Mitmekesine ornamentika

Una Corda oma kolme liikmega kõlaski sel väikesel teaduste akadeemia saali laval justkui keelpilliorkester, pakkudes vähemalt sama mitmekesist kõlavärvi.

HAAR TAMMIK

Kontsert „Naabrist parem“ 6. II Eesti teaduste akadeemia saalis. Ansambel Una Corda (Kristi Mühling (kannel), Liis Viira (harf), Ene Nael (klavessiin)), Theodor Sink (tšello). Kavas René Eespere „Skulptuuri hommik“, Jonas Paulikase süit, Ruta Paidere „Ornament“, Age Veeroosi „Külmking“ ja Tõnu Kõrvitsa „Kolm laulu tšellole, kandlele, harfile ja klavessiinile“ (esiettekanne).

Juba Una Corda esimestest akordidest oli tunda ansambli terviklikkust – nii ühisest hingamisest, täpsusest kui ka instrumentide tämbrite väljakuulatud sulatamisest. On selge, et koos on mängitud kaua ja palju.

René Eespere teos „Skulptuuride hommik“ tekitas minus assotsiatsioone Erkki-Sven Tüüri keelpilliorkestri­süidiga „Action.Passion.Illusion“. Seda iseloomustavad rahutud ja pausidega pikitud akordide järgnevused, millele vastukaaluks kõlasid voolavad arpedžod. Tuleb nentida, et Una Corda oma kolme liikmega kõlaski sel väikesel teaduste akadeemia saali laval justkui keelpilli­orkester, pakkudes vähemalt sama mitme­kesist kõlavärvi.

Jonas Paulikase süit, mis on algselt kirjutatud kolmele leedu kandlele, ei lasknud energial langeda. Ettekantavas seades tõusiski esiplaanile just kannel, mille ebatavapäraseid mängutehnikaid oli helilooja oskuslikult kasutanud. Näiteks metallist häälestajaga keelte summutamine tõi endaga justkui säriseva järelkõla. Kõige huvitatavam oli kindlasti teine osa pealkirjaga „Balti hõimud“, kus rahvalaulu teemat oli kasutatud polüfoonilises kompositsioonitehnikas. Kolmanda osa tiheda tantsulise karakteri jaoks leidis ansambel justkui uut energiat ning viis tsükli neljanda osa hääbumisega tervikliku lõpuni.

Tahan siinkohal kiita ka kontserdipaiga valikut. Rääkimata teaduste akadeemia saali arhitektuurilisest suursugususest ja ilust, mis oli lavale toodud instrumentide peene välimusega ideaalses sümbioosis, sobis ka saali suhteliselt lühikese järelkõlaga akustika mängitava muusika jaoks nagu valatult. Tihti võib suuremates kontserdisaalides pika järelkõla tõttu nüüdismuusikat esitades palju kaduma minna. Seekord oli aga kuulda iga viimne kui noot, mis heliloojad olid kirja pannud.

Ruta Paidere teoses „Ornament“ tuli kontserdi jooksul esimest korda lavale ka tšellist Theodor Sink. Teose helikeelt võib kõige lähemalt võrrelda ilmselt esimese palana kõlanud „Skulptuuride hommikuga“. Kui hetk mõelda, siis jõuab kiiresti järele ka mõistmine, et neid heliloojaid ühendavad ju barokk- ja rokkmuusika mõjutused. Nii ongi ka Paidere teoses peamine mängida rangelt tiksuval meetrumil, mis on küll korrapärasem kui Eespere teoses. Seda ülesannet täidab peamiselt klavessiin, püüdes tšellot, kes eksib vahepeal laulvate motiivide maailma, endaga kaasa tõmmata. Lõpuks see ka õnnestub ning partiid leiavad justkui ühise keele. Kõik see juhtub laval mõneminutilise teose jooksul justkui näitemäng, kus võrdleksin interpreete rohkem näitlejate kui instrumentalistidega. Silmapaistev on Theodor Singi võime minna muusikasse lõpuni sisse nii, et iga motiiv või tehniliselt suurepäraselt esitatud võte ei ole vaid asi iseeneses, vaid töötab selgelt suurema eesmärgi ja teose terviku nimel ning loob alati endale konteksti.

Age Veeroos oli teoses „Külmking“ taas pannud proovile Una Corda mängijate üheshingamise. Väga hästi oli ära kasutatud instrumentide laiendatud tämbreid: heli tekitamiseks mängis näiteks Kristi Mühling kannelt poognaga ning kõik instrumendid said olla ka löökpilli rollis. Teost saadab kandle ja harfi kahekõne, mis paneb proovile interpreetide vääramatu täpsuse, ning see läheb üle klavessiini­klastriteks, mille faktuuri ülemisi sfääre täidavad kannel ja harf oma kõrges registris heliseva kõlaga. Teoses oli suurepäraselt kasutatud ansambli mitmekülgseid võimalusi ja värvinguid ning tänu sellele oli see kõlalt väga värskendav.

Kontserdi lõpetuseks kõlas esiettekandena Tõnu Kõrvitsa „Kolm laulu tšellole, kandlele, harfile ja klavessiinile“. Teose pealkiri ühtib sisuga ideaalselt. Theodor Sink oli taas omas elemendis: ta esitas ansambli saatel helilooja kirjutatud messiaenlikke vokaliise ja muutis kauniteks meloodiateks isegi ühe noodi peal püsivad motiivid. Need ülima musikaalsusega välja mängitud meloodiad jäid minuga veel kauaks pärast kontserdi lõppemist kõlama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht