Mis on muusika?

Udo Kasemets oli väsimatu avangardmuusika eest võitleja: ta tegi seda suure järjekindlusega ja kutsus noori muusikuid uue muusikalise mõtlemise nimel barrikaadidele tõusma.

ÄLI-ANN KLOOREN

Helilooja Udo Kasemetsa 100. sünniaastapäevale pühendatud konverents „Explaining universe – systems, humans and arts“ ehk „Universumit selgitades. Süsteemid, inimesed ja kunstid“ 16. – 17. XI Eesti muusika- ja teatriakadeemias.

Rõõmuga peab tõdema, et kuigi Udo Kasemetsa nimetatakse kõige vähem tuntud kõige kuulsamaks eesti heliloojaks, leidis tema 100. sünniaastapäev meedias märkimisväärselt kajastamist. Et ajakirja Teater. Muusika. Kino novembrikuu numbris ilmus heliloojast pikem artikkel, tundub täiesti loogiline. Meeldiva üllatuse valmistas aga Eesti Päevaleht, kus avaldati intervjuu Tarmo Johannesega, kes andis põhjaliku ülevaate Kasemetsa elust, loomingust ja loomeprintsiipidest. Eesti muusika- ja teatriakadeemias korraldati helilooja auks tema sünnipäeval 16. novembril ja sellele järgneval päeval konverents „Universumit selgitades – süsteemid, kunst ja inimesed“, mille ettekannete teemad hõlmasid nii Kasemetsa isikut ja loomingut kui ka teda mõjutanud taustsüsteeme. Et kõik vaid jutu tasemele ei jääks, anti mõlemal päeval ka kontserdid Kasemetsa loomingust.

Kasemetsa muusikaline teekond sai alguse Eestis, kus ta jõudis lühikest aega olla Heino Elleri õpilane. Põgenenud 1944. aastal läände, jätkas ta sealgi muusikaõpinguid ja osales esimese eestlasena Darmstadti suvekursustel. 1951. aastal asus ta elama Torontosse, mille tolleaegset kultuurielu on nimetatud sumbunuks ja konservatiivseks. Kasemets viis sinna Euroopast uusi muusikalisi tuuli, kuigi tunnustust leidis ta esialgu hoopis muusikakriitikuna ajalehe Toronto Daily Star juures. Ta paistis silma oma otsekoheste ja sageli karmide hinnangutega, mis maksid talle lõpuks ka koha. 1960ndatel asus Kasemets Torontos korraldama mitmesuguseid avangardmuusika üritusi, mille populaarsus kasvas järk-järgult ja mis mõjutasid omakorda Põhja-Ameerika uue muusika skeenet. Tema suur eeskuju ja mõjutaja oli John Cage, kelle raamatu „Silence“ ehk „Vaikus“ ajel toimus pööre ka Kasemetsa loomingus ning helilooja läks nii kaugele, et hävitas oma varasemad teosed. Kasemetsa panusest Toronto muusikaellu tegi konverentsil põhjaliku ülevaate Kanada muusikateadlane Jeremy Strachan1 oma ettekandes „„From Whence Cometh He?“: Udo Kasemets and Experimental Music in 1960s Toronto“ ehk „„Kust ta küll tuleb?“: Udo Kasemets ja eksperimentaalmuusika 1960ndate Torontos“, kusjuures ettekande pealkirja esimene pool pärineb ühest artiklist, mis ilmus Torontos vastuseks Kasemetsa kriitikale kanadalaste seas armastatud Glenn Gouldi suhtes.

Küsimus, kuidas tuua pillimees taastootva produtseerija rollist teose kaasvastutajaks, huvitas Udo Kasemetsa väga. Tema teostest võibki rääkida kui avatud partituuridest, kus esitajal, aga ka kuulajal on suur roll.

Andrew Timar

Kõik konverentsil esinejad rõhutasid Kasemetsa suurt erudeeritust ja otsivat vaimu. Üks tema põhiküsimusi oli kogu elu jooksul „What is music?“ ehk „Mis on muusika?“. Vahemärkusena võib öelda, et ingliskeelset küsimust on siinses tekstis täiesti sobilik kasutada, kuna Kasemets hoidus Kanada eestlaskonnast kõrvale ning sulandus pigem sealsesse inglise keelt kõnelevasse seltskonda. Seda suurem oli olnud üllatus, kui ta oma ainsal Eesti külaskäigul 2006. aastal rääkis täiesti puhast ja aktsendivaba eesti keelt. Kasemetsa kõige enam painanud küsimuse asjus pidi aga helilooja elu lõpu poole tunnistama, et see on unanswered question ehk vastamata küsimus, aga ta lisas, et kõige huvitavam ongi tegeleda küsimustega, millele ei ole vastuseid.

Kasemets oli väsimatu avangardmuusika eest võitleja: ta tegi seda suure järjekindlusega ja kutsus noori muusikuid uue muusikalise mõtlemise nimel barrikaadidele tõusma.2 Tänapäeva muusikaelus on puudu just selline kasemetsalik kirg. Immo Mihkelson rääkis ettekandes „Globally-thinking musician and a human being with Estonian origin: Udo Kasemets as part of broader Estonian musicscape“ ehk „Eesti päritolu üleilmselt mõtlev muusik ja inimolevus: Udo Kasemets Eesti muusikamaastiku laiema osana“ oma kohtumisest heliloojaga 2006. aastal ning märkis ära, et Kasemets oli väga huvitatud oma ideede selgitamisest laiemale publikuhulgale ning sellest, et tema teosed ja mõtted leiaksid suuremat kõlapinda. Ilmselt tunduvad tänapäeval 1960ndad üleideali­seeritult revolutsioonilised, aga võib ju siiski unistada, et ühel päeval kütab muusika (aga ka kirjandus, kunst jm kultuurivaldkonnad) jälle kirgi ja tekitab tuliseid vaidlusi nagu neil kuldsetel aastatel. Kultuur on hoolimata oma rohkusest taandunud nišitooteks ja seal tegeletakse eelkõige detailidega, aga mitte suure pildiga.

Utreeritult võib öelda, et praegusel ajal tekitab muusikaringkonnas elava väitluse pigem küsimus, millises tempos mängis keegi Beethoveni „Pateetilist sonaati“, kui see, kuhu võiks muusika edasi liikuda. Kuidagi peaks olema võimalik välja murda ka romantismiaja muusika „needusest“ ning muuta üldlevinud arvamust, et see ongi muusika tippude tipp ja järgnev on vaid aeglane allakäik. Taavi Kerikmäe ütles oma ettekandes „Problematics of interpreting open scores“ ehk „Avatud partituuride esitamise problemaatika“ tabavalt, et XIX sajand rikkus ära kõik – muu hulgas kadus interpretatsioonis loomingulisus, mis seni oli olnud nii tavapärane. Küsimus, kuidas tuua pillimees taastootva produtseerija rollist teose kaasvastutajaks, huvitas Kasemetsa väga. Tema teostest võibki rääkida kui avatud parti­tuuridest (open scores, määratlus, mis tekitas konverentsil vaidluse), kus esitajal, aga ka kuulajal on suur roll. See on ka üks põhjus, miks Kasemetsa teoseid on keerukas ette kanda. Kuigi need on loodud väga kindlate reeglite järgi, on muusikute ülesanne reeglitest aru saada ja nende põhjal lugu üles ehitada, aga see ei pruugi olla sugugi lihtne.

Konverentsi kõrval antud kontsertidest esimene toimus Kanuti gildi saalis, kus astus üles ansambel U:. Kontserdi avalugu, 1965. aastal kirjutatud „Sound, Smell, Taste, Touch or How to Take a Trip Without LSD“, tekitas palju elevust. Tegemist on pigem happening’i valdkonda kuuluva teosega, kus on ühendatud, nagu pealkirigi ütleb, heli, lõhn, maitse ja puudutus. Publik sai täielikus pimeduses kuulata madalat elektroonilist heli, järk-järgult täitus ruum lõhnadega ning lõpuks langes kuulajate peale õhuke võrk. Teose lõppedes ilmus ekraanile selgitav tekst ja selle põhjal pidi pettumusega tõdema, et ansambel U: liikmed ei olegi ise nii helded, et jagavad enne kontserti publikule komme, vaid et ka see oli happening’i osa.

Teisel konverentsi päeval esitas Kasemetsa loomingut EMTA uue muusika ansambel. Ettekantud teostest oli kõige intrigeerivam „Tt tribute to Buckminster Fuller, Marshall McLuhan, John Cage“, kus loo lõpliku kuju valmimisel oli oma osa ka kuulajatel. Nimelt sai publik nutitelefoni kaudu heli omadusi mõjutada. 1968. aastal, kui see lugu valmis, ei teatud nutitelefonidest loomulikult midagi ning siis pidi publik muutused märkima perfokaartidele, need anti töötlemiseks tolleaegsele arvutile ja alles seejärel sai teose ette kanda. Nutitelefonis toimetamine jagas publiku kaheks: vanem põlvkond ei üritanudki sellest osa võtta, nooremad tegid aga seda entusiasmiga. Ise püüdsin ka kaasa lüüa, kuigi pean ütlema, et kui terve nädal on töö pärast nii või naa arvutis oldud ja pidevalt igasugu error’itega võideldud, siis kontserdil on telefoni näppimine küll viimane asi, mida teha tahaks. Ja läkski nii nagu tavaliselt: millegipärast minu telefonis see asi tööle ei hakanud ning kui Tarmo Johannes järgmise ülesande kohta ütles, et „nüüd on vaja natuke intelligentsi ka“, vajus enesehinnang loomulikult alla nulli ja tekkis igatsus perfokaartide järele. Ei oska küll kommenteerida, kui palju oli lõpptulemuses Kasemetsa loodut ja kui palju telefonide mõjutatut, aga kokkuvõttes kujunes väga huvitav teos – nii pildi kui ka heli poolest.

Ilusa punkti pani konverentsile Kasemetsaga tihedalt suhelnud Torontos tegutsev multimeediakunstnik Mani Mazinani, kelle audiovisuaalne teos kujutas heliloojat üht oma klaveri­kompositsiooni esitamas. Kasemetsa looming võib meeldida või mitte, aga temalt saab kindlasti õppida vastuvõtliku meelega suhtumist muusikasse ja üldse ümbritsevasse maailma. Jätkakem siis ülesande raskusest hoolimata vastuse otsimist küsimusele, lõppude lõpuks mis ikkagi on muusika.

1 Jeremy Strachani doktoritöö teema Toronto ülikoolis oli „Music, Communications, Place: Udo Kasemets and Experimentalism in 1960s Toronto“ (2015).

2 Tõnn Sarv, Mängurõõm. Udo Kasemets 1919–2014. – TMK nr 11 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht