„Merevaigu laulud” kultuuripealinnas

Tiina Mattisen

Programmis „Riia – Euroopa kultuuripealinn 2014” anti 15. ja 16. märtsil Läti ülikooli suures aulas esiettekannete kontsert „Merevaigu laulud”, kus koor Kamēr esitas Jānis Liepiņši juhatusel 17 helilooja laule läti rahvamuusika ainetel. Selleks telliti teoseid paljude maade heliloojatelt, nende seas meie Peeter Vähilt. Autorite seas olid ka Vladimir Martõnov (Venemaaa), Xabier Sarasola (Hispaania), Gabriel Jackson (Suurbritannia), Param Vir (India), Kasia Glowicka (Poola), Nicolas Lens (Belgia), Vytautas Miškinis (Leedu), Jan Sandström (Rootsi), Henrik Ødegaard (Norra), Franz Herzog (Austria), Michael Ostrzyga (Saksamaa), Ethan Sperry (USA), Gilad Hochman (Iisrael), Hasan Uçarsu (Türgi) ning Läti autorid Pēteris Plakidis ja Evija Skuķe.

Peeter, sinu muusikalised kiindumused on märksa eksootilisemad kui lähinaabritel pakkuda. Mis inspireeris sind läti muusikas? Päris huvitav, kas tulemus oli läti muusikalist nägu või avanes kontserdil kirev panoraam Indiast Norrani ja USAst Iisraelini?
Peeter Vähi: On tõsi, mu huviorbiidis on rohkem Aasia ja Aafrika, kuid paraku pole Tiibeti mägilased ja Lääne-Aafrika suguharupealikud kuigi agarad Euroopa heliloojatelt teoseid tellima. Seevastu enamiku Läti professionaalsete kollektiividega (Läti Rahvusorkester, Liepāja Sümfooniaorkester, Sinfonietta Rīga, Riia toomkiriku poistekoor, segakoorid Latvija ja Kamēr) seovad mind tihedad loomingulised kontaktid, pealegi on mitmete viimase kolme-nelja aasta jooksul loodud teoste („Maarja Magdaleena evangeelium”, orkestriversioon teosest „In memoriam HM”, „Tema Pühadusele”) esiettekanne ja plaadistus aset leidnud nimelt meie lõunanaabrite juures. Kultuuripealinna pakkumine komponeerida kooriteos läti rahvalaulude ainetel ei tulnudki seetõttu päris ootamatult. Valisin kompositsiooni aluseks populaarse, mitmeid tõlgendusi võimaldava „Teispool Suurt Vett” („Aiz Daugavas vara dārzs”)  kuid põimisin sellesse fragmente veel mitmest läti rahvalaulust.
Küsimusele, kas kogu kontserdiprogramm oli läti nägu, pole ühest vastust. Kahtlemata andsid rohkete susisevate foneemidega (s, š, z, ž) lätikeelsed folkloorsed tekstid teatud koloriidi kõigile lauludele. Ent kui jätta kõrvale tekst, võiks muusikalise lahenduse põhjal jaotada eelloetletud heliloojad laias laastus kahte gruppi. Ühed püüdsid tabada läti rahvamuusikale iseloomulikke jooni ja mitte sedavõrd eksponeerida iseennast. Teised komponeerisid oma tavapärases stiilis, kasutades mõnest rahvalaulust pärit meloodiakäike, vahel küll vaevu äratuntavalt. Mõnel puhul valiti läti rahvalaulude hulgast see, mis tundus olevat kodusem. Näiteks türgi helilooja Hasan Uçarsu tunnistas, et valis oma kompositsiooni aluseks „Paadikesega lainetel” („Ar laiviņu ielaidosi”) seetõttu, et avastas selles sarnasusi aserbaidžaani rahvamuusikaga. Ja Läti etnomusikoloog Valdis Muktupāvels juhtis pressikonverentsil tähelepanu Iisraeli helilooja Gilad Hochmani eelistusele. Hochman valis välja iseäranis ebalätiliku laulu – „Aiz deveņi ezeriņi”, mille helireas võib hea tahtmise korral leida sarnasusi araabia helilaadidega. Mõistagi ei saa üht või teist lähenemist rahvalaulule pidada õigemaks ega valemaks. Mõlemal puhul saavutati vägagi huvitavaid tulemusi. Mulle meeldis teistest enam briti helilooja Gabriel Jacksoni „Neviens putnis tā nepūta” ehk „No bird sings as nicely”, mille puhul oluline osa mitmekihilisest komplitseeritud koorifaktuurist oli pandud imiteerima linnulaulu. See polnud lauljatele ja dirigendile kerge, kuid sedavõrd kõrgetasemeline koor nagu Kamēr sai ülesandega hiilgavalt hakkama.
Ja üleüldse, kultuuripealinnas oli kõik suurepärane: kahel järjestikusel õhtul pilgeni väljamüüdud saal, esinejate ja heliloojate ümber tiirlevad ajakirjanikud ja fotograafid, otseülekanne raadios, TV-salvestus, autogrammi­kütid, lilled, vääriline vastuvõtt.  Millestki oli siiski puudu … Eestimaal oleme harjunud sellega, et rahvalauluseadetes peitub veljotormislik maagiline vägi. Ent seda olekski vist liiga palju tahetud, sest tõeliselt veljotormislik saab olla maa­ilmas vaid üks helilooja.