Meistrid ja sellid kammerrüüs

Loomulikult on interpretatsiooni peen kunst tükkis oma maitse-eelistuste ja (pool)tabudega üks tulisemaid muusikaliste piikide ristamise ajendeid.

KATRIN ALLER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tartu kammermuusikafestival 22. VIII – 7. IX Tartus ja Tallinnas.

Iga üritus, mis leiab aset mitmendat korda, muundub: kohane varieerub, puuduv lisandub, liigne hääbub. Samast pideva arenemise ideest kantuna teisenes ka Tartu kammermuusikafestival neljandal suvel õpikesksemaks ja avanes välisilmale. Mõlemas suunas sirutumise taga võib näha tihedat koostööd rahvusvahelise virtuaalse muusika­akadeemiaga Classical Hugs. Festivali korraldaja Anna Samsonova sõnutsi seati varasematel aastatel endale eesmärgiks kohalike interpreetide ülesastumine, kuid seekord kaasati hulgaliselt külalisi, nii koolitajaid kui ka koolitatavaid.* Seesugune õppe- ja esinemisvorm olevat Moskva juurtega, nüüd USAs tegutseva pianisti Mihhail Bulõtšev-Okseri algatus. Igatahes domineeris meistriklasside vaim peaaegu kõigil kontsertidel, vahest liigagi tugevasti, ning keeras fookuse gurmaanlikelt muusikalistelt suareedelt suisa pea peale.

Tunnistan, et pidunädala toimumisaeg – tiheli suvepuhkuste ja tööde-koolide sahmerdava stardi vahel – ähmastab väheke tähelepanu. Justkui iseenesele vabandust lunides märgin, et ka laiem kuulajaskond polnud festivali puhkuse­uimast ärgates või suvepillerkaarist toibudes eeldataval hulgal üles leidnud. Ruumipuudust saalis kindlasti kurta ei saanud. End pean aga muusika­nädala asjus alles avastajaks, kes on süüdimatult-küündimatult prii häbemata paljuist kogemusist. Mõneti annab see värskema pilgu, mõneti teeb mu võrdluspimedaks. Päris veider oli näha hiirvaikset, aplodeerimisest võõrutet publikut, sest sel viisil reageerimine näikse viimasel ajal olevat muutunud hirmsaks barbaarsuseks.

Jätan meistriklassides asetleidnu kõrvale, sest asjasse pühendamatul pole siin sõnaõigust. Peatun hoopiski avalikkusele kingit viiel kontserdil Elleri muusikakooli Tubina saalis, ehkki noid poolusi lõpuni lahutada ei õnnestugi. Nii õpilasi kui ka juhendajaid oli väga erisuguse vanuse, võimete ja taustaga, naabermailt maailma kuklapooleni. See kujundas otseselt repertuaari, mis omakorda määras üksikkontsertide ja lõppeks tervikfestivali põimituse või killustatuse. Loomulikult on interpretatsiooni peen kunst tükkis oma maitse-eelistuste ja (pool)tabudega üks tulisemaid muusikaliste piikide ristamise ajendeid. Kui lisada veel mainit regionaalsed tavad, meistrite individuaalne käekiri ja küllap vahel diametraalselt lahknevad arusaamad pedagoogikas, pole imestada, miks tulemus kiskus puhuti ehk pisut kaootiliseks.

Kauneim ja ühtseim oli Tartu kammermuusikafestivalil prantsuse pianisti Pierre-Laurent Boucharlat’ soolokontsert.

Tartu kammermuusikafestival

Minu meelest kauneim ja ühtseim oli prantsuse pianisti Pierre-Laurent Boucharlat’ soolokontsert. Üsna lühikese kava moodustasid Beethoveni kolm esimest klaverisonaati. Arvestades Boucharlat’ üht tahku just Beethoveni spetsialistina oli see oodatav maiuspala, millest paraku said osa vaid need vähesed, kes ei soovinud täpselt samal ajal osaleda Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja avakontserdil. Võib-olla tõesti ei andnud kattuvust vältida, ent kurvaks teeb see ometi.

Kuna nimetet sonaadid pole tehniliselt eriti pretensioonikad ega nõua ka sisusügavustesse tungimisel lausa hiiglase vaimujõudu, võib need sageli leida klaveriõppurite repertuaarist. Selliste pealtnäha lihtsate teoste puhul hakkavad aga küpse meistri esituses mängima hoopis teised asjaolud. Boucharlat’ mäng paelus värskuse ja omanäolisusega – nii kulunud kui see väljend ka poleks –, keskendumisega detailidele, mille jaoks pabistaval õpilasel külma närvi ei jagu. Süvitsi kuulatud tsesuurid, fermaadid, pikad mõttekaared ja temaatiline pudenemine motiiviriismeiks vormiosade vaheldumisel andsid muusikale erk-vaimuka ilme. Klahvilöögid hakkasid päriselt omavahel suhtlema, tunglema ja sulanduma ning kõik see visualiseerus otsekui teatris. Sel moel vist sünnibki igatsus saada osa mõne helilooja kogu žanri teekonnast ühe kütkestava interpreedi tõlgendusel.

Teise ereda elamusena toon välja koolitust jaganud professorite kontserdi koos Maarja Filharmoonikutega. Õhtu esimese poole moodustasid enamjaolt barokkteosed väikese kapelli saatel, soleerimas viiuldajad Sergei Levitin ja Alla Aranovskaja ning Mihhail Bulõtšev-Okser klaveril. Allegro Bachi kontserdist d-moll mõjus muudest mõneti eraldiseisvana, kuna oli vaid ühe osaga õnnetult poolik. Samuti näis suure kontsertklaveri ja askeetliku keelpillirühma tämbriline tasakaal tsipake paigast nihkuvat.

Kahe viiuli kontserdid lõid see-eest eredalt särama ja kruttisid energeetilise laengu maksimumini. Väga haarav oli jälgida sedavõrd pakitsevat ja teineteise imiteerimises kipitavat kahekõnet, kus ometi olid mõlemad solistid täiesti erisuguse iseloomu ja tooniga. Ka tutti-rühma mängukirg süvenes teos-teoselt, kuni jõuti imetabase säraküünlana tuld pahvatava avanemiseni. Kontserdi teine pool suurema koosseisuga orkestri ja romantilisema kavaga enamasti õpilaste soleerimisel tasanes tunduvalt hillitsetumaks. Omaette küsimus on, kuidas passis orkestriõhtu üldse kammermuusika­sarja.

Uhke pealkirjaga galakontsert „Klassika kütkes“ jäi sihist püüdmatusse kaugusse nii kava üllatava nappuse kui ka kõikuvaima taseme tõttu. Põgusa esimese poole sisustasid taas tudengid, kelle tehtu sekka sattus ka üks sugugi mitte veel lavaküps kontsertmeistritöö ja paar hoolsalt kavandet, kuid vähese isikupäraga värvit soolot.

Rõõmu valmistasid Antonio Egea ja Tommaso Maganzani Brahmsi teise viiulisonaadiga. Tunda võis küll mõningast vaoshoitust ja brahmsilike hingetormide asjatut allasurumist, ent seda annab vabandada heade interpreetide omavahelise ansamblitaju liigkasina praktikaga. Säänse pulbitseva muusika puhul võiks tööle hakata duo keemia peenimad kihistused, ent kui teineteise tunnetamine on settinud vaid ajutise projekti piires, jääb mingi pügal ideaalist paratamatult puudu. See ei tee tulemust veel kahvatuks, vaid jätab lihtsalt kuulaja pikaldasse mõjusfääri mässimata, lubab kiiremini kõlalummast lahti lasta.

Festivali viimane, läbinisti tänapäeva eesti muusikast koosnev õhtu oli kahtlemata ilus stiilipuhas finaal. Kindlasti on oluline, et kontserdi kuuest teosest suisa pool kõlas esiettekandena. Peale selle pidanuks kontserti kroonima pühendus Jaan Räätsa 90. sünniaastapäevale, kuid see mõttesild jäi küll võrdlemisi hapraks. Auavaldusena esitlet Ardo Ran Varrese hoogne ja kompaktne „Monoodia Jaan Räätsa mälestuseks“ uppus oma miniatuurse loomuga ülejäänud kava helimerre lihtsalt ära. Üldse andnuks teoseid vahest pisut kavalamalt järjestada ja üheosalisena ülesehitet kontserti poolitada, et iga teose pale kirkamalt esile tõsta.

Teadlikult vohama kippuva vahemärkusena soovin rõhutada, et lõppkontsert oli seerias ainus, kus tähelepanu oli pöörat ka muudele tahkudele: näiteks lava ja saali valgustuse eristusele ning kava sisule. Kõigil ülejäänud kordadel oli see täiesti unustusse jäet ning nende kontsertide kava lehekülgi täidavad tavapärased esitajate õpitee ja tiitlite loendid. Mõnikord mõtlen, et kuigi ma pole ju kaugeltki ainus, kes ka teose kohta teada ihkab, on nimetet soov ikka veel hüüd kurtidele kõrvadele. Ma ei mõtlegi annotatsioone esitajate asemel, vaid neile lisaks. Lühidalt: teada tahaksin mõlema kohta. Ma püüan, tõesti püüan aru saada, miks kõlama hakkava muusika kohta aimusaamine nii arvukaile kuulajaile vähimalgi määral korda ei lähe. Kindlasti ei saa kõike ühe puuga mõõta: on üldtuntud repertuaari, mis ei vajagi tutvustust, ja alles tundmatut, mis otse nõuab seda. Vargsi eeldan ka, et iga muusik või kollektiiv soovib just oma ideid publikuga jagada, just seekordset valikut selgitada, astuda dialoogi. Nii taban end taas imestamas, miks oli mõni teos üldse hetke konteksti võet (olgu või Šostakovitši viiuliduetid keset barokki), aga omaette mõistatamiseks see jääbki. Äsjane pole tõre etteheide – vastupidi, soovin sisimas siiralt interpreetidega sama lainepikkust jagada, kuid vajan selleks nende abi.

Tagasi lõppkontserdi manu. Kava raskuskese kaldus ülekaalukalt õhtu avanud uudisteose, Hando Põldmäe 19osalise laulutsükli „Pilvi üle taeva“ poole. Selliseid massiivseid, antoloogia mahtu tsükleid ei kohta tihti. Atlan Karp ja Ralf Taal tulid toime vaat et sangarliku ülesandega: kui klaveripartii ülearu keerukaid nõudmisi ei esitanud, vaid piirdus üsna tuttavlike, kammerlaulu klassikaliste saateelementidega, siis vokaalpartii oli pompoosne ja püüdles korduvalt ka baritoni ulatuse tipmiste, füüsiliselt väga kiuslike nootideni. Ometi hakkas tsüklit piirama kujundite korduvus ja mõningane üldpildi ühelaadistumine, mis töötas just teose kui terviku vastu; eraldivõetuna mõjunuks üksikosad enam, reastatuna kippusid aga üksteist varjutama. Laulude retsiteeriv maneer ning fragmentaarne ülesehitus rõhusid kireva muusikalise vahelduse asemel jutustusele, luule mõttele, sõnale. Seetõttu on eriti hea meel solisti üle, kelle täiesti perfektne diktsioon ei kaotanud hirmuäratavalt gigantsest sarjast vist ainsatki silpi.

Festivali lõppakordiks jäi Ardo Ran Varrese esiettekandeline „Ülim tõde“ keelpillikvartetile ja fonogrammile. Elektrooniliste täienduste kaasabil oli see tänavuse programmi uusimakõlalisim teos, mis just seeläbi eristudes pakkus kuulajaile oodat elevust. Ometi ainsa seesugusena jäi mõju heitlikuks, juhuslikuks. Kas see võiks olla kui seeme tulevase tarvis?

Loodan südamest, et eespool kirjutet remargid ei pärsi kellegi teotahet, vaid aitavad edaspidi häid kavatsusi veel paremini realiseerida. Kammermuusika on olemuselt niivõrd kaunis žanr, et sellele leidub kindlasti rohkesti esitajaid ja kuulajaid. Ehk kuluks festivalile ära pisut söakam reklaam? Võib-olla varieerida ka kontserdikohtade omanäolist miljööd? Ma ei arva, et millegi entusiastlikku korraldamist peaks tingimata tuunima teiste analoogide najal, enese visiooni alahinnates, aga juhul kui eeskujudest on mingi abistav nüke kõrva taha panna, siis miks mitte proovida. See võiks olla näiteks ühe hooaja läbiv teema­liin või Tallinna sõsarfestivali kombel resideeriva helilooja valimine. Ühtlasi tähendaks see mõne praeguse loojanatuuri veel seostatumat kohalolu. Ka koolituse lisamine üksnes esitlevale poolele on hea idee, ent kuidas neid pooli ladusamalt ühendada, vajaks lihvimist. Täiesti võimalik, et pärast asjaolude vaagimist kujunebki Tartu eripäraks see, et seeria telg pole mõni abstraktne märksõna, vaid koondumine teatud isiku(te) ümber, kes säravad nii noorte suunajate kui ka interpreetidena. Seega – uljast mõttelendu!

* Festivali pressiteade, 12. VII 2022. https://tartu.ee/et/uudised/tartu-kammermuusika-festival-esitleb-­klassika-kutkes-tartus

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht