Maailm ja muusika kohtusid Budapestis

AVO KARTUL

1994. aastast saadik Euroopa linnades ringelnud WOMEX (World Music Expo) jõudis nüüd esmakordselt Ida-Euroopasse: maailmamuusika suurfoorum peeti 21. – 25. X Budapestis. Olin ilmselt ainuke raamatukoguinimene 2500 registreeritud delegaadi hulgas. Siinkohal kajastan üksiküritaja muljeid sellelt plaadifirmade, produtsentide, mänedžeride, kontserdikorraldajate ja festivaliorganisaatorite väga mitmekihiliselt ja huvitavalt, kuid hoomamatult ürituselt.

WOMEX toimus kesklinnast veidi eemal Pesti-poolsel Doonau kaldal asuvas kahes arhitektuurselt äärmiselt põnevas hoones. Messi ja konverentsi ning päevaste kontsertide ja filmiprogrammi koduks oli kahe aasta eest avatud kultuuri- ja messikeskus Bálna. Hollandi arhitekt Kas Oosterhuis on lennuka teraskarkassi ja klaaspindadega ühendanud kaks 1880ndate alguse laohoonet muljetavaldavaks tervikuks. Staažika WOMEXi külastaja Tarmo Noormaa kommentaar: „Väga kihvt oli sel aastal. Liigendatud ja ebastandardne messiala pakkus inspireerivaid lahendusi ja võimalusi kohtumisteks või töötegemiseks. Põnevas majas oli hea suhelda, akustika toetas.“ Kahele korrusele (kokku u 12 000 m²) oli kokku paigutatud üle 270 väga erineva suurusega festivaliboksi.

Kui mu esialgne plaan oli külastada võimalikult paljusid konverentsiüritusi, siis varsti taipasin, et mõnede ülevaatlike sessioonide (nt Kuuba ja Balkani muusikast, Spotify kasutuse analüüs jm) kõrval oli fookus ikkagi suunatud eelkõige müügile, promole, kontaktide sõlmimisele ja ürituste korraldamisele. Sukeldusin messimöllu esialgu sihitult ekseldes, hiljem juba konkreetseid firmasid ja maid silmas pidades. Sain kohe aru, et ma pole päris see messidelegaat, keda inimesed boksides on oodanud – ei hulgiostja ega festivalikorraldaja. Nii tuli mul ikka ja jälle alustada vestlust sellest, mis on muusikaraamatukogu, milline on selle funktsioon ja kui palju neid on Eestis ja mujal maailmas. Mulle tundus, et paljudki muusika väljaandjad said aru, et muusikaraamatukogud pole küll suur, kuid stabiilne ja siiski arvestatav turunišš.

Oli kahju, et messil ei osalenud suured autentset rahvamuusikat välja andvad plaadifirmad nagu Ocora, PAN Records, Buda Records või Smithsonian/Folkways. Seda enam sai tähelepanu pöörata rahvusboksidele, kus oli näha erinevaid plaadifirmasid ja kontserdikorraldajaid. Toredad kontaktid tekkisid ungarlaste, poolakate, Norra saamide ja bengali muusikute ja plaadistajatega Kolkatast. Ei jõua ega ole mõtetki üles lugeda kõiki, kellega sai vesteldud. Igatahes oli igal õhtul seljakott saadud plaatidest raske. Muidugi lõpetati vestlus ikka lootusrikkalt, et äkki oleks võimalik Eestis kontserte anda. Vastuseks andsin huvilistele Eesti messibokside kontaktandmed. Eestist oli Budapestis kaks esindust: juba veteranina Viljandi pärimusmuusikakeskus ja esmakordselt eesti muusikat levitav ja propageeriv katusorganisatsioon Music Estonia Virgo Sillamaa juhtimisel. „Tõeliselt hea mulje jättis Music Estonia sisustatud messiboks, kogu nende meeskonna ettevalmistus ja kohapealne tegevus. Me olime kõrvuti, kuid nemad tekitasid oma lahendusega kõneainet. Eesti muusikud olid väga tublid eriti üksteise toetamises. Suheldi aktiivselt ja sõbralikult, mis kindlasti toob peatselt kaasa positiivseid tagajärgi,“ tunnustas Tarmo Noormaa Eesti väljapanekut.

WOMEXi kõik õhtused-öised üritused, kontserdid ja filmiprogramm, korraldati kümme aastat tagasi valminud kultuurikeskuses MüPa Budapest. Nii väljast kui ka seest oli hoone suurejooneline. MüPa keskne ja tähtsaim osa on 1650 istekohaga väärispuidust ja unikaalse akustilise lahendusega Béla Bartóki kontserdisaal. Kontserdipaigana olid kasutusel veel 460 istekohaga Festivaliteater ja avatud saalina aatrium. MüPa kõrvale oli püsti pandud kahe lavaga suur telk. Ühtekokku anti WOMEXi seitsmel laval kolme päeva jooksul üle 60 kontserdi, kui juurde arvata ka Doonaul ankrus olnud laev öiste DJ-programmidega. Telgi ja laeva jätsin kõrvale ja keskendusin ainult hubastele MüPa saalidele, kuid ikkagi oli võimalik osa saada napilt kolmandikust ülipõnevast kontserdiprogrammist.

Esimese päeva õhtul avati WOMEX pidulikult Bartóki saalis. Avakõnedele järgnes vägev mustlasmuusika kontsert „Gypsy Heartbeat“. Järgmistest päevadest jäi palju meelde: Damir Imamović Sevdah Tahkt Bosniast, Karolina Cicha & Bart Palyga Poolast, türgi-prantsuse ansambel Forabandit ja Didier Laloy & Kathy Adam Belgiast, kui nimetada mõned eredamad muljed. Lisada tuleks veel erilise üllatajana seitsmeliikmeline puhkpilliansambel Federspiel Austriast ja muidugi WOMEXi artistipreemia pälvinud ja lõpetamisel kogu suurürituse viimase kontserdi andnud Senegali muusik Cheikh Lô.

Ka WOMEXil ei saanud mööda pagulastemaatikast. Oli ju Ungari just veidi enne seda olnud uudiste tulipunktis. Mulle üllatavalt ja ehk läbimõtlematultki tegutses põhilisi Euroopa festivale ühendav European Forum of Worldwide Music Festivals. Protestiks Ungari valitsuse pagulaspoliitika vastu tehti otsus WOMEXil mitte osaleda. Nende tühja messiboksi ees rippus loosung „Refugees welcome“. Ma ei usu, et WOMEXi delegaadid olid sihtgrupp, kellele oma suhtumine välja öelda, sest maailmamuusika iseenesest, nii esitajad kui ka levitajad ja tarbijad, on sillaehitajad eri kultuuride vahel. Lõpetamisel ütles Cheikh Lô auhindamist sisse juhatanud kreeka raadiomees ja produtsent Giorgos Markakis: „Kõik me teame, kui palju laule on loodud jõgedest. Hoopis vähem lauldakse sildadest. Kummaline, et me laulame rohkem sellest, mis meid lahutab, kui sellest, mis meid ühendab.“ WOMEX on õnneks üks ühendajatest.

Pärisin Tarmo Noormaalt, kas ta jäi üritusega rahule. Viljandi folgi pealik vastas: „Mina pean WOMEXit kordaläinuks siis, kui kuulen vähemalt üht rabavat kontserti ning tutvun vähemalt ühe inimesega põhjalikumalt. Ja nii ka sel korral läks. Usun, et reaalsed tulemused on näha juba suvisel Viljandi pärimusmuusika festivalil.“ Mul endal on käegakatsutavat tulemust lihtsam esile tuua: terve kohvritäis, ligi 130 uut plaati, leiab oma koha Tartu ülikooli raamatukogu fonoteegi plaadiriiulil.