Mõtisklev tähtpäevakontsert

Ellerhein ja Vox Clamantis on väga eriilmelised kollektiivid. Ühise kontserdi puhul ei õnnestu aga ka parima tahtmise juures võrdlusmomenti vältida.

MARIELL AREN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kontsert „Ellerhein 70, Vox Clamantis 25“ 5. XII Estonia kontserdisaalis. Tütarlastekoor Ellerhein, dirigent Ingrid Kõrvits; Vox Clamantis, dirigent Jaan-Eik Tulve. Karl Tipp (saksofon). Kavas Tõnu Kõrvitsa „Sky Songs“ ehk „Taevalaulud“ (esiettekanne), Henrik Ødegaardi, Arvo Pärdi, Cyrillus Kreegi, Zoltán Kodály ja Karl Tipu muusika ning gregooriuse laul.

Kaks tuntud ja tunnustatud kollektiivi tähistasid ühel äärmiselt lumisel õhtupoolikul koos tähtpäevi. Huvitaval kombel oli aga täitunud aastaarvudes justkui kõik tagurpidi. Noorematest lauljatest koosneval tütarlastekooril Ellerhein täitus 70 väärikat tegevusaastat ning hoopis küpsemakõlalisel Vox Clamantisel 25 aastat.

Kontserdile jõudes jahmatas mind kuulajate vähesus. Vaimusilmas ootasin palju tormilisemat osavõttu, kuna mõlemad kollektiivid on ka üksi võimelised edukalt saale täitma. Milles tahes oli põhjus, mõjus see mõnevõrra ootamatult ning oli kontserdi alguses kindlasti üks keskendumist segavaid asjaolusid.

Tervikuna kaldus kontserdi kava Vox Clamantise poole. Iseloomustaksin seda rahumeelselt kulgeva ning mõtisklevana. Sellised meeleolud polnud rasked tekkima tänu rohkele gregooriuse laulule, mis mõjub juba esituslaadilt teraapilisena. Kui sellistele kõlataotlustele lisada läbitunnetatud maneer ning professionaalsus, võib end avastada väga rikkalikust maailmast.

Läbivalt kõlas kontserdil osade kaupa Norrast pärit helilooja Henrik Øde­gaardi kooritsükkel „Meditations over St. Mary Magdalene’s Feast in Nidaros“ ehk „Mõtisklused püha Maarja Magda­leena püha üle Nidaroses“. Kui Tõnu Kõrvitsa uudisteos välja arvata, oli see tsükkel üks põhilisi ühenduslülisid, mis sidus kontserdi tervikuks ja kus kaks kollektiivi tegid koostööd. Kõige paremini kirjeldab tsüklit kokkuvõte kavalehel: teos tugineb antifoonidele ja psalmidele nähtuna XXI sajandi helilooja vaatevinklist. Ettekandel täiendasid kaks koosseisu teineteist kõlaliselt imehästi. Põnevust lisasid helipildid, mis samal ajal, kuid üksteisest enamasti sõltumata ja eri meetrumis kulgedes moodustasid tervikliku kõlapildi.

Vox Clamantise ja Ellerheina tugevaid külgi oli osavalt ära kasutanud ka Tõnu Kõrvits oma uudisteoses. Kõrvitsa spetsiaalselt sellele kontserdile mõeldes Emily Dickinsoni tekstile loodud „Sky Songs“ ehk „Taevalaulud“ kõlas heliloojale omaselt rikkaliku harmoonia ning liuglevate fraaside saatel. Mänglevad kõlavärvid kadusid sama kiirelt, kui olid tekkinud, ning isegi joonistusid silme ette. Niivõrd hästi maalib Tõnu Kõrvits muusikaga pilte inimeste kujutlusse. Vox Clamantise kanda jäid mitmed vedavad fraasid ning Ellerhein lõi kergema kõlavärviga ideaalse taustamaastiku.

Ellerhein on pika traditsiooniga äärmiselt pühendunult tegutsenud kollektiiv ning Eestis oma valdkonnas kahtlemata suunanäitaja.

Gunnar Laak / Eesti Kontsert

Eelkõige kõlalt on tegemist väga eri­ilmeliste kollektiividega. Ühise kontserdi puhul ei õnnestu aga ka parima tahtmise juures võrdlusmomendist hoiduda. Võib-olla ei peaks üldse keskenduma erisustele, kuid sellisel kujul üles ehitatud kontserdil tõusid need paratamatult esile. Seda eelkõige siis, kui astuti üles eraldi teostega, kuna ühistes teostes oli igaühel kanda oma varjund.

Tütarlastekooril kooriliigina on oma spetsiifilised tugevused, ent lauldes kõrvuti küpset ja mahlakat, kuid lakoonilist kõla taotleva ansambliga, jääb esimene väljenduselt pinnapealseks. Sellise meelevaldse hinnanguga teeksin Ellerheinale justkui liiga, kuna tegu on pika traditsiooniga äärmiselt pühendunult tegutsenud kollektiiviga ning omas valdkonnas on Ellerhein Eestis kahtlemata suunanäitaja. Kui mõelda lauljate alles kujunevatele häältele, noorele eale ja esitatava repertuaari raskusastmele, on tulemus fantastiline. Ellerheina esitatud repertuaar on läbi aegade olnud muljetavaldav ning koor suudab ette kanda ka tehniliselt väga keerukaid teoseid. Tütarlastekooril on väga hästi ühtlustatud häälerühmad, mis kõlasid ka sellel kontserdil kui üks.

Kahjuks jäi kõlalises mõttes Ellerheinal saal seekord siiski vallutamata. Usun, et esimese osaga Kodály tsüklist „Ööd mägedes“ oleks see ehk saavutatud, kuid paraku oli koor paigutatud esituseks koridori. Arvo Pärdi „Zwei Beter“ mõjus jällegi teose esimeses pooles võib-olla isegi rutaka ja kiirustavana, kuid lõpuveerandil näitas Ellerhein pikkade fraaside väljakuulamises ja ime­õrnade piano’dega tõelist meistriklassi.

Varaste laulustiilide peene esituskunsti tunnetamine tähendab sügavamat läbitunnetust ka tänapäeva heliloojate loomingu esitamisel. Seda kinnitas Vox Clamantis kas või Arvo Pärdi „Zwei slawische Psalmen“ esitusega. Nende Pärdi loomingu tõlgendused on loomuliku väljenduslaadiga ja tõstavad esile teksti. Kas või viimati mainitud muusika pakub interpretatsioonis üsna palju tõlgendusruumi, seetõttu on ka tohutu hulk eri variante. Pahatihti kipub neist kahest laulust esimene kõlama liiga agressiivselt ja pealetükkivalt. Muusika seda mõneti ka võimaldab. Vox Clamantise esitusest on ego välja jäetud, esikohal on tekst ning muusika on pelgalt abivahend eri kihtide avamiseks. Lavalt kostis midagi hoopis sügavamat ja läbitunnetatumat, kui varem on kuuldud. Nende maneer on ühtaegu tagasihoidlik, ent ometi enesekindel, mitte uhkustav ega ärplev. Muusika avaneb, ent seda ei avata jõuga, vaid antakse kasvamiseks ruumi.

Kavalehte uurides paistis kontserdi ülesehitus hea, kuid ometi jäi osa komponente tervikut segama. Vahest kõige suurema panuse sellesse andis esinejate pidev asukohavahetus. Kahtlustan, et selles osas võis sündida omamoodi rekord, kuna ainuüksi Ellerheina oli võimalik kuulda nii saali tagaseinast, laval vähemalt kolmes eri asetuses ning koridorist lahtiste uste kaudu. Viimane neist jäigi mulle arusaamatuks, kuna teos, mida seal esitati, oleks just nimelt võinud kõlada saalist. Koridorist läks pool teose võlust kaduma ning lisaväärtust ei tekkinud.

Kuid see pole saalis liikumise osas veel kõik. Saksofonimängija ja helilooja Karl Tipp jõudis koos oma instrumendiga rännata nii külgrõdule kui ka lavale. Tema esitatud improvisatsioonilised vahepalad pakkusid lõõgastusmomente, kuid pidev ringiliikumine tekitas jällegi segadust. Kuna ilmselge taotlus oli moodustada kogu kontserdist väga ühtne tervik, elimineeriti aplausid, suurt rõhku pandi tekstide ja esitatavate teoste väga läbimõeldud ja sidusale järjestusele. Esinejate ringirändamine mööda kõikvõimalikke saalinurki lõhkus aga seda taotlust päris tugevalt. Palju mõjusam oleks olnud, kui esinejad ei oleks üldse laval asukohta vahetanud või kui laval oleksid äärmisel juhul toimunud minimaalsed vangerdused.

Mind üllatas nende kahe kollektiivi koostöösoov juba siis, kui nägin esimest plakatit. Erinevus tihtipeale ju hoopiski rikastab, seega mõjus omavahelise koostöö väljakuulutamine isegi intrigeerivalt. Igatahes äratas kontsert tähelepanu ning uusi julgeid kombinatsioone on alati põnev jälgida.

Usun, et mõlemal kollektiivil on sellest haruldasest koostööst midagi edaspidiseks kaasa võtta. Igatahes on kontserdiga ära märgitud siinse kultuuri­ruumi kaks olulist nähtust. Selle üle jääb ainult rõõmu tunda!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht