Muusika-aasta tähendus ja tähendusetus

AARE TOOL

Kõigile neile, kes kipuvad liialt mõtisklema tähenduse üle, on rootsi kirjandusklassik Hjalmar Söderberg pärandanud kainestavad read. Lühijutu „Tuši­joonistus“ tegevuspaigaks on väike kõrvaltänava tubakakauplus, kus minajutustajast püsikundel tuleb mõttesse näidata leti taga seisjale täiesti suvalist, juhuslikult taskuraamatu vahel kaasas olnud pilti ja küsida nii muuseas selle kohta arvamust. Kuigi pildil ei olnud midagi erilist – taevas, maa ja teerada, ühesõnaga, harilik maastik –, tekitas see ootamatu ülesanne vaatajas tohutu kimbatuse: „Ta võttis joonistuse uudishimulikult kätte ning vaatas seda väga kaua ja väga lähedalt. Ta pööras seda mitut pidi ja tema näkku tuli pingelist mõttetegevust väljendav ilme. „Noh, mis see tähendab?“ küsis ta viimaks mulle ootusrikast pilku heites.“ Söderbergi tegelane püüdnud seletada, et joonistusel polegi erilist tähendust, kuid kahtlus sellest ainult kasvas: vaataja oli veendunud, et pildil peab olema mingi sügav tagamõte, salasõnum, mida tema eest kiuslikult varjatakse. „Mis ma pidin vastama? Ma oleksin andnud väga palju, kui oleksin osanud öelda, mis see tähendab. Aga ma ei osanud, sest see ei tähendanud ju mitte midagi!“

Lõppevale muusika-aastale tagasi vaadates ja selle tähendusele mõeldes tabasin end silmitsi samasuguse tušijoonistusega: pildil on taevas, maa ja teerada, kuid tähenduse leidmiseks kulub pikem mõttepaus hädasti ära. Kohalikke või rahvusvahelisi temaatilisi aastaid eesmärgiga „tutvustada“, „innustada“, „juhtida tähelepanu“ ja „suurendada rolli“ korraldatakse pidevalt: nii näiteks oli 2000. aasta raamatu aasta ja äsja läkitas Vatikan rõõmusõnumi, et jumalaasemik on kuulutanud 2016. aasta halastuse aastaks. Seega indulgentsid näppu ja patusest muusika-aastast prillikivina uude!

Kõige vähem läks muusika-aasta korda ilmselt neile, kes oma eluala tõttu muusikaga niikuinii iga päev kokku puutuvad ja kelle karikas hakkaks üle ajama, kui sinna veel vaimutoitu juurde valada. Ka selles, kas ülejäänud tabasid muusika-aasta erakordsust, kaldun pigem kahtlema: mingis mõttes on see Euroopa kultuuripealinna tüüpi sümboolne üritus, mille käigus asetatakse ühe katuse alla niigi toimuma pidanud, ammu plaanitud kontserdid ja festivalid.

Teema-aastad, ehkki kahtlemata mäletamisväärsed, hajutavad tähelepanu, sest üksiksündmuste rohkus ja pidev sõnafoon loob illusiooni, justkui oleks muusikaelu saanud erilise taganttõuke. Mured ei kao aga iseenesest ja ühelgi Tallinna tühjal krundil kontserdimaja või õppehoonet havi käsul ei kerki. Kui vaevuda lehitsema vanu ajalehti, siis leiab 2003. aastast muheda pealkirjaga uudise: „Muusikakeskkool, Otsa-kool ja balletikool saavad šiki maja“. Toona käis jutt muusikaakadeemia vastas asuvast krundist ja hellitati isegi lootust, et Rävala puiestee läbimurde piirkonda võiks moodustuda terviklik kultuurilinnak. Seda, kui šikk maja tegelikult saadi, teame liigagi hästi. Muusika-aasta äraspidine puänt saabus oktoobris, kui levis uudis, et vahepeal Pärnu maanteele plaanitud kolme kooli ühise hoone ehitus lükkub vähemalt nelja aasta võrra edasi. See-eest valmib aga Lillekülas viie miljoni eest Circus Maximus. Tahaks küll uskuda, et kultuurimaastik on nagu Windows XP taustapilt, kus idüllilise erkrohelise aasa kohal sõuavad üksikud rünkpilved, kuid tegelikkus tundub siiski mõnevõrra okkalisem.

Publik ihkab erakordset ja tähendusrikast, muusika alal valitseb aga tsentraliseeritud killustatus, mistõttu tähendust annab nõelana heinakuhjast otsida. Festivalidest ja muudest kõlava nimetusega sündmustest pole muidugi puudust, kuid need on valdkonna- või kildkonnakesksed ega anna alust üldistuseks. Tähtpäevad on võimas epistemoloogiline magnet: 2015 jääb meelde kui Tormise ja Pärdi, Sibeliuse ja Tubina aasta. Kui kõnelda Tubinast, siis vallandub teatud äratõukereaktsioon: et mis see Tubin jälle siia puutub, kas ei ole juba küllalt? Väitele, et peale Tubina leidub lademetes muud esitamisväärset muusikat, oleks mõttetu vastu vaielda – see on tõesti nii. Kui kellelegi tundus, et olnud või olemata ettekannetest sai muljeid jagatud ebaproportsionaalselt palju, siis võin öelda kõrgendatud tähelepanu põhjuse: Tubina ettekanded olid tänavu mingis mõttes muusikalise mobiliseerimisvõime proovikivi. Tähtpäeva lainel said end heast küljest näidata orkestrid ja koorid, kelle tegemistel muidu peatub rambivalguse vihk liiga harva. Ei saa üle tundest, et tegutsemisjulgust on rohkem just muusikaelu püramiidi kujuteldavast tipust veidi allpool asuvatel kollektiividel, sest tipp peab repertuaarivalikul rohkem tuule suunaga arvestama ega saa alati head kasulikuga ühendada.

Ükski teine muusikasündmus ei tekitanud kirjasõnas nii lennukaid mõtteid kui Arvo Pärdi ja lavastaja Robert Wilsoni „Aadama passioon“: inimkonna esiisa kulgeb teotempos catwalk’il, elu sümbol puuoks pealael, hinge mõõtmatu sügavuse poole. Esialgu balansseeris vastukaja ettevaatlikult tunnustava („pani mõtlema“) ja peolaua kõnele omaselt eufoorilise vahel, kuid peagi lisandus ka kibedamaid noote. Kui loodeti kuulda-näha midagi enneolematut, siis pidi pettumus olema tõesti suur: kokku said krestomaatiline Pärt ja mitte vähem krestomaatiline Wilson, mistõttu tulemus ei saanudki olla midagi muud kui ettearvatav. Ei taha kõlada parastavalt, kuid arvan, et iga viimane kui külastaja oli „Aadama passioonil“ saadud või saamata jäänu täielikult ära teeninud ja loodetavasti õpib sellest kogemusest. Kannatava-kahvatu Aadamaga võrreldes on Niinive hukku kuulutanud ja vaala kõhus elunenud prohvet Joonas palju dünaamilisem kuju. Rudolf Tobiase oratoorium „Joonase lähetamine“ võib olla kaua teel, ent kui see ükskord paljude aastate järel taas kontserdisaali jõuab, siis läheb alati korda – nii ka septembris Arvo Volmeri juhatatuna.

2015. aasta keerulises olemuses oli midagi nii Aadamast kui ka Joonast. Eksistentsiaalsest ängist vaevatud ja igatsusest puretud Aadamat jälgides võis kohati jääda mulje, et ta ei mõista isegi, kuhu sammub või mida soovib, ja prohvet Joonaski pole just meelekindluse musternäide: kord järgib kõigevägevama tahet ja on juba poolel teel, siis jälle mõtleb ümber ja tuleb tagasi. Selline mõneti heitlik ja käänuline oli ka muusika-aasta – endassesüüviv, kuid mitte liiga selge sihiga. Kuid kes teab, ehk ongi targem otsad lahti jätta? Kindlasti ei tasu arvata, et muusika-aasta on nüüd läbi ja teema selleks korraks kalevi alla pandud: kultuur, ehkki vahel tülikas, ei kao kuhugi ja muusika-aasta on tegelikult igal aastal.