Meistrid laval

Laval tehti muusikat ega lobisetud ning kavalehel märgitud heliplaadi „The Estonian Cello“ esitlus piirdus võimalusega soetada enne kontserti või vaheajal plaat.

TOOMAS VELMET

Debüütalbumi „The Estonian Cello“ esitlus kontserdil „Meistrid laval“ 27. XI EMTA suures saalis. Valle-Rasmus Roots (tšello) ja Sten Lassmann (klaver). Kavas Heino Elleri, Eduard Oja, Eduard Tubina, Herman Kännu, Johannes Brahmsi ja Ástor Piazzolla muusika.

Artikli pealkirjaks pandu tähistab ühtlasi EMTA kammerkontsertide sarja akadeemia suures, ikka veel uues saalis. Saal on suurepärane, väärikas ja tänapäevane. Kuid ega nii väga uhkustama peagi, sest olgem ausad ja objektiivsed hindajad ning konstateerigem, et see, mis on pealinna professionaale ettevalmistavates õppeasutustes (Muba, EMTA) praeguseks kasutada, on tegelikult elementaarne. Hakkame ju baasi kvaliteedilt saavutama ainult normaalsete ülikoolide taset. Need saalid ja majad on muusikaerialade juurde kuuluvad laboratooriumid ja auditooriumid, milleta oleks muusikute töö jätkuvalt nn põlve otsas nokitsemine ja tänapäeval aktsepteeritavast tasemest kaugel. Selle normaalsuse saavutamiseks läks kõigest pisut üle saja aasta. Näis, kui palju aega kulub, et lükata ümber Parkinsoni seadus, mille järgi igas uue maja ehitanud firmas algab paratamatult taandareng sisulises töös.

Õnneks on meie firmades esialgu märgata ainult vaieldamatut progressi kõigis hinnatavates aspektides. Ka 27. XI kontsert sarjas „Meistrid laval“, kus esinesid akadeemia doktorant-nooremteadur Valle-Rasmus Roots (tšello) ja vanem­l­ektor Sten Lasmann (klaver), tõestas oma esinduslikkuse ja meisterliku sisuga, et selline hinnang peab paika.

Kuigi mõlemad interpreedid on meie publikule väga hästi tuttavad, pean vajalikuks mõningatele asjaoludele tähelepanu juhtida. Valle-Rasmus Roots (30) on ennast tõestanud tipptšellistina ja teeb sedasama dirigendina. Väga vähesed aga teavad, et ta on ka arvestataval tasemel pianist ja sellise pagasiga vägagi lähedal Mstislav Rostropovitši fenomenile. Rootsi kasutuses on Celeste Farotti valmistatud hinnaline tšello (omanik Maivi Kaljuvee), mille on talle eraldanud Eesti Pillifond. Paljude pianistidega koostööd teinud Roots on statsionaarses partnersuhtes akadeemia vanemlektori pianist Sten Lassmanniga (42). Ma ei pea siin vajalikuks meelde tuletada Sten Lassmanni pianistlikke väärtusi, aga allakriipsutamist vajab küll tema laiahaardeline töö Heino Elleri kogu klaveriloomingu esitamise, salvestamise, uurimise ja tutvustamise alal. Ta on salvestanud kogu Elleri klaverimuusika: üheksa albumit, 206 teost. See oli tema filosoofiadoktorikraadi aluseks Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias (2013). Need üheksa albumit on välja antud Londoni firmas Toccata Classics. Hiljuti ilmus koostöös Rootsiga kauba­märgi Toccata Next all album „The Estonian Cello“, kus muu hulgas ilmus ka Elleri kogu tšellolooming ning koostöös Maarja Purgaga Toccata Classicsi märgi all „Ester Mägi. Complete Songs for Female Voice“. Peale selle on ta vähemalt nelja ühingu juhatuse või nõukogu asendamatu liige.

Sellised muusikud, mehed parimates aastates, andsid siis akadeemia suures saalis kontserdi. Kuidas sellist kontserti peaks eesti keeles nimetama? Käibel on mitmeid kattuvaid nimetusi alates „sooloõhtust“ ja „soolokontserdist“ kuni igasuguste loominguliste leidudeni, mis ei fikseeri ei žanri ega esinejat. Olen kuulnud ka väljendit „soolokontsert orkestriga“ (!). Ei teagi, kuidas siin korda luua. Inglise keeles öeldakse „recital“ ning kõik on paigas. Eestikeelseid vasteid on sel sõnal palju, sisule kõige lähedasem on „etendus“. Pakun siiski välja meil levinud termini „soolokontsert“, s.o kontsert, kus laval on üks või kaks esinejat. Kui rohkem, siis trio-, kvartetikontsert jne, üldnimetusega „kammerkontsert“.

Meil toimus siis Valle-Rasmus Rootsi (tšello) soolokontsert, klaveril oli Sten Lassmann. Et olla väga täpne, siis oli kavas ka duosonaat, mis on Brahmsil veel klaviiris pealkirjastatud „sonaat klaverile ja tšellole“, kuigi üldjuhul kirjutatakse „tšellosonaat“ nr 2 F-duur op. 99.

Kava esimene teos oli aga Heino Elleri prelüüd g-moll (1917). Aastaarv 1917 puudutab tegelikult teose tšellopartiid, sest esimene versioon on kirjutatud tšellole ja orkestrile. Autori klaviir ilmus trükis 1933. aastal. Esma­esitaja oli tollane Vanemuise teatri tšellorühma kontsertmeister Paul Berkowitz (1894–1975), hilisem leedu tšellismi aluse­panija Povilas Berkavičius. Elleri prelüüd g-moll on kindlasti kõigi Laine Leichteri ja/või August Karjuse juures õppinud tšellistide repertuaaris. Teos kõlas meistrite esituses kontserdi alustuseks väga soliidselt ja meisterlikult, sellega ületati ka ansambli teatav rabedus kulminatsioonis. Võib-olla kirjas olevad stringendo’d (eriti teine, see kulmineeruv, mis jätkub veel klaveri partiis) ei peagi olema sellise kiirendusega. Küllap see kuulub asjade hulka, mille üle ei vaielda. Ka järgnenud sama autori ballaad (1944) on loodud algselt orkestriga esitamiseks ja mõned aastad hiljem trükis avaldatud ka klaveriga. Ballaadi esmaesitaja oli Laine Leichter raadio sümfooniaorkestriga Paul Karbi juhatusel. Erinevalt prelüüdist ei soovitanud ta seda kellelgi esitada, öeldes, et autor ei soovi seda.

Eduard Oja „Aja triloogia“ on minu arvates geniaalne teos ja tänapäeva esitustes on likvideeritud teatav tsükli kolmanda osa „Tänapäev“ stiililine lahkheli I osa „Elu“ ja II osaga „Igavik“. Ju siis on see tänapäev nüüd käes. Kuid „Igaviku“ igavesti kestev e-noot on tõesti geniaalne. See teos on vägagi inspireeriv, nagu oli kuulda ka esituses. 1955. aastal kirjutas Eduard Tubin tšellokontserdi I osa „Recitativo“. Miks jäi teos lõpetamata, pole teada. Küll on siin-seal kirjutatud, et autor jätkab teose kallal töötamist ja, vähe sellest, on alustanud ka tšellosonaadi kirjutamist. Kuid olemas on ikkagi ainult üks osa ja seegi klaviiris. Teos on siiski väga terviklik ning vääriks ilmtingimata orkestreerimist ja esitamist, salvestamist ning orkestriversiooni „Kogutud teostes“ avaldamist.

Veel oli kavas huvitav ballaad heliloojalt Herman Känd (1905–1952). Ta oli Artur Kapi õpilane, kes lahkus 1944. aastal sõja jalust ja, jõudnud USAsse, varsti ka siit maailmast. Tema teoste nimekiri on päris pikk ning sisaldab ka viis oopust tšellole ja klaverile. Helilooja käekiri erineb nii Elleri, Oja kui ka Tubina omast, kuid tema looming on oma teatava salonglikkusega aktsepteeritav ja vägagi meisterlik.

Kontserdi teises pooles esitati Brahmsi tšellosonaat F-duur nr 2 op. 99 ja lõpuks Ástor Piazzolla „Le grand tango“. Need tšellorepertuaari säravad tippteosed nõuavad partneritelt kõrgmeisterlikkust, ja seda sai kuulda teoste vääriliselt. Brahmsi teine sonaat oli omas ajas täiesti novaatorlik tšellokäsitlus ja mitte ainult tšello, vaid ka klaveri orkestraalse kõla vabakslaskmine oli revolutsioon, mis demonstreeris autori täielikku usaldust tšello kui soolopilli vastu, võrreldes tema esimese sonaadiga e-moll op. 38. Täiesti pöörane on autori pizzicato-tehnika sonaadi II osas „Adagio affettuoso“. Kui seni oli kasutatud tšello pizzicato’t ilma poognata, et markeerida-värvida harmoonia bassi, siis selle teose II osas on sellele antud esitada meloodiline(!) peateema ja ka dünaamiline kulminatsioon(!). Ei meenu, et ka hilisemas tšello­repertuaaris oleks keegi seda võtet kasutanud sedavõrd mõjusalt.

Duopartnerid esitasid sonaadi võimsalt ja kaalukalt, mõnevõrra häirisid minu professionaalsest kretinismist rikutud maitset mõned tempod ja ootamatud liikumised (seesama II osa), aga need olid teostatud ideaalses ansamblis, mis on ju väärtus omaette. Piazzolla kirjutas oma „Suure tango“ Rostropovitši tellimusel ja see ilmselt põhjustas ka virtuoosliku tulevärgi teose tekstis. Teos oligi esitatud nii autori kui ka tellija vääriliselt ja kui midagi soovitada, siis mitte liigset pühendumist virtuoossusele, vaid läbivale tangorütmi säilitamisele, mis tagab seega ladina muusika vabaduse.

Tegemist oli tõeliste meistrite etteastega ning suurepärase kavaga eesti ja maailma tšellomuusikast. Veel meeldis mulle, et kontsert anti traditsiooniliselt, mis tähendab, et laval tehti muusikat ega lobisetud ning kavalehel märgitud heliplaadi „The Estonian Cello“ esitlus piirdus võimalusega soetada enne kontserti või vaheajal heliplaat.