Maja, kus kasvatatakse empaatiliselt elu lugema

Professionaalsetel muusikutel ja kollektiividel on nüüd veel üks suurepärane koht, kus esineda, aga Artiumil on kahtlemata ka mõjus hariduslik mõõde.

KAI KIIV

Viimsi Artiumi avanädalavahetus 19. – 21. VIII (avafestival kestab kuni 1. XI).

Traditsioonid on toredad, aga neil on üks häda: neisse võib takerduda, nii et igasuguse uut- või teistmoodi mõtlemise kiilub kinni. Näiteks on arvatud, et kultuurikeskused ja kontserdisaalid peavad olema kesklinnas, sest sinna on lihtsam ja mugavam minna kui kuhugi äärelinna. Viimsi Tallinna eeslinnaks nimetamine ajaks viimsilastel kindlasti harja punaseks, ehkki Viimsi on Tallinnaga praeguseks kaunikesti kokku kasvanud küll. Seetõttu on ilmselt õigus peaminister Kaja Kallasel, kes Viimsi Artiumi avakõnes arvas, et nüüdsest hakkab liiklus käima ka teistpidi: kultuurihuvilised ei sõida üksnes Tallinna kesklinna, vaid ka Tallinnast Viimsisse. Viimsi (ning vahest ka Merivälja-Pirita) elanikele on aga kultuur toodud lausa koduõuele.

Jah, kerkinud hoone on väärtuslik nii arhitektuuri kui ka sisu mõttes, sest uue kodu on seal leidnud Viimsi kunsti-, muusika- ja teaduskoolid ning huvikeskuski. Kindlasti on paranenud nimetatud asutuste olmetingimused, aga kui mõtiskleda, mida tähendab tegutseda ühe katuse all, siis paranevad ka valdkonna­ülesed kontaktid ja koos­loomise võimalused. Juba ainuüksi asjaolu, et näiteks muusikakooli noortel kasvandikel on nüüdsest võimalus üles astuda Artiumi suurepärase akustikaga kontserdisaali laval (akustik on Linda Madalik, kes siis veel!) või intiimses kammer­saalis, mille kohta on muusikutelt samuti kuulda olnud juba väga kiitvaid hinnanguid, on erakordne. Päris laval esinemist peab teatavasti õppima ja sellega harjuma – mida varem, seda parem. See oli kindlasti ka üks peapõhjusi, miks võideldi nii tuliselt kolm aastat tagasi valminud EMTA saali ehituse nimel: on väga keeruline, kui mitte peaaegu võimatu, saada professionaalseks muusikuks, kui õpingute jooksul puudub võimalus suurel laval esineda ja isegi ei teata, mis tunne see on. Ka professionaalsetel muusikutel ja kollektiividel on nüüd veel üks suurepärane koht, kus esineda, aga Artiumil on kahtlemata veel mõjus hariduslik mõõde. Sama mõtet väljendas tabavalt ja südamlikult avakontserdi kõnes ka president Alar Karis: „Siit saab alguse paljude laste muusika-, teatri- ja teadusepisik. Siin kasvavad noored, kellele need valdkonnad jäävad läbi elu oluliseks. Selles majas käivad loovus ja teaduspõhisus käsikäes. Siin kasvatatakse empaatiat ja elu lugemise oskust. Siin võrsub kultuurne inimene ja tark rahvas.“

Jah, 2022. aasta on olnud poliitiliselt väga keeruline, toonud Euroopassegi sõjaõudused, ent justkui väikese päikese­kiirena on see olnud meie kultuurile ja haridusele hea aeg, sest peale Viimsi Artiumi avab kohe-kohe uksed ka Muba – Tallinna muusikakeskkooli, balletikooli ja Georg Otsa nimelise muusikakooli liitumisel sündinud uus kool. Neist ühe vilistlasena võin kinnitada, et elu lugemise oskust on neis õpetatud kindlasti juba aastakümneid, aga uue maja õpitingimused on eelnenuga võrreldes suisa kosmilised. Nii et ka siit on kindlasti loota uut hingamist ja südamete sümbioosi.

Artiumi avapidustusi võib kirjeldada kui ühtaegu pidulikke, südamlikke, uuenduslikke ja eriilmelisi. Avamist austasid oma kohalviibimisega nii president, peaminister kui ka riigikogu esimees, rääkimata Viimsi vallavanemast. Peeti kõnesid, mis olid lühikesed ja löövad, aga – mis peamine – räägiti peast ja südamest. „Õhtumissa“ pealkirjaga avakontserdil kandsid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel ette Antonio Vivaldi vespri „Dixit dominus“ RV 594 ning „Gloria“ RV 589 solistidele, koorile ja orkestrile. Kuulajana võin öelda, et akustika tundub väga hea! Väiksemate koosseisude nagu kammerkoor- ja orkester puhul on kõik dünaamikanüansid saali hästi kuulda ning kõla on meeldivalt ümar ja täidlane. Ka solistide hääled helisesid kirkalt, eredalt sööbisid mällu sopran Yena Choi hingestatud soolod, aga ka Heldur-Harry Põlda ja Olari Viikholmi virtuoosne duett „Dominus a dextris tuis“ teosest „Dixit Dominus“. Minu kõrval istunud Linda Madalik jäi talle omaselt tagasihoidlikuks, öeldes, et hinnangu andmiseks peaks ta ära kuulama võimalikult palju eri koosseise, enne ei võivat öelda midagi. Mul on siiski tunne, et kus proua Madaliku käsi (kõrv) on kord juba mängus olnud, saab tulemus olla ainult hea või väga hea.

Kontserdi lõpetas Tõnu Kõrvitsa imeliselt delikaatses koorile ja orkestrile tehtud seades Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“, mida publik püsti seistes kaasa laulis. Nõustun siiralt Artiumi juhi Kristiina Reidolvi avakõnes väljendatud mõttega, et kultuurikeskuse avanemine Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva eelõhtul on sümboolse tähendusega, sest iseseisvus ja suveräänsus on sel aastal omandanud hoopis sügavama tähenduse.

Õhtu jätkus Ingmar Jõela lavastatud audiovisuaalsete rännakutega „Võimalikkus“ läbi Artiumi sise- ja välialade ning publik jaotati käepaelte värvide järgi gruppidesse. Rännakutel olid maagilised teejuhid, kelle välimuse kirjeldamisega jään paraku hätta. Ent peale huvitavate müstiliste teejuhtide ja kirevate paikade võis sel teekonnal kohata ka huvitavaid inimesi, näiteks Olav Ehalat musitseerimas Olga ja Priit Pärna näitusel uues kunstigaleriis või Peep Lassmanni ja Toomas Vavilovi duot kammersaalis.

Õhtu tüüris sumedasse öösse väliterrassil, kus publikule jagati välja kõrvaklapid nautimaks DJ Martin Saare ja Erkin Antonovi loomingut, mille taustal sai jälgida valgusinstallatsiooni ja laser-show’d, nautida kooki ja kohvi. Ilmselt oli korraldajail kokkulepe ka ilmataadiga, sest soojemat ja sumedamat augustiööd on keeruline ette kujutada. Bravi, Artiumi avaõhtu autorid ja korraldusmeeskond, molto bravi!

Järgmine päev, 20. august, oli Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri päralt: terve pika päeva mängisid Artiumi eri paigus ERSO muusikute kammerkoosseisud. See, et orkestrandid mängivad peale oma igapäevatöö nii aktiivselt kammer­muusikat, on ainult kiiduväärt, sest koosseisud olid tõepoolest eriilmelised, kavad hoolikalt valitud, mitmekülgsed ja keerukad. Võib-olla just seetõttu pani pisut kulmu kergitama päevale punkti pannud sümfooniakontsert, mille kavavalik tundus kuidagi juhuslik – pigem küsimärk kui punkt. Mõne erandiga näis kava koosnevat teostest, mille heliloojad on n-ö muu hulgas kirjutanud. Tõtt-öelda ei mäletagi, millal viimati (või kas üldse) olen elavas esituses kuulnud Veljo Tormise „Vana valssi“ süidist „Ookean“ või Heino Elleri „Kaluri laulu“ süidist „Valge öö“. Kuna dirigent Olari Elts ütles ühes oma lugudevahelistest sõnavõttudest kontserdi pealkirja olevat „Taasiseseisvuspäev Viimsis“, siis vihjati nende paladega ehk Viimsile kui mereäärsele kohale ja selle omaaegsele kuulsusrikkale kalurikolhoosile? Aga õnneks või õnnetuseks oli tegu siiski iseseisvuse taastamise päevaga ja kuidas oleks sellega pidanud suhestuma Antonín Dvořáki kaheksanda sümfoonia III ja IV osa või Rudolf Tobiase noorpõlves kirjutet avamäng „Julius Caesar“ (ikkagi eesti helilooja?), jäi tabamatuks.

Kas koht ja aeg peavad tingimata kava sisu dikteerima, on loomulikult omaette teema, mille üle võib vaielda. Ent kuna sel korral oli siiski tegu kultuurikeskuse avamisega, mille tulevik tõotab külakultuurimajast märksa laiemat kandepinda, ja seda Eesti iseseisvuse taastamise päeval – antagu mulle andeks, et seda jälle mainin, aga sel aastal on sel päeval hoopis teine tähendus ja kaal –, siis oleksin oodanud natukenegi päevakohasemat ja läbimõeldumat kava. Teenekamale kuulajale, kui dirigent Eltsi tsiteerida, näis see eri heliloojate ja palade miks-ka-mitte-virvarr paraku pisut lati alt läbijooksmisena.

Siinkohal juhin tähelepanu, et kriitiline noot on suunatud ainult kava, mitte orkestri pihta, kes mängis, eriti eelnenud kammerkontserte ja päeva pikkust silmas pidades tegelikult hästi. Eriliselt lummavalt kõlas Tõnu Kõrvitsa „Hümn lõputule jõele“, kus soleeris suurepäraselt trompetist Indrek Vau. Vahvas meele­olus esitati ka Eduard Tubina „Setu tants“ tsüklist „Süit eesti tantsudest“, eriti reipalt kõlas teose algul Arvo Leiburi viiulisoolo. Olgu siiski mainitud, et Viimsi rahvas võttis kontserdi vastu püsti aplodeerides ja kolmanda (sic!) lisapalana tuli lõpuks ettekandele ka Heino Elleri „Kodumaine viis“. Lõpp hea – kõik hea!

Pühapäeva, 21. augusti õhtul avanes Artiumi black box’is aga Kristjan Järvi „NEscapes Live Lounge“ – sootuks teistsugune maailm, mida on väga poeetiliselt kirjeldatud kui teise dimensiooni lennutavat kogemusrännakut ja värvikirevat kaleidoskoopilist und.* Tegelikkuses (täiesti vale sõna, sest kogu asja mõte on kuulaja tegelikkusest kaugele eemale lennutada) on tegu umbes kolmveerand tundi pika, Kristjan Järvi kureeritud playlist’iga „NEscapes“, mis kätkeb nii tema enda kui ka Robert Kochi, Max Richteri, Arvo Pärdi, Kerli, Billie Eilishi ja Mick Pedaja loomingut. Niisiis istub (seisab, kükitab või lamab – kuulaja vaba valik) publik metsaks nõiutud black box’is, naudib muusikat ning Glowing Bulbsi loodud visuaale. Lehe ilmumise ajaks on kõik sessioonid, mida nädala jooksul on olnud tegelikult ohtrasti, paraku läbi. Igal juhul soovitan lugejal omal nahal selle kontserdivormi võimaluse avanedes järele proovida, sest seesugust meditatiivset elamust peab ise kogema. Sõnadega on seda kirjeldada keeruline ja isegi mõttetu, sest suunad, kuhu inimeste mõtted ja tunded rändavad, on küllap väga erinevad ja isiklikud.

Rännakule „NEscapes“ järgnes aga Artiumi fuajees minu meelest ava­nädalavahetuse suurim üllataja – folk­troonikat, eesti torupilli, regilaulu, jutuvestmist, tantsu ja visuaale sünteesiva bändi Oopus reiv. Tunnistan puhtast südamest, et pärimusmuusika mitte kõige andunuma austajana ei olnud ma sellest kooslusest enne midagi kuulnud. Ent viis, kuidas analoog­elektrooniline saund on pärimusmuusika elementide, liikumise ja valguslahendustega meeli­köitvalt kokku liidetud, on lihtsalt äge ja võimas! Meeletu värk! Iseenesest on Oopuse printsiip – vanad pillilood on tantsumuusika, aga tänapäeva tantsumuusika on elektrooniline – lihtne (ja geniaalne). Aga see, kuidas bändi liikmed Mari Meentalo, Johannes Ahun, Aleksander Sprohgis ja Raho Aadla seda live’is loovad ja esitavad, on elamus omaette. Parema puudumisel võib loomulikult plaadi osta või kuulata lugusid voogedastusplatvormidelt, aga ma garanteerin, et see ei anna edasi pooltki seda, mida elav esitus. Igatahes nii ennastunustavalt tantsivat ja kaasa elavat publikut ei ole minu silmad näinud juba ammu! Ja kui eestlane kord juba tantsib …

Lõpetuseks ei jäägi öelda muud kui soovida Viimsi Artiumile tuult tiibadesse. Avaürituste põhjal võib kindlalt väita, et õigetes kätes on sellel majal tohutu potentsiaal. Õiges kohas ta iga­tahes juba on.

* Kristjan Järvi NEscapes Lounge, Viimsi Artium 22. – 25. VIII. https://viimsiartium.ee/uritused/ kristjan-jarvi-nescapes-lounge/