Mitu uut Haapsalu vanamuusikafestivalil

XXXI Haapsalu vanamuusikafestivalil sai kuulda uut koori, uut pilli, uusi üllatavaid seadeid ja uut teost.

LIISI LAANEMETS

XXXI Haapsalu vanamuusikafestival 25. – 28. VII, kunstiline juht Toomas Siitan.

Sellega, et Haapsalu vanamuusikafestivali stiilipuhtus ja ühtlaselt kõrge tase teeb sellest ühe vaimustavama suvefestivali, on nähtavasti kõik päri. Kui viimastel aastatel on publikut kostitatud maailmatasemel ansamblitega nagu Jupiter Ensemble, Graindelavoix, Concerto Copenhagen, Tenebrae Consort jpt, siis sel korral peaesinejat justkui polnud ja emotsionaalsete plahvatusteta kava oli ühetasasem. Ometi oli XXXI korda peetud festivalil hulganisti mõnusat kuulamist ja külluslikku avastamist iseäranis kontserdikavades.

Vanamuusikafestival algas tradit­sioonilise suurvormiettekandega (25. VII), milleks tänavu oli maailma poliitilisest olukorrast ette kirjutatud ja lootust pakkuv Georg Friedrich Händeli „Iisrael Egiptuses“. Tegu on koorioratooriumiga ja seda intrigeerivam oli asjaolu, et kooriks oli palutud alles kevadel Lodewijk van der Ree loodud Tumult Ensemble. Kuna koor oli enne vanamuusikafestivali andnud vaid ühe kontserdi, pole veel selge, kas tegemist hakkab olema igal korral ise koosseisuga esineva projektkooriga või saab sel olema püsikoosseis. Koori kõlale ja teksti andmise selgusele võib ainult kiidusõnu jagada. Kui Tumult Ensemble’il on plaan püsivamalt kodumaist koorimaastikku rikastada, siis astub ta kahele seni meie amatöörkoorinduse tippu valitsenud koorile tugevalt kandadele – kui mitte neist mööda.

Oratooriumis „Iisrael Egiptuses“ on solistidel teisejärguline roll ja tavaliselt laulavad solistiosi koorilauljad. Soleerivad hääled olid koori valitud professionaalsete lauljate hulgast. Vokaalselt sulandusid nad koori priimalt, ent soleerides kimbutas neid liigne vaoshoitus, puudu jäi solistlikust loo jutustamisest. Lauldi küll ilusti, aga igavalt. Kõige ilmekamalt esitasid oma dueti bassid Janari Jorro ja Andreas Väljamäe, sopraniduetis olid Jaanika Kuusikul ja Karin Helsteinil intonatsioonilised erimeelsused. Vokaalselt ebastabiilseimalt esines tenor Ryan Adams, kuigi näiteks duett Susanna Paabumetsaga oli üks tema paremaid sooritusi. Kuusiku imeline aaria läks aga orkestri nahka. Oleks võinud teha teise poole keskel ühe häälestuspausi orkestrile ja puhkepausi koorile.

Koori asetus kahel pool orkestrit oli nii pluss (koor oli orkestriga heas balansis ja kooriridadest lauldud solistirepliigid publikusse hästi kosta) kui ka miinus (nii mõnigi kord ei saanud koori kaks tiiba omavahel kokku). Viimane võis tuleneda ka dirigendist, sest orkestrist oli algustes ja lõppudes kuulda samasugust värelust.

Suurim üllatus oli asjaolu, et Toomas Siitan oli suurvormi dirigendikepi usaldanud Stephen Laytonile. Händeli muusika on kujundirohke ja ilmekalt teksti illustreeriv. Layton oli koorist ja festivaliks kokku pandud orkestrist (kontsertmeister Minna Kangas) kätte saanud ilmeka helimaali. Toredalt kõlasid helidesse valatud jumala saadetud nuhtlused ja loodusstiihiad.

Festivali üks põnevamaid sündmusi oli uue cembal d’amour’i esitlus (27. VII). Tegu on siiski hiigelmõõtmetes klavikordi, mitte klavessiiniga. Cembal d’amouri’i originaalpilli, mis ei ole säilinud, valmistas 1721. aastal Gottfried Silbermann Regina Gertrud Königi palvel, kes oli Eestiski põgusalt tegutsenud David Kellneri kasutütar. Esitlusel rääkis Taavi Kerikmäe pilli ajaloost ja Läti pilli­meister Kaspars Putrinš rekonstruktsiooni saamisloost. Kellnerist ja cembal d’amour’ist võiks kirjutada pikalt, kuuldavasti saab selle kohta peagi lugeda ka Toomas Siitani sulest, ent kel on soovi teemaga kohe lähemalt tutvuda, saab seda teha veebilehel davidkellner.eu.

Pilli esitluskontsert „Cembal d’amour’i taassünd“ toimus päev varem (26. VII). David Kellneri lautomuusika seadeid esitasid Taavi Kerikmäe cembal d’amour’il ja klavikordil ning Anna-Liisa Eller kromaatilisel kandlel, psalteeriumidel ja arpanetta’l. Kromaatiline kannel on võrreldes tänapäevaste (orkestri)-pillidega suhteliselt väikese kõlajõuga, klavikordiga kõrvu aga hoopis vali. Instrumendid on tämbrilt teineteisega sarnased ja sobivad imehästi kokku ning on varemgi Haapsalus koos kõlanud, ent mitte nii ulatuslikult. Kerikmäe ja Eller avardasid üheskoos dünaamika skaala kõige vaiksemat osa, otsides kõlavärve vaikuse piirimailt. Selleks et kuulda, pidi kuulama, sest muusika oli vaiksemast vaiksem. Ehk just sellepärast, et klavikordi kõlavõimsus tundub oma vaiksuses tänapäeva maailma sobimatu, kujunes sellest kontserdist minu arvates festivali kõige suuremat meeleliigutust tekitanud sündmus.

Teine põneva kõlamaailmaga kontsert oli „Piirideta Bach – kontrapunkti võlukunst“ (27. VII). Ansambel La Tasteggiata, mille kooseisu kuulub kolm nyckelharpa-mängijat (Angela ja Marco Ambrosini ning Valentin Cointot), klavessinist Eva-Maria Rusche ning kanneldaja Anna-Liisa Eller, interpreteeris Johann Sebastian Bachi inventsioone ja eri süitide osi koosseisuga, mida Bach oleks Marco Ambrosini sõnul kindlasti kasutanud, kui nyckelharpa ja kannel olnuksid tema eluajal kasutuses. Kontserdi läbivaks jooneks kujunes loomisrõõm ja vabadus interpreteerida Bachi oma äranägemise järgi.

Kahel õhtul musitseerisid Haapsalus Soome Barokkorkestri (SBO) muusikud: kontserdil „Muusikalised palved“ (26. VII) ja festivali lõppkontserdil „Üle riigipiiride“ (28. VII). Esimesega tähistati meie praegu ehk kõige aktiivsema vanamuusikaansambli Floridante kümnendat tegutsemisaastat ning seks puhuks olid Floridante tuumikliikmed gambamängija Villu Vihermäe ja klavessinist Saale Fischer koos sopran Maria Valdmaaga endaga lavale palunud Anthony Marini, Kaisa Kallineni (viiulid), Terhi Lehtiniemi (vioola) ja Eero Palviaineni (arhilauto) SBOst.

Lõppkontserdil lisandusid SBO solistide ridadesse peale Floridantega esinenud muusikute Louna Hosia tšellol ja Annamari Pölhö klavessiinil. Mõlema kontserdi kava oli huvitav. Reedeõhtune programm koosnes vababaroki heliloojate (Johann Paul von Westhoff, Johann Vierdanck, Dietrich Becker, Heinrich Biber jt) loomingust, mis esitati ühe hingetõmbega ilma katkestavate aplausideta. Maria Valdmaa vaimustavad sopraniaariad vaheldusid Anthony Marini virtuoossete viiulisoolodega, millele sekundeeris nõtkelt kogu ansambel.

Viimasel õhtul sai kuulda teoseid, kus heliloojaid on inspireerinud teiste maade rahvuslik helikeel. Kontseptsioonina oli see paberil kirjapanduna huvitavam kui helideks realiseerununa. Mõlemal kontserdil esitati peale vanamuusika ka nüüdis­muusikat. Floridante esiette­kandes kõlas Märt-Matis Lille klaar ja vanamuusikaga passiv miniatuur „Preludio“, mis mõjus kontserdi keskel sisse­poole vaatava hingetõmbepausina. Lõppkontserdil kõlasid Krishna Nagaraja šoti ja Põhjamaade rahvamuusikast inspireeritud teosed „Storislimpan“ ja „Lapp­fjärd set“, kusjuures viimane oli kui tervitus Viljandi folgilt ega kippunud vanamuusikakavva sobima. Lõppkontserdi mõjusaim teos oli Francesco Maria Veracini sonaat A-duur Marini, Palviaineni ja Pölhö esituses. Marini sai näidata oma virtuoossust ning ansamblikaaslased sekundeerisid talle samaväärse energiaga. Lõppkontserti kimbutaski minu meelest peale hektilise kava ebavõrdne lavaenergia.

Festivali vokaalmuusikaõhtu (27. VII) oli La Grande Chapelle’i päralt. Tegu on varieeruva suurusega vokaal- ja instrumentaalansambliga, Haapsallu tuldi vokaalseksteti, organisti ja dirigendiga. Nagu paljusid selleaastase festivali kontserte, iseloomustas ka seda huvitav kava. Kõlasid Tomás Luis de Victoria missa „Vidi speciosam“ ning neitsi Maarjale pühendatud motetid ja antifoonid, mis lummasid oma poeetiliste tekstidega. Ansambel esitas kava muutuva koosseisuga, vokaalselt parim tulemus saavutati kvartetina. Täiskoosseisus tabas kõrv liiga tihti ebatäpset intonatsiooni.

Teist aastat festivali kavas olnud Haapsalu varajase muusika noortelaagri lõppkontserti (28. VII) oli lust kuulata: igas vanuses noored esitasid laagris õpitud soolopalu ja ansamblilugusid, sära silmis. Pärast neljapäeva laagerdamist oli ka kahel õpetajal, Lisanne Altrovil (viiul) ja Piibe Talenil (klavessiin), veel jaksu üles astuda Trio Sfacciato koosseisus (28. VII), mille liikmed kohtusid Viinis õppides (kolmas liige on tšellist Hannah Stoellger). Virtuoosne kava koosnes kavaraamatu sõnul interpreetide lemmiklugudest. Laval valitsev entusiasm ja mõnusalt inspireeriv õhustik oli ka publikus tuntav. Ei tea, kas vähene keskendumisaeg oma kontserdile ja laagriväsimus või midagi muud, aga nii mõnigi kord jäid interpreedid kava virtuoossusele tehniliselt alla. Ometi tekitas Trio Sfacciato tunde, et tahaksin neid veel kuulda.