Meelerännud Kukemurul

Märksõna „Väinjärv“ annab Eesti kohapärimuse andmebaasis Koobas hetkeseisuga 72 teksti. Ühe variandi järgi tulnud Väinjärv maa seest ja paiskunud välja ühe saunakese leelõukast.

JÜRI METSSALU

Festival „Kukemuru ambient“ 4. VII Väinjärvel, kunstiline juht Kaido Kirikmäe.

Saabume. Keshob mängib. Bass paneb mu kohe mõnusasti liikuma. Kohe tekib ühendus loodusega. Suur soe tuul ja päike. Sõnaline osa ütleb: kui ma olen täiesti läbi, pikali, avastan ma taeva, ta on nii suur, alati olemas ja tõstab mu uuesti üles. Ülestõusmine. Kohalolu heledus. Inimestega tekib silmside. Enda ja sõprade loba ujub sügavuste pinnal.

14: Emil Tappendorff. Rütmiliselt kukkuvad helipiisad, sünkroonis vihmakesega. Kohvitšekk väljub terminalist aegluubis tukseldes, paludes pääsu suurde tuulde. Vihm on soe. Suur OM kõlaritest. Ta on kõikjal. Sissejuhatusi pole. Pole vaja. On üks flow.

15: A.M. Poogen. Mulle meeldivad bassid, millega ta alustab. Poognalöögid, orjad hakkavad kive vedama. Rasked rattad veerevad poris. Kuni üks tüdruk laseb kirju paela lendu ja tümm lükkab tümikad keerlema, tantsu. Kergenetakse kiige­platsile. Kivid kergenevad. Sääsepilve sumin. Õitsiliste lõkkesädemed. Aga orjamine jätkub, öö otsa pekstakse reht. Kuni kolgid kerkivad taevasse. Rehel lendab katus pealt. See meid elus hoidiski.

Vihm püsib. Oleme suure sinise koormakatte all keras. Sürgavere radaril esineb probleeme, teatab ilmateenistus. Keegi ei tea, kuhu sadu suundub. Aga inimesi tuleb juurde. Telgialused tihenevad. Orjad rokivad.

16: Eva Väljaots. Soundcheck sulandub voogu. Eva ütleb, et improviseerib ja vaatab, mis ta kandled meile täna räägivad. Esimestest taktidest on tunda, et ta on kandleproff. Näpitseb vihma. Ehitab vertikaali. Setomaa kirikukellamängud löövad särama, peenenevad, joonistavad kõrgusi, sügavusi, paisuvad, vaibuvad. Sätendav improvisatsiooniojake paitab tumedaid kive. Hõbesepad. Taevatrepid. Inglid tipivad üles-alla. Vihm vaibub. Mulle meeldib, et Eva teeb seda puhtalt kanneldega. Sürgavere radarit ei olegi vaja. Vahel pole kanneltki vaja: Eva räägib, et ühes Karjala pimedas onnis elas vana mees, kellel ei olnud enam kannelt ja kes arvas, et ta ei oska enam mängida. Kui folklorist andis talle kandle, siis oli tal korraga kõik meeles ja ta mängis järjest järgmise päevani. Üle maa avanevad rehetubade hämaruse leelõugastes mõlgutavad mängijad. See on terve võrgustik, mis ulatub Ida-Euroopa metsavööndis ajas ja ruumis kaugele. Tuul lammutab dekoratsioone. Inimesed kobarduvad, mähivad end tekkidesse. Sisemine püsib.

17: Motor Tension Ensemble. Kidramehed viivad mind kohe liivarandadele. Siis toovad kõrvale tumedad metsad, niisked ja tumedad. Kuumalt valgelt liivalt kandun metsa hämarusse ja uuesti liivale, kuni nad laulavad mu lendu. Ma näen nüüd kõrgemalt. Mul hakkab nostalgiline. Ma hakkan igatsema punknoorust, mida mul pole kunagi olnud. Ma hakkan nägema 1970ndate ja 1980ndate noorte alternatiivseid korteripidusid. Ma ei kuule sõnu, ma tean, et neil on oma sõnad. Jah, ma ei ole seal olnud, aga ma olen seda nii palju igatsenud. Ja igatsen jälle. Ja see on nii tuttav ja teeb natuke haiget. Ja ma keerlen suvise Tallinna kohal ja ma ei tea, miks ma seda teen. Nonii, loo nimi on „Kauge laane kutsuv hääl“. Edasi kuulen ka sõnu, aga mind kõnetab ikka ainult see nimetu ja arusaamatu igatsus, mis kajab kummaliste punkpidude betoonseintelt, kus ma pole olnud. Ja nii jääbki. Kontserdi lõpuni.

18: Valdur Mikita ütleb, et maa mälu annab end talle paremini kätte kui vee mälu. Varaseim mälestus veekogust on ta vanaema kolmeliitrine kohvipott, natuke lömmi löödud. Lapseekstaas Anni metsaojas: kui kevadel vesi ülevalt lombist alla ojja lahti murdis, tekkis kehas väljakannatamatu tung tantsida. Kui ta oleks paigale jäänud, oleks plahvatanud. Mikita räägib veel hulgast sünesteetilistest lapsekogemustest ja mitmetest vetest. Mulle meeldib, et ta on avara vaimuga mees, et ta on kogu oma mõjusa loomingu juures ka refleksiivne ja teab, et ta mängib.

Mikita jätab Väinjärve lood ette lugemata, öeldes lihtsalt, et tegemist on klassikalise rändava järvega. Enne festivali tegin Eesti kohapärimuse andmebaasis Koobas kiire otsingu ja leidsin, et märksõna „Väinjärv“ annab meie tekstikogust hetkeseisuga 72 teksti (sh nii järve kui ka asula nimena). Seejuures märkasin motiivi, mida ma pole seni elusatest ja liikuvatest loodusobjektidest kõnelevate rahvajuttude puhul näinud: ühe variandi järgi tulnud Väinjärv maa seest ja paiskunud välja ühe saunakese leelõukast.

19: Lauri Sommer paneb suured suled pähe. Ma teen rahupiipu. Tehnika jukerdab. Ootame. Sõbrad ütlevad, et jaanipäev on, nii külm on, lõdiseme. Tehnika tehakse korda. Taust sahiseb, vaharullilt ja lapsepõlve mustvalge televiisori säbrust astuvad välja mustvalged indiaanlased, võtavad kuju, muutuvad värvilisteks. Wakan Tanka on kohal. See on siuu vaimutants, kordustetajus sarnane meie regilaulutundele. Lauri tõlkis indiaani luulekogu, mis hiljuti ilmus. „Laul teise öövalve jaoks“, palun lugege seda, lk 192–193, veel parem, kuulake Soundcloudis, kuidas Lauri seda laulab. See valgustab läbi ja puudutab väga. „Minu leelõukale tuli vikerkaar minuga tagasi.“

Lüümelt kumavad kollased kujud ja liikumised suures avaruses. See on masinglik. See ongi Masing. See on süvaühendus. Elusad Masingu maalid kumavad ja liiguvad. Ja liigutavad. Kirjaniku öise laualambi soojusest lähevad hoovused ilmaruumi.

Palun kuulake ka Lauri ehk Kago albumilt „Yhel pyhapäeval“ (Õunaviks 2018) Jüri Andrelleri luulekogust „Naerev kurbus“ (1926) pärit laulu „Kõigest, mis on kaduv“. Mul ei ole siin endal rohkem sõnu.

20: Elis & Öö Klubi. Hakkan hüppama. Ja hüppan ja hüppan. Ja saan sooja. Nuga Soopealt tantsib indiaanitantsu, suled peas. Tümm. Vihm on üle. Uus muusikavideo on filmitud Väinjärvel. Hää lugu. Kuumehest.

Erki Pärnoja paneb biidi käima, ütleb, et läheb žanripiiridest välja, nii saame taas liikumisest sooja.

Dmitri Kotjuh

21: Erki Pärnoja. Kvaliteetne kosmos. Kruvib. Gruuvib. Helged aasad. Ujedad lapsepõlvehommikud. Pilliroog tuules. Jah, laevad, ikka laevad. Lugusid uuelt albumilt „Leva“. Pärnoja paneb biidi käima, ütleb, et läheb žanripiiridest välja, nii saame taas liikumisest sooja.

22: Silver Sepp. Väike poiss mängib rannas luigeluudega, klõbistab. Purjekad on rahulikult tuules, sujuvad silmapiiril. Rannaküla köögis on pannkoogid valmis.

Ankrupilli kinkis üks naine lillena, Pranglil anti aer. Viljandis sai eelmisel kontserdil kogu tehnika läbimärjaks, mindi sauna elektroonikat kuivatama, kompressoriga föönitama. Saunalaval kohtus Silver Igavikuga. Küsis, kuidas tal läheb.

Naelapill tõmbab biidi üles. Värska pudelist või Järvineni suusast saab hää sügava bassi. On teraapiline, kinnitatakse Tampere ülikoolis.

23: Meisterjaan paneb mustrid keerlema, värvilised fraktalid liikuma. Saame veidokese sooja. „Vilsandi trance’ilt“ ja Rapla kultuurifestivalilt „Särin“ tuttav šamanism. Töötab. Kolossaalsed kiletiivalised jämmivad suure öölambi ümber. Lõpuks korralik parmupilliträna, taas vabandustega žanripiiride ületamise pärast. Kütab korralikult kuumaks.

00: Ruum. Vaat see on nüüd lõkkesse vaatamise muusika. Vihma sabistab taas, tuul. Jään üksi keset festivaliplatsi. Poisid avavad ruume. Ma püsin. Hää on. Rahulik on. Mõni sabatäht sööstab läbi tajusfääri. Mõni sabatäht kriibib natuke. Pikk, peen vaimumaantee kihutab mööda põlevatest planeetidest, mööda idanevatest planeetidest, mööda džungli­planeetidest. Maandumine mustal planeedil. Ümisevad kehatud naishääled liigutavad siin õrnalt mälestusi taimedest, kuni planeedi bituumenmust koor hakkab pragunema ja välja murrab sulatuli. Kes kukub läbi tule, saab teada, et see on kütus järgmiseks sööstuks.

Bass masseerib mu keha. Mu käsivartel võrsuvad metsad, põlvedest tõusevad tüved, ma olen metasekvoia. Ma seisan ja püsin ja olen, täidetud ja ühendatud, maandatud. Ja mu pealagi avaneb. Taevale. Ja kirkus valgub alla, nõrgub alla, nektarina, tulena mu südamesse. Ja meie kiviaja esivanemad tantsivad mu südametule ümber, milles põleb seesama nektar ja kumab tantsijate kaelakeede merevaigust helmestes, karu­kujudes, koprakujudes, tundmatu looma figuuris, valgustab kahvatuid linnutiivaluid, mille nad panid mulle hauda kaasa. Ja nii on ülestõusmine ja nii on elu. Ja minu südamevalu voolab lödinaga välja, sellessesamasse lõkkesse, ma tühjenen siiasamasse.

Ja kõik need ultrapeened kosmilised aparaadid rändavad mu sees. Ma olen tühi. Mu tindipliiats on ka kohe tühi.

01… Wondering O, Keshob DJ & Kaido Kirikmäe DJ. Ma olen sulanud. Kirjutada pole enam vaja. Märkmik on täpselt täis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht