Mõista maailma ja iseennast

Ivo Heinloo

„Maailmaküla” festival toimub tänavu juba kuuendat korda. 26. – 28. maini ollakse Von Krahlis, eelmänguks on projekti „Meie küla laulud” turnee Eesti teatrites 17. – 19. maini. Festivali pealik on Paul Pihlak, kellele selle korraldamine on parajalt filosoofilise varjundiga ettevõtmine.          Mida tõstate esile tänavusest festivalist?        Paul Pihlak: Iga senine festival on andnud maailmast mingi tervikpildi ja haaranud alati kaasa ka uusi osiseid. Kui leidub mõni inimene, kes on läbi käinud kõik seni toimunud festivalid ja hoolikalt konspekteerinud,  siis tõenäoliselt saab sellest kokku üsna hullumeelne ehitis. Mõistlikkuse piirides on seekord esindatud nii traditsioonide hoidjad kui ka need, kes on suutnud traditsioonid üle kanda tänapäeva, et need poleks päris museaalid, vaid elaksid edasi. Isegi, kui see tähendab, et need elavad vales kontekstis. Tänavu tulevad festivalile näiteks ühed sakslased, kes on sattunud suurde vaimustusse  araabia muusikast ja koos musitseerinud juba mitukümmend aastat. Ansamblit Dissidenten on maailmamuusika ristiisaks nimetatud juba kaheksakümnendatel, kui sellist terminit veel olemaski ei olnud. New Yorgist saabuvat Hazmat Modine’i nägin ma „Womex’il” umbes viis aastat tagasi. Neid on nimetatud küll americana viljelejateks, kuid paistab, et nad käivad rohkem jazzikui folgifestivalidel. Zimbabwes sündinud,  kuid paljudes maailma suurlinnades elanud Max Wild on lihtsalt lahe sell. Endiste Nõukogude alade muusikat on Euroopas viimasel ajal hakatud rohkem avastama ja sellest valikust on meil Kõrgõstani bänd TengirToo. Põnevusega tahaks näha ka Vietnami ansamblit Mat Troi Moi, kes mängib vietnami rahvamuusikat. 

Esimest korda on kavas filmiprogramm. 

Filmiprogramm kannab maailmaküla ideed vahest kõige paremini. Ma usun, et need filmid peaksid puudutama iga inimest ja andma midagi juurde maailmahariduse plaanis. Kas sealt just sellise esteetilise elamuse saab nagu kontserdil, on iseasi, aga asjade üle järele mõtlema paneb kindlasti. Programmis leidub puhtalt muusikale keskendunud linateoseid, kuid ka filme kultuuride võimest ellu jääda ja sellega seotud ohtudest. Näiteks on kavas film Joan Baezi elust, keda ma imetlen ja kadestan – talle on muusika olnud alati vahend, et ellu viia oma tõelisi eesmärke võitluses sõja vastu ja  tagakiusatute eest. Samuti viib üks film meid tänapäeva Afganistani, kus ehitatakse taas üles muusikavälja, mis Talibani karmi režiimi ajal polnud võimalik.       

Millised on tulevikuplaanid?       

Juba pikemat aega on meil kavas olnud korraldada konverents kultuuride konfliktidest ja kontaktidest, ehk saab see tuleval aastal  ka teoks. Muidugi, vaadates, mis praegu maailmas toimub – araabia maadel, globaalses majanduses ja mujal –, siis lisandub uusi teemasid ja vaatenurki iga päev sedavõrd, et on veel natuke vara otsuseid teha. Järeldused, milleni nüüd jõutakse, ei pruugi poole aasta pärast üldse paika pidada. „Maailmaküla” festivali eesmärgiks on panna kuulaja mõtlema ka muudel teemadel kui ainult muusika. Mõista seda, et kõik  turbaniga mehed ei kanna pommivööd, et terved rahvad, kelle elu möödub meie mõistes äärmiselt antisanitaarsetes tingimustes, elavad siiski väga rikast elu. Kunstist saadav esteetiline elamus peaks aitama nautijal saada paremaks inimeseks.