Mis on eesti punk?

Eesti praegust punkmuusikat iseloomustab mitmekesisuse nappus koos kõva kaldumisega käredamale küljele.

MART NIINESTE

Mis teeb ühest muusikalisest alternatiivkultuurist ülemaailmse asemel kohaliku nähtuse? Eks ikka keele- ja teemavalik. Tahetakse rääkida rahvaga rahvast rahva emakeeles. Käisin aprillis oma Moskva sõprade bändi Tarakany! kontserdil. Parajasti tuli grimjorka’s jutuks punk­ansambli Pornofilmy edulugu sealpool Narva jõge.

Teemaga kursis olles laususin, et see bänd teeb muusikat Venemaa väikelinnade noortele neist ning nende lootusetusest. Tarakany!-ga tol õhtul eelviimast korda mängiv kitarrist Vassili Lopatin valis telefonist Pornofilmy loo, pani mängima ning kommenteeris seda muusikateoreetilise tahu pealt: „See on ju vene bardilaul, kuulake kitarriakorde ja nende järgnevust. Sinna peale võib laulma panna ka Bulat Okudžava.“

Sellega sai arutelu läbi. Mu välismaalase kõrvalpilk polnud mind petnud: vene punk on vene bardilaul, mida esitatakse mõne punkroki alamstiili võtmes. Vasja pani telefoni taskusse ja tegi ettepaneku minna välja suitsule.

Ja mis on eesti punk? Äärmiselt mitmetahuline ja -kihiline nähtus, mille olemuse üle võibki vaidlema jääda.

Kultuurikorraldaja Ahto-Lembit Lehtmets lausus ühes vastavasisulises Facebooki lõimes, et J.M.K.E., Vennaskond ja Singer Vinger on osa nähtusest nimega eestirokk, analoogina põhjanaabrite soomerokile (suomirokki). Teiste eestiroki bändidena tõi ta välja ansamblid Metro Luminal, Kosmikud, Taak ning Ruja. Järgnenud arutelus lausus Villu Tamme, et J.M.K.E. on lääne eeskujude oskamatu ja eklektiline jäljendamine. Lehtmets nentis, et soomerokk sündis samamoodi jäljendamisest. Nõustusin temaga: nii eesti- kui ka soomeroki esimene põlvkond peegeldas lääne muusikat, kuna kohapeal polnud eeskujusid võtta, kuid järgmine põlvkond tugines juba kohapealsetele eeskujudele.

Eestis on kaks väga arvestatavat post-punk bändi. Fotol Indrek Spungini ehk Chungini kureeritud St. Cheatersburg 2017. aasta Tallinn Music Week’il.

Martin Schumann / Wikipedia

Teades praegu tegutsevaid punkbände ja nende helikeelt julgen väita, et eestirokk kui noorte punkmuusikute selgelt tajutav eeskuju on praeguseks suuresti minevik. Esimesena jätsid selle kõrvale nullindate esimese poole pop-pungi laine bändid eesotsas Slide-Fiftyga, kes tuginesid tollasele USA eeslinnanoorte kommertsialiseerunud alternatiivkultuurile. Eestiroki helikeelega pole pistmist ka nullindate keskpaigast järjest enam skeene üld­kõlapildile tooni andval hardcore– ja crust-punk­ansamblitel.

Eesti praegust punkmuusikat iseloomustab mitmekesisuse nappus koos kõva kaldumisega käredamale küljele. Noorema põlvkonna hulgas on aktuaalne crust– ja hardcore-punk, mõlema kõlas on tunda metal-muusikat ning kumbki pole harjumata ja eri­huvita kõrvadele ülemäära sõbralik kuulamismaterjal. Lauldakse inglise keeles, mis koostoimes kärehäälse laulmis­maneeriga tähendab muusika täiendavat kättesaadamatust. Metal kajastub ka muusikute endi maitses ja on paljudele muusika kuulamise kõrvalliin.

Kui ehk välja arvata elavaloomulise esinemislaadiga Rattlecan Paintjob või eestikeelsed Solidaarsus ja Rivaalid (kellest esimene on teinud kaks ja teine ühe albumi) on punkmuusika kergem ning endiselt uut publikut ligimeelitav pool jäänud väärikate veteranbändide nagu J.M.K.E., Vennaskond ja Singer Vinger ning Psychoterror kanda, kuid selles vallas on aktuaalne ja ajaga väärikamaks saanud ka ansambel Kurjam eesotsas laulukirjutaja Marko Sigusega. Helikeelelt erandliku nähtusena üldpildis võib välja tuua garage-roki trio Dead Furies, mis pole aga noorte bänd.

Kuna puuduvad kergema ja meloodilisema helikeelega noorema põlvkonna bändid, milletaolisi kiidaksid Raadio 2 saatejuhid ning mis toimiksid laiema roki- ja alternatiivmuusikapubliku ning pungiskeene vahel sillana, jääbki mulje, justkui oleks kultuuriturul eesti punk surnud nostalgiatoode. Mida vananevatest hipsteritest kultuurikriitikud või noored sõpruskonnažurnalistid ei märka, taju, kajasta ega analüüsi, seda pole olemas – isegi kui see on vägagi olemas.

Meie punkkontserdielu on tänapäeval kahe linna, loomulikult Tallinna- ja Tartu-keskne, ning tihtipeale annavad needki kontserdid läbisõitvad välismaised bändid, kellele pakuvad tuge paar-kolm kohalikku bändi. DIY-kontserdikorraldajate kuulumine ülemaailmsesse subkultuurivõrgustikku on viimastel aastatel toonud kumbagi linna järje­pidevalt umbkaudu 50 väikest kontserti, kus esinevad samuti valdavalt raskema suuna bändid. Niisiis loob rahvusvaheline kontekst eeldused skeenesiseseks kesiseks mitmekesisuseks.

2010. aasta suvel kirjutasin Areenis just vastupidi, et meie punkmuusikas pole olnud kunagi varem esindatud korraga nii palju alamžanre. Iirilikku folkpunki viljelenud Legshaker läks laiali, ammu on kadunud ka Varuväljapääs ning Giuseppe Perverdi Big Band, välgatuseks jäi garage-kooslus Death­cats, haihtus electro-punk Electro­bation, lagunes eestivenelaste Neljudi. Siiski on meil kaks väga arvestatavat postpunkbändi: Indrek Spungini ehk Chungini kureeritud St. Cheatersburg ja viimase kümne aastaga sinna suunda arenenud Psychoterror, kes tegutseb juba 1991. aastast. Kuid ka Chungin on vana tegija, kes on alustanud oma muusikuteed 1990ndate lõpus, pälvinud omanäolise artistina tunnustust ja võitnud 2010. aastal Eesti Muusikaauhinna oma tollase „saateansambliga“ The Strap-On Faggots.

Pole halba heata. Seesama rahvusvahelistumine ning vääramatu kreen kiire ja käreda suunas on mõjunud hästi ansamblite mängutehnilisele tasemele, suurendanud pillimeeste nõudlikkust enese vastu. Ja kuigi nende tegevus jääb muusikaekspordi edulugude radarite ulatusest välja, on välismaa pungiklubides tuuritamine näiteks Sociasylumi, Project Dekadenzi ning Huiabella Fantastica puhul reegel, mitte erand.

Muutuvate aegade ja rahvusvahelistumise tingimustes on eesti pungi­skeenes tekkinud ideoloogiline lõhe, mis kulgeb valdavalt mööda põlvkondade piire, kuid ka põlvkondade sees.

Nüüdisaegne punk on traditsiooniliselt vasakpoolne liikumine. Selle sünnimaid Ühendkuningriiki ja USAd valitsesid 1980ndatel neoliberaalsed valitsused. Oli Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri ajastu. Loomulikult sai sellistele normidele vastanduv subkultuur olla vaid vasakpoolne.

Eesti punkkultuur sündis ja arenes nõukogude kvaasivasakpoolse totalitarismi vastunähtusena. Mihkel Raud on tagantjärele hinnanud, et tollane punkarlus oli suuresti stiilipidu laheda muusika saatel ning ideoloogiline pool oli mitmendajärguline. Ometi oli meil 1990ndate lõpuni postsotsialistlik normaalsus just natsipunkarlus, mis on mujal maailmas olnud subkultuuris algusest peale paariaseisuses vähemus.

Pean seda tollase ühiskonna üldise meelsuse – oma riik olgu neoliberaalne ehk parempoolne rahvusriik – peegelduseks skeenes. Niisiis on vanemas põlvkonnas, niinimetatud perestroika-punkarite seas kohaliku ajatausta tõttu tänapäeval tugevalt esindatud paremkonservatiivne või alternatiivparempoolne maailmavaade, mis võib olla ka eufemism natsisümpaatiale, kuid ei pruugi.

See loob vastuolu nooremate, Y- ja Z-põlvkonna punkarite ning nende tegemistega, mis lähtuvad juba nüüdisaegse, traditsiooniliselt vasakpoolse pungi arusaamadest. Too põhimõtteline uuenemine hakkas pihta nullindate keskel koos Eesti liitumisega Euroopa Liiduga ning koduse interneti standardiks kujunemisega. Korraga muutus stiilipidu ideoloogiliseks ja see ideoloogia oli vanema põlvkonna meelest vale. Teisalt toetasid seda tollased aktiivsed natsiskinheedid, kes norisid pidevalt noorte punkaritega tüli nii tänaval kui ka kontsertidel.

Siinkohal peab puudutama ka sooküsimust. Väidan, et nullindate keskpaigani oli eesti punk põhimõtteliselt meestekeskne joomaklubi, kus naiste kanda jäi traditsiooniline aksessuaariroll, erandiks vahest luuletaja ja näitleja Merle Jääger. Naine kui tegija astus pildile nullindate lõpupoole praegu tuntud loomaõiguslus- ja taimetoidu­aktivistide Loore-Emilie Raavi ning Kristina Meringu näol, kellele on viimastel aastatel lisandunud Feministeeriumi kolumnist ja Skeneraatori kaaskorraldaja Elise Rohtmets. Jäägri tänapäevaseks vasteks võib pidada poeeti ja näitlejat Kristel Mägedit. Ometi on bänditegemine jätkuvalt poiste pärusmaa. Meenub vaid Rattlecan Paintjobi naistrummar Ann Tammoja.

Perestroika– ja 1990ndate põlvkond tajub muutusi kui ideaalide reetmist ning praegu võideldaksegi eesti pungis noorte hingede pärast. Võidab see, kes pakub kuuluvust ning väljundit. Siinkohal tuleb uuesti mängu metal kui muusikahuvi kõrvalliin. On avalik saladus, et meie maskuliinses ja proletaarses metal-skeenes on rassism ja ksenofoobia normaalsus ning skeenel on küllaltki tihedalt sidemed natsi­skinheedidega. Sa kas oled oma poiss või vastik kommunist.

Piinlik tõik, kuid paari pealinna rokiklubi vedajad ei pea valeks lubada oma saali ka neonatside pidusid. Mujal Euroopas oleks see mõeldamatu. Mis parata, et natside okupatsioon oli punasest terrorist vapustatud Eestis suhteliselt terrorivaene, mistõttu puudub siin ühiskonnas natsiideoloogia ühene hukkamõist. Selle puudumine on aga üks peamisi paremäärmusluse normaliseerimise mootoreid nii rokirahva seas kui ka ühiskonnas laiemalt.

Nagu näeme, on eesti punk siin ja praegu meie ühiskonna vähendatud versioon. Mulle ei meeldi eestiroki traditsioonide hääbumine: see on praeguseks muutnud skeene muusikaliselt ühekülgseks, kaotanud kultuurivälja perifeeriale omase „kiiksu“, mis on vene pungis bardilaulu mõjudena täiesti olemas. Ning kuna olen niigi häiritud ühiskonnas sektantliku parem­äärmusluse normaliseerimisest, ei meeldi mulle üldse sama protsess subkultuurides, mille juurde paremäärmuslus juba loomupäraselt ei kuulu. Kuid vähemalt on eesti punk elav nähtus, mitte teatri- ja muusikamuuseumi eksponaat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht