Hingav selgus

Tarmo Johannese ja Tammo Sumera koostöös kujunes „Selgeoleku“ kavast tõstev, inspireeriv, selge kohaloluga loodud kunstisündmus.

SAALE KAREDA

Kontsert „Selgeolek“ 17. II Eesti Nüüdismuusika Keskuses. Tarmo Johannes (flöödid) ja Tammo Sumera (elektroonika). Kavas Justina Repečkaitė „Incantare“ flöödile ja elektroonikale (2018, Tarmo Johannese versioonis bassflöödile 2021), Elżbieta Sikora „La tête d’Orphée II“ ehk „Orfeuse pea II“ flöödile ja fonogrammile (1982), Ivan Fedele „Aforisma“ ehk „Aforism“ sooloflöödile (2013) ning Luigi Nono „Das atmende Klarsein. Fragment“ ehk „Hingav selgeolek. Fragment“ flöödile ja elektroonikale (1981).

Paljutahulise loojanatuuri Tarmo Johannese kava „Selgeolek“ flöödile ja elektroonikale koostöös Tammo Sumeraga pakkus kuulajaile hõrgu valiku poola, leedu ja itaalia heliloojate loomingust, mis pärit ajavahemikust 1981–2018. Kontserdikava käivitav impulss oli soovitus esitada poola elektronmuusika grand old lady Elżbieta Sikora (snd 1943) ulatuslikku teost „Orfeuse pea II“, mis on loodud Pariisi mainekas elektronmuusika keskuses IRCAM. Kavas oli heas tasakaalus itaalia tuntud nüüdismuusika klassikute Luigi Nono ja Ivan Fedele ning siinmail vähem tuntud Sikora ja noorema põlve leedu helilooja Justina Repečkaitė (snd 1989) looming. Pealkirja andis kontserdile Nono hilisest loomeperioodist pärinev teos, millest on lubatud esitada ka üksnes flöödifragmente (tervikteose koosseisu kuulub ka üheksa lauljat).

Tarmo Johannese enda klaar- ehk selgeolek ning sundimatult ja rõõmuga voogav musitseerimine ühendas erinäolistest teostest koosneva kava ühtseks rännakuks sise- ja väliskosmose avarustes. Läksin kontserdile tekstiilikunstnik Aune Taamali näituselt Hop galeriis ning seal kogetu – keskendumine teadlikule kulgemisele, avaruse loomisele inim­olemise sees – jätkus teise kunstimeediumi kaudu nüüdismuusika keskuses. Kunstiloomingu tõeline mõjujõud tuleneb looja ja loomingu ühtsusest, olenemata, millise kunstivormiga parasjagu tegemist: kunstnik/kirjanik/helilooja/lavastaja …, kes annab end isetult, aga maksimaalse kontsentratsiooniga tema kaudu maailma sündiva loomingu teenistusse ning interpreet/näitleja …, kes annab end isetult, aga kogu oma interpretatsioonilist meisterlikkust kaasates esitamisele tuleva teose teenistusse. Lihtne, elementaarne põhitõde, aga kui tihti saab seda tänapäeva kunstiskeenedel kogeda?

Tarmo Johannese klaar- ehk selgeolek ning sundimatult ja rõõmuga voogav musitseerimine ühendas erinäolistest teostest koosneva kava ühtseks rännakuks sise- ja väliskosmose avarustes.

 Rene Jakobson

Tarmo Johannese ja Tammo Sumera koostöös kujunes „Selgeoleku“ kavast tõstev, inspireeriv, selge kohaloluga loodud kunstisündmus. Nüüdismuusika kipub olema suurele osale kuulajaskonnast sageli liiga abstraktne või hirmutavalt keeruline. Tarmo Johannese aastakümnete pikkune nüüdismuusikas elamine (ehk siis mitte üksnes selle esitamine) on aga talle andnud musitseerides sellise loomulikkuse, orgaanilisuse, inimlikkuse ja haarav-inspireeriva interpretatsioonivõime, et kuulates läheb tõtt-öelda isegi meelest, et tegu on nüüdismuusikaga.

Kontserdi avanud Pariisis resideeruva Justina Repečkaitė teos „Incantare“ uurib inimeseksolemist hääle erinevate olekute kaudu. Flöödipartii on kombineeritud mitmesuguste hääletekitamise moodustega, elektroonilise materjali lähteallikas on inimese hääl küll hingamise, puhumiste ja sosinate, küll üminate, soigumiste, kärinate, aga ka ülemhelilaulu kaudu, põimudes ühtseks orgaaniliseks heli- ehk elukangaks.

Elżbieta Sikora paarikümneminutilises teoses „Orfeuse pea II“ flöödile ja fonogrammile on inimlikult siirale ja tundelisele flöödipartiile vastukaaluks loodud tulnukilmaga assotsieeruv kummastav helitaust. Hingestatud flöödi­partii liigub ja eksleb keset kosmilisi kiirgusi, tehisvälju, ebainimlikult kõlavaid müramassiive ja kolksatusi. Ekskurss inimkonna minevikku või hoopis tulevikku? Inimene kui aeg­ruumiline konstruktsioon kosmiliste „jumalate“ mänguplatsil? Ent oma haprusest ja haavatavusest hoolimata on see hingestatuse tõttu elusam ja ilusam kui fonogrammis välja mängitud jõud.

Ivan Fedele (snd 1953) „Aforism“, peenekoeliste struktuuridega poeetiline teos, oli ainsana selles kavas ilma elektroonikata ning võluski seepärast muusikalise kompositsiooni klassikalise kvaliteediga. Teose lõpulõik juhib sisekosmose sügavustesse, ühtsusse algelementidega.

Luigi Nono (1924–1990) teose „Hingav selgeolek“ fragmenti kuulates ilmnes mulle kaja tähendus uues võtmes. Kui flöödipartii – hingav selgeolek – avab end kanalina kõrgematelt tasanditelt tuleva loomingu vastuvõtmiseks, siis kaja live-eletroonika näol väljendab justkui selle loomingu materialiseerumist ehk peegeldust loojale – kui puhas on olnud algne impulss. Tervet kava kuulates tabasin end pidevalt ühes muusikaga eksistentsi eri kihistustesse sisse ja välja suumimas ning avanes võimalus vaadelda-kuulatleda, kus asuvad need kihistused suures elukangas.

Kogu elu on spiraalne tants: mida kõrgemale, puhtamale tasandile liigume, seda enam liigub energia üles-alla, sissepoole, väljapoole ning sellel on lainetusmõju kogu tervikule.