Kas luterlane tohib olla rõõmus?“ Nojah. Neile, kes said kontsertidest teada tagantjärele, saab vaid kaasa tunda. Või siis kuulaku nad kontserdisalvestist Klassikaraadiost täna, 20. jaanuaril kell 19. Siis saavad kõik rõõmust osa. Halleluuja!