Manada uut ja vana

Tõnu Kaljuste tõestas kontserdiga kindlalt, et uus võibki olla taasleitud vana ning et seitse kümnendit on dirigendi kohta vaid jõuline keskiga.

TAAVI HARK

Kontsert „Tõnu Kaljuste 70“ 28. VIII EMTA suures saalis. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste. Kavas Kareem Roustomi, Arvo Pärdi ja Veljo Tormise teosed.

Kuhu nüüd tüürida: edasi uudsesse või tagasi nostalgiasse? Seitsmenda elukümnendi täitumist tähistas rahvus­vahelise mõjuraadiusega dirigent Tõnu Kaljuste elegantselt mõõduka kontserdiga, mille proportsioonid ja tundetoon vastaksid selgelt: seilame aga edasi, aina järgmiste muusikaliste avastuste poole, täie energiaga.

Kuulajate suureks meeleheaks ei plaaninud Kaljuste pidulikku sünnipäevakontserti selle tavakohasemas tähenduses – ühes õnnitluskõnede ja hiiglama pika eeskavaga. Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri ellukutsuja ning kunstilise juhi ümaraks juubeliks sai teoks kahe kollektiivi ühine kontsert, mille tinglikuks pealkirjaks passiks ponnistamata lihtsusega „Uus ja vana“. Värske vaatenurga said ehedalt kaljusteliku püsirepertuaari ammused nurgakivid, millele lisati maitsekalt sellistki muusikalist moona, mis veel mõnevõrra võõram.

Tants ja avastamine

Rõõmsale sündmusele kõigiti kohaselt avas õhtu Kareem Roustomi (s 1971) hoogne ja nutikalt orkestreeritud tantsutükk „Dabke“, mis oma keelpilliorkestri variandis on tegelikult seade kolmele keelpillikvartetile kirjutet ligi pooletunnise suurteose „A Voice Exclaiming“ ehk „Hüüatav hääl“ lõpmisest osast. Dabke on omalaadne Lähis-Ida aladel levinud tantsužanr, mida sammutakse reas ja osava eestantsijaga, kelle leidlikkus ning võime improviseerida kujundab tantsingu ilmet küllalt suurel määral – üsna sobiv metafoor ka dirigendi ametile, ütleks mõnigi.

Süüria-Ameerika helilooja Kareem Roustom on meie kuulajaile seni avastamata leid – sündinud Damaskuses ameeriklannast ema ja süürlasest isa perre, kolis ta teismelisena perega Ameerika Ühendriikidesse. Sügavamate muusika­õpinguteni asus ta alles pärast asise-tõsise eriala omandamist (elektriinseneri magistrikraad), õppides etnomusikoloogiat ja kompositsiooni. Kareem Roustomi teoste muljerikas toime seisneb komponisti avara kõrvaringi selges mõjus kogu ta loomingule – Roustomi helikeel hõljub sujuvalt ja sundimatult üle paljude žanripiiride. Soodsat kogumuljet soosis seegi tõik, et orkestratsioonis pruugib Roustom kõigi pillide omadusi üsna võrdse hoole ja tähelepanuga. Nii on igal mängijal esiletõusmise võimalusi ning ka taustal toimetamise hetki. Mõnigi kord kuulan imestusega, kuidas üks või teine hinnatud helilooja orkestreerimise käigus peaaegu unustab selle, et orkester koosneb ju inimestest, mitte heli tekitavatest automaatidest. Tüüpnäidetest meenuvad kuuldud juhud, kui helilooja „unustab“ kontrabassid kümneks minutiks ühte-kahte pikka nooti vedama või on jagatud muusikalisi ülesandeid viisil, mis teevad kolme-nelja mängija elu peaaegu talumatult raskeks, sellal kui kõik ülejäänud saavad liialt pulssi tõstmata vaid paaril noodil tremoleerida. Siit edasi mõeldes võiks lõpuks jõuda ka üksikasjaliku retseptini, kuidas ära tunda muusikute vastu hooletu ja mõtlematu helilooja. Selle mõttestiku edasiarendus ja hoolimatute heliloojate täielik nimekiri jäägu siiski mõneks tuleviku katseks, aga üks on kindel küll – Kareem Roustom pääseks sinna süngesse nimistusse sattumisest kahtlemata.

Odysseus ja eristusvõime

Homerosele omistatav vanakreeka eepos „Odüsseia“ on küllap õhtumaade kirjanduskaanoni vanemas kihistuses üks mõjusamaid tüvitekste, mille tuntavat toimet kunstidele võib kahtlusteta pidada laiahaardeliseks. Kareem Roustom on sealt leidnud ainest õige mitmeks teoseks, näiteks klarnetikontserdiks „Adrift on the Winddark Sea“ ehk „Tuuletumalisel merel triivides“, mis seob iidse eepose hõllandused selle sajandi migrantide tõsise temaatikaga. Tõnu Kaljuste juhatusel kõlas aga naishäältele ja keelpillidele loodud teos „Hurry to the Light“ ehk „Tõtta valguse poole“.

Teose tekstiallikaks olid kujunenud Emily Wilsoni uus ingliskeelne tõlge sellest määratult suurest eeposest, mis seisab koos ligemale kaheteistkümnest tuhandest värsist. Kujutlegem vaid helilooja kimbatust, kes pidi otsustama, millised neist kunstipäraselt pooltunni sisse mahutada. Pikad mõtisklused ja arutelud olid viinud Roustomi otsuseni jutustada lugu „Odüsseia“ naistest. Wilsoni tõlke värskete tõlgenduslike valikute summaks ongi naiste asetumine justkui jumalike teadmiste hoidjate rolli, kellel kõigil on Odysseuse üle moel või teisel väga tuntav mõju.

Teose põgus avaosa haarab kuulaja vokaalsuse mitme mõõtmega: kindla kõrguseta ja rütmika kõnelaulu episoodid vahelduvad pehmelt retsitatiivse lauluvooga, millest kohati esildub soolohääl mõnevõrra ilmekama kantileeniga. Ka vertikaalne kihistus ei jää lahjaks: unisooni üksmeelest jõutakse üsna kärmesti välja külluslike akordide mahuka massini. Katkestuseta järgnev teine osa sisaldab nii muusika kui ka moraali mõõtmes kaasa võtmist väärivat, mis kordab end kohati ka neljandas osas. Ohtude vältimise lõppematu ärevuse ilmestamiseks pannakse välja keelpillide väljenduskülluse arsenali avarused alates plõksuvatest pizzicato’dest ja põrisevatest poognavisetest kuni üles sööstvate käikude pinevuseni ja roobi taga krabistamiseni. Lauljad on siin läbivalt antud teksti selguse teenistusse, homofooniliselt kindlameelne hoiatuste kimp annab kogu kandvusega mõista peamist: kaugeltki kõik pole nii, nagu esmapilgul paistab, ka võluva ja kütkestava palgepoole peidus on sageli pettus ja hädaoht.

Ilmselt polegi kogu inimolu käänulises kogumis midagi keerukamat võimest eristada näilist ja tõelist. Näiteks on teeseldud hoolivusest ja ärklevast väärtuskiirgamisest saanud viimaste aastakümnete eksimatu ajastu märk. Läänemail ja meilgi suuri masse haarav hoovus pole tegelikult muud kui kohtlasevõitu otsuste enesevalikuline nõiaring, mida tulevikus vaadeldakse pidurdamatu pilkamisega. Aga mis parata, eks vaatle ju tänapäeva inimesedki (enamasti küll mõistmatusest) läinud sajandite väärtusi ja aateid armutu halvakspanuga. Olla alaliselt erk ja valvel ning mitte langeda peibutava lõksu – see on ajatu ülesanne.

Kareem Roustomi muusikalises kuues pääses „Odüsseia“ valitud kildude tsükkel meelihaarava maksvuseni aga eelkõige seetõttu, et tekstikatketel oli ka kõigiti veenev ja kujundlik muusikaline pealiskiht. See kandis mõtet ning sõlmis osavalt kokku naishäälte värvikuse keelpillide kõlavaibaga, mis punutud põnevalt. Roustomi teoses on parajalt moodsat hõngu ja värvikat kõlagi, ent samal ajal ei ole ta unustanud muusika sügavalt olemuslikke põhikomponente – laul ja tants.

Pärt, Tormis ja Kaljuste

Tõnu Kaljuste nimi ja loominguline tegevus on peaaegu lahutamatu kahe helilooja nimest. Muidugi on need Arvo Pärt ja Veljo Tormis. Kogu kolme isiksust siduva põneva muusikaloolise jutustuse punumiseks pole lehel küllalt külgi, aga salvestatud plaatide tuntus ja suure kuulajahuviga õnnistatud kontserdireisid kõnelevad enese eest – millelegi ürgselt põhjapanevale on see kolmik omavaheliste vastastikmõjude kaudu nähtavasti pihta saanud.

Esimest korda sai publik kuulda Tõnu Kaljuste seadet Arvo Pärdi teosest „Littlemore Tractus“, mis on varasemast tuntud teose kõlapilti laiendanud keelpillide paraja punutise ning harfi ja löökpillide õnnestunult delikaatse heliruumiga. Pärdi hõrk täpsus ja pühaduse puudutus on seadega juurde saanud ehk mõneti maisema maigu, ent algne hoiak on säilinud selle rüpes rikkumatus puhtuses.

Kes heitsid enne kuulama asumist pilgu kavale, teadsid juba ette, kus õhtu kulmineerub. Loitsiv lõpunumber oli muidugi Tormise igihaljas „Raua needmine“, mille hilisemate seadete küllus ja kõiksuguste esituste rohkus on märk omaette. Hiljuti poolsajandi vanuseks saanud teos läheb endiselt paljudele korda. Selle loitsiv ugrimugri jõud kostis kammerkoori ja orkestri (seade Rasmus Puur) koostöös saali täitva rammuga, põnevat vaheldust pakkusid justkui vastandlike karakteritega solistid: Toomas Tohert ragiseva sajatajana ja Geir Luht kantileensema hoiakuga lauljana. Mõistagi vedas lauluvankrit šamaanina trummeldav Kaljuste, tõestades kindlalt, et uus võibki olla taasleitud vana ning et seitse kümnendit on dirigendi kohta vaid jõuline keskiga. Jätkuvat kõrvaringi avardamist!