Meie ühine mina

Toivo Tulevi loomingus on pidevalt uut, mida avastada, sest tema muusika mõte ilmneb voolus ja kulgemises, siht- ja lähtepunktitus (ajata) liikumises.

GREGOR KULLA

Toivo Tulevi autorikontsert „Nada“ 20. XI Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis. Solist Age Juurikas (klaver), ansambel Yxus: Olga Voronova (viiul), Mari Targo (viiul), Laur Eensalu (vioola) ja Leho Karin (tšello). Dirigent Kaspar Mänd. Kavas Toivo Tulevi „Augmented Realities“ (esiettekanne), „And I Loved You Like a Branch Breaking Under the Snow“ (esiettekanne) ja „Nada“ (2015).

Aeg näib voolavat või mööduvat ja tundub, et ka praegu liigume vooluga kaasa. Selle filosoofilise seisukoha pooldajad juhivad sageli tähelepanu oleviku hääbumisele: praegused sündmused paistavad suubuvat minevikku nagu paat, mis triivib jõesängis allavoolu ning kaugeneb meist, kuni seda pole enam näha. Pöördvõrdeliselt tähendab see, et meie ise voolame tulevikku ja jätame minevikusündmused endast üha kaugemale. Aga ka voolamine hõlmab ajatelge.

Mitmed XX sajandi alguse matemaatikud ja filosoofid kahtlustasid, et matemaatika pole nii vankumatu, kui arvatud, ning selles võidakse paljastada vastuolusid.¹ Kahtlusi süvendas Russelli paradoksi avastamine. Matemaatik ja filosoof L. E. J. Brouwer pani Kanti aprioorsuskontseptsioonile tuginedes aluse intuitismile, lähenemisviisile, kus matemaatikat peetakse pigem inimeste konstruktiivse vaimse tegevuse kui objektiivses reaalsuses väidetavalt eksisteerivate aluspõhimõtete avastamise tulemuseks.² Niisiis väidetakse, et aritmeetika on ajalise intuitsiooni puhas vorm. Selline ajaarusaam on seega subjektiivne. Mark van Atten on öelnud, et „erinevalt Kantist eristas Brouwer selgelt subjektiivset (sisemise ajateadvuse) ja objektiivset ehk teaduslikku aega“.³ Brouwer püüdis näidata, kuidas konstrueerida ajaintuitsiooni najal kõrgema taseme matemaatilisi ideid (näiteks matemaatilist joont), kuid pidi leppima tagajärjega, et tema lähenemisviis nõudis nii Aristotelese välistatud kolmanda seaduse kui ka mitme teise olulise teoreemi väljajätmist. Kuna vastuolusid klassikalise matemaatikaga ei tahetud tunnistada, minetas enamik matemaatikuid ja filosoofe huvi Brouweri idee vastu, mille kohaselt on matemaatika ja aeg lähedalt seotud.

Teadagi pole aja kulgemine lineaarne protsess. Seda võivad toetada mõtlikud trammisõidud, hirmsad esinemised, kuid ka vaatluse all oleva kontserdi esimene teos „Augmented Realities“ ehk „Laiendatud reaalsus“ (2021, esi­ettekanne), kus helilooja Toivo Tulev on avardanud ja kitsendanud muusikalise tekstuuri elemente (vältused, rütmiahelad, intervallid, fraasid jne). Kavalehel on kirjas tõdemus, et suurendamise ja laiendamise printsiip valitseb kõige üle, mida selles muusikas kuulda võib, ehk on üldine, sest muusikalise vormi loomine nõuab nii või naa teose alusidee laiendamist, lahtilaotamist. Helilooja on suunanud fookuse vahenditele, mis defineerivad muusikalist ruumi ajas: intervalli suurenemisel ei ole küll ajalist telge, kuid kiirenevad rütmid sama ajaühiku sees teevad selle intensiivseks, sh kiiremana tajutavaks, ning vältuste pikenemine on juba eos ajaline pikenemine. Seda mainis ka solist Age Juurikas, kelle tellimusel teos on valminud. Kontserdile eelnenud vestlusel tõi ta välja, et seda teost mängides kadus justkui pind jalge alt. Muidu umbes 30minutiline teos osutus esimesel läbimängimisel sootuks 40 minutit pikaks. Ajataju muutus. Muutus erimõõtmeliselt, sest sisustatud ajaühik oli samuti eripidi poeetiline. Siinkohal ei mõtle ma üksnes muusikalisi parameetreid, vaid nende suhet ajaga: laiendatud elementide kontrast, seeläbi tekkinud muutuste vahe, suhe ja koostis annab teosele eriskummalise meelelaadi. Sellest sai ajaintuitsioonile rajatud tehniline vorm, mille puhul saab tõmmata paralleeli Brouweri matemaatikafilosoofiaga, kuid kuna muusika ehitub üles teadvuses, siis piike ta seeläbi kellegi või millegagi murdma ei hakka. Vastupidi, see seos annab (mõneti ka tehniliselt) aimu, millest reaalteadustes veel tõemeeli kõnelda ei saa: aja painduvusest.

Autoriõhtu ellukutsuja ja staar Age Juurikas ütles Liisa Hõbepapli juhitud vestlusel, et teda paelub Tulevi muusikas ilu. Juurikas tõi välja, et ilu, mida tema otsib, võib iseloomustada intensiivsena. Ilu on alati mõnes mõttes haruldus, sest tavalisus tühistab ilu. Koledus on midagi tohutu palju avaramat kui ilu. Sest kole on kõik, mis ilust üle jääb. Ilu on vaid harv sädelus, viirastus koleda pinnal. See muidugi ei välista, et too helk laieneb hetkiti kõige üle, muudab kõik ilusaks.⁴ Et saaks olla midagi intensiivset, peab suurem hulk sagedustest olema keskmisel lainepikkusel. Probleem seisneb selles, et miski ei püsi intensiivsena. Koju soetatud maal paneb heldima nädala või paar, kuid ühtlustub siis toa võngetega ja sellest saab tapeet. Ilu kui impulss või intensiivsus on kadunud, sellest on alles ilus mälestus. Nõnda on ka Tulevi teosega „And I Loved You Like a Branch Breaking Under the Snow“ ehk „Ma armastasin sind nagu lume all murduv oks“ (2021, esi­ettekanne), mis algab ulatusliku viiulisoologa ning on toonilt nostalgiline. Pealkirja minevikuvormile vastavalt käsitleb see mälestust, meenutust. Luubi alla on võetud tagasivaatamine sillerdusele, mis kestis üksnes hetke: „She could only / Be embraced / Once [—]“.⁵ Tema on Elahi luuletuses samastatud lumega. Mari Targo soolo oli köitev ning sarnanes palju kõnega. See on ehk ka teose mõnetine taotlus, sest teosest on ka soolovariant.

Nada ehk eimiski, tühjus seostub väga selgelt ajatusega, aja puudumisega. See kogemus on vabalt voolav. Aeg on seeläbi kogemus ning kogemus saab olla absoluutne vaid kogemuste summana. Kogemuste summa on igas kogemuses, kui sel on lastud takistamata tulvata. Brouweri idee on huvitav, sest eeldab matemaatilise aja määramisel kogemuse takistamata voolu, mis sündis temal Kanti mõttest. Toivo Tulevi „Nada“ (2015) toetub Risti Johannese teosele „Tõus Karmeli mäele“, kus on kirjeldatud hinge teekonda ühinemaks jumalaga. See, mida hing teel kohtab ja kogeb, ei ole midagi enamat kui eimiski, nada: hing jõuab jumalani eimiski kogemise kaudu. Budism on pooleldi selle õpetuse paralleel, sest hing jõuab nirvaanasse justkui kõige kogemise kaudu. Tulevi „Nadaga“ seoses meenus Olivier Messiaeni jumala juhtmotiiv (Fis-duur akord) klaveritsüklist „20 pilku Jeesus­lapsele“. „Nadas“ kõlab harva madal register, sestap kostsid kõrva madal H- ja B-duur kolmkõla, kuid seos paistab olevat juhuslik, sarnasus see-eest paeluv. Hing, mida minu silmis illustreerisid klaveril kõlavad samuti messiaenlikud kõrged passaažid, mõneti tantsis või keerles mäkke ronides: nagu vestlusel kõlas, siis on „Nadasse“ peidetud Bachi gigue. Minule see kõrvu ei kostnud. Viravad liikumised ringlevad üha kõrgemale ning päädivad teose lõpus kõrge keelpilli­klastriga, mis tõuseb ja muutub eimillekski.

Toivo Tulevi muusika ongi eimiski – selle moraal seisneb moraali puudumises, protsessis. See on toonilt külm, kuid temperatuurilt soe, jää, kuid ühtlasi aur. Helilooja muusika on puhas enesest, puhas emotsioonist ja tundest, alati kolmandas isikus. Nõnda on seal pidevalt uut, mida avastada, sest tema muusika mõte ilmneb voolus ja kulgemises, siht- ja lähtepunktitus (ajata) liikumises. Age Juurikas ei ole Tulevi muusikat esitades lihtsalt interpreet, vaid kui Dostojevskit tõlkiv Tammsaare. Tulevi ja Juurika koostoimes on väga selgelt tajutav nende dialoog, mis ei kandu edasi nootides ja fraasides, vaid muusika mõtestamises. Juurikas on kui klaaskuul, kus kohtuvad eos (sest ta on interpreet) heli ja taju. Horaţiu Rădulescu mõtte kohaselt ei toimu see kahe-, vaid kolmedimensiooniliselt, sest võrdkülgse kolmnurgana saab sellest osa ka kuulaja, kes intuitiivselt interpreteerib intuitiivset protsessi, püüdes selle laine­harjal püsida. Nõnda kostab mitte­lokaliseeritava mina asemel meie.

1 The Internet Encyclopedia of Philosophy. https://iep.utm.edu/time/#H17

2 L. E. J. Brouwer, Intuitionism and Formalism. Rmt: Philosophy of Mathematics: Selected Readings. Toim Paul Benacerraf, Hilary Putnam. Cambridge University Press, teine trükk, 1983.

3 Mark van Atten, On Brouwer. Thomson, Wadsworth, Toronto 2004, lk 2–4.

4 Tõnu Õnnepalu, Haruldane ilus ja tavaline kole. – Sirp 16. XI 2008.

5 Mahdi Ganjavi, Bijan Elahi and the Rise of Sufi Experimental Poetry in Persian – The Antonym 25. XI 2020. https://antonymmag.com/bijan-elahi-and-the-rise-of-sufi-experimental-poetry-in-persian/