Muusika Nõukogude poliitikas ja majanduses

Nõukogude-aegne aktiivne kunstielu pidi tõestama, et sotsialistlikus ühiskonnas hoolitsetakse kultuuri eest.

GRETE ELIISE KASK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Muusikaga saab mõjutada inimesi nii teadlikult kui ka alateadlikult, selle mõju inimese ajule ja tunnetele on teaduslikult uuritud XIX sajandi lõpust.1 Muusikal oli kunagi oma osa igapäevas nii töö- ja söögitegemise, lapse uinutamise kui ka rituaalide juures. Kontserttegevuse välja kujunedes kasutasid heliloojad kaasahaaravaid rütme ja hinge­minevaid meloodiaid, et pälvida kuulajaskonna tähelepanu. See oli oluline eriti itaalia ooperi ajastul, kui publikust olenes, mitu korda ooperit mängiti ning kui suureks kujunes helilooja honorar. Muusikat saab kasutada nii majanduslikel kui ka poliitilistel eesmärkidel, näiteks riigihümn on mõeldud kandma rahva ühtsustunnet.

Muusika ühendab inimesi ning selle tähtsuse rahvusliku identiteedi konstrueerimisel ja säilitamisel on esile toonud paljud muusikaloo uurijad.2 Hea sellekohane näide on laulev revolutsioon. Selle sotsialistliku korra vastu suunatud n-ö revolutsiooniga ei kaasnenud vägivallaakte, vaid Eesti inimeste meelsus leidis väljundi muusikas ning sellega toetati poliitilise muutuse saavutamist.3 Muusika toitis inimeste rahvuslikku eneseteadvust: näiteks sõna „Eesti“ oli tollal ilma täiendita „nõukogude“ sobimatu, kuid sõna „isamaa“ tähendas lauludes Eestit, mitte Nõukogude Liitu.4 Isamaalaulude meelsus õhutas lauljaid oma kultuuri hoidma ning kooslaulmine aitas üksteiselt tuge leida sõnakunstil.5 Paljud tuntumad Eesti isamaalised laulud on XIX sajandi koorilaulud.6 1860. aastal ilmus Johann Woldemar Jannseni „Eesti laulik“ ja 1869. aastal peeti esimene üldlaulupidu. Lauliku ilmumine oli eesti kultuuris väga oluline sündmus, sest sedakaudu levis uus laulu­repertuaar, sealhulgas isamaa­laulud, üle kogu maa.7

Aimar Ventsel on kirjeldanud kultuuritööstuse toimimist sotsialismi tingimustes, toetudes Theodor Adornole ja Max Horkheimerile, kes leiavad, et kapitalistlikus ühiskonnas muudetakse kultuur tooteks, mida toodab terve tööstusharu – kultuuritööstus. Massikultuuri on nad määratlenud massidele mõeldud manipuleeritud kultuuritootena, mille eesmärk on valmistada tarbijatele naudingut ja teenida tootjale kasumit.8 Ventsel leiab, et ka nõukogude ajal esines massikultuuri nähtusi. Tollal pidi muusika ideoloogiliselt vastama Nõukogude Liidu kommunistliku partei seisukohtadele, näiteks ülistama tööinimeste visa tööd ja rahva vaprust.9 Demokraatlikus riigis ei ole kultuur ideoloogiliselt tsenseeritud ning nüüd on massikultuur eelkõige elamuste pakkumise ja kasumi teenistuses.

Lääne muusikat nõukogude ajal küll ei aktsepteeritud, aga ajalugu näitab, et siia olid oodatud mitmed välismaa artistid. Kõikjal Nõukogude Liidus olid aga tuntud Eesti artistid, teiste hulgas pianist Kalle Randalu.

Eesti Ajaloomuuseum

Nõukogude ajal pidi aktiivne kunsti­elu tõestama, et sotsialistlikus ühiskonnas hoolitsetakse kultuuri eest, selle eesmärk oli Eestis kohalikku rahvast rahustada ja aidata okupatsiooniga leppida.10 Ventsel on täheldanud, et kultuuri­poliitika oli äärmiselt ideologiseeritud ning kultuuri eesmärk oli valgustada, kasvatada, harida, õpetada ja sisendada uusi ideaale.11 Näiteks Tiiu Kreegipuu on aga välja toonud, et Eestis ja ka teistes impeeriumiga liidetud riikides võeti eesmärgiks luua kollektiivne identiteet.12 Kultuur oli rakendatud võimu teenistusse ja inimestel polnud selles kontekstis valikuvõimalusi.13 Näiteks laulupidude kava oli koostatud vastavalt valitsevale ideoloogiale.14 Loome­inimesed olid sunnitud kirjutama ametliku ideoloogiaga kooskõlas tekste, looma vastavaid kunstiteoseid ja lavastama teatritükke.15 Ka loomeinimeste palk sõltus sellest, kui hästi vastas teos ideoloogiale. Loomingulise tegevuse eest makstavad honorarid survestasid loomeinimesi ideoloogiliseks koostööks ja konformismiks. Kuna honorari maksti kirjandus- ja kunstiteoste, fotode ning draamateoste eest, aga ka teadustehnilise kirjanduse, populaarteadusliku kirjanduse, õpikute, sõnaraamatute, tõlke­teoste, mitmesuguste kogumike koostamise ja paljude teiste tööde eest, siis olid ideoloogiale allutatud kõik kultuuri osad. Näiteks „Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 12. detsembri 1944. a. määruses nr. 370 autorihonoraride kohta“ oli kõrgem honorar ette nähtud „erilise kunstilise kirjandusliku väärtusega“ luuletuse eest. Vaatamata sellele, et looming pidi vastama nõukogude ideoloogiale, võimaldati kultuuriinimestele stabiilne riigipalk. Jaak Kangilaski on öelnud, et nõukogude süsteem kindlustas paljudele kunstnikele suhteliselt rahuldava ning mõnele isegi väga hea sissetuleku ja elutaseme.16 Võrdlusena näeme, et praegu kehtib sõna- ja loomevabadus, kuid kõik loomeinimesed peavad ise tagama omale sissetuleku ning sotsiaalkindlustuse. Viimasega võib aga vabakutselisel loomeinimesel olla raskusi, sest erialast tööd leida on tihtilugu keeruline.

Muusikaga saab efektiivselt inimesi mõjutada ning hümn, pidulik kiituslaul, sobib hästi riigis ühtsustunde tekitamiseks. Näiteks Gilboa ja Bodner on täheldanud, et oma kodumaa hümni kuuldes tuntakse uhkust ning see ühendab inimesi.17 Ühtsustunne annab inimestele turvatunde, et nad on osa millestki suuremast.

Näiteks paljud Nõukogude Liidu hümnid algavad puhta kvardiga, mis on tuntud kui uhkuse ja julguse intervall. Puuduvad küll kirjalikud andmed, et puhas kvart valiti inimeste mõjutamiseks teadlikult. Nõukogude Liidu liiduvabariikide hümnide loomise tagamaast on kirjutanud Tõnu Tannberg Eesti NSV hümni sünniloo uurimuses. See on avaldatud Eesti Kirjanike Liidu kuukirjas Akadeemia ning seal kajastub selgelt inimeste mõjutamise soov muusika kaudu.

1944. aastal alustati kiirkorras liiduvabariikide hümni loomist. Kõigepealt tehti komisjon, kus olid esindatud nii ametlikud võimuinstitutsioonid kui ka loomeinimesed, ning avalikustati konkurss luuletajate seas, kellel paluti kirjutada hümni sõnad. Johannes Varese kirjas Jaan Kärnerile on esile toodud hümni eesmärk ning rõhutatud, et sõnum peab olema pühalikult pidulik, ülev ja sügavalt rahvuslik, samuti peab hümn olema kergesti lauldav ning kajastama rahvuslikku oma- ja eripära. Ideeliste motiividena oli oluline kajastada minevikus tehtud visa tööd, võitlust põlise vaenlase vastu ja vapra rahva püsivust.18 Sellest võib järeldada, milline kuvand püüti riigist inimestele luua.

Paralleele saab tuua ka Euroopa Liidu hümniga. Nagu Nõukogude Liidu hümn kannab vapra rahva sõnumit, nii rõhutatakse Euroopa Liidu hümnis vendlust. Euroopa Liit loodi eesmärgiga lõpetada naaberriikide sagedased ja verised sõjad, mis tipnesid Teise maailmasõjaga, lõimida Euroopa riigid nii majanduslikult kui ka poliitiliselt ning saavutada kestev rahu. ELi riikide omavahelises kaubanduses kaotati tollid ning lepiti kokku toiduainete tootmise korraldamises, mistõttu oli kõigil piisavalt süüa.19 Euroopa Liidul nähti suurt potentsiaali. Eesti rahval tuli langetada otsus, kas astuda pärast Nõukogude Liidu lagunemist uude liitu, Euroopa Liitu. Nähti, et Euroopa Liidu liikmesusega kaasnevad paljud majanduslikud kasvuvõimalused, see soodustab turismi ning riikidevahelist koostööd. Muude Euroopa Liidu hüvede kõrval annab liikmesus võimaluse olla ka osa millestki suuremast. Iga liidu püsimiseks on vaja inimeste usku. Ka Euroopa Liidul on oma hümn: muusika pärineb Ludwig van Beethoveni 1823. aastal loodud üheksandast sümfooniast, sõnadena on Beethoven kasutanud Friedrich Schilleri 1785. aastal kirjutatud poeemi „Ood rõõmule“. Poeemis väljendub Schilleri idealistlik nägemus inimkonna vennastumisest.20

Muusika annab ka põhjuse reisimiseks. Paljud maailmakuulsad Lääne-Euroopa muusikud peatusid teel Moskvasse või Peterburi ka Eestis ja andsid Tartus või Tallinnas kontserte. Eestit külastas 1842. aastal Ferenc Liszt, kes oli teel Peterburi, kus andis kolm kontserti.21 1867. aastal käis Haapsalus Pjotr Tšaikovski22 ja näiteks David Popper külastas Eestit XIX sajandi teisel poolel mitu korda.23 Kuna raudteed Eestis veel ei olnud, sõideti enamasti Riiast tõllaga. Esimesed raudteed valmisid 1870. aastal24 ning mängisid Eesti kultuurielus märkimisväärset rolli. Muusikutel oli nüüd võimalus minna õppima Peterburi või Moskva konservatooriumisse, kus õpetajate hulgas oli maailmaklassi interpreete.25 Muusikaline kõrgharidus andis eestlastele võimaluse luua oma koolkond, asutada Tallinna kõrgem muusikakool, tulevane Eesti muusika- ja teatriakadeemia, ning anda kõrgemat muusikaõpetust ka Eestis. Praegu on Eesti muusikute tase rahvusvaheliselt hinnatud, mistõttu tulevad välisüliõpilased siia õppima ning panustavad õppemaksu makstes, elamiskulusid kattes ja kultuuriüritustel käies Eesti majandusse.

1944. aastal põgenesid paljud kultuuritegelased Eestist Nõukogude okupatsiooni tõttu ning muusikaelu Eestis muutus. Kuna nõukogude süsteem nägi igas vabariigis ette teatud professionaalse kultuuri harude olemasolu ja institutsioonide funktsioneerimise, küsimata rahast (muusikakoolid, konservatoorium, ooperi- ja balletiteater, filharmoonia, sümfooniaorkester), siis jätkus Eestis kultuurielu.26 Näiteks ooper, mida on kallis lavastada, sest ruumid, kostüümid, lauljad, orkestrandid ja lavakujundus nõuavad palju raha, ei olnud Nõukogude Liidus elitaarne, vaid kättesaadav kõigile.27 Kultuuri­inimestel oli võimalik reisida: eelkõige reisisid kultuuriinimesed Nõukogude Liidu liiduvabariikide piires. Nõu­kogude ajal oli välismaale reisimiseks vaja luba, väga selgelt oli reglementeeritud, kui palju esemeid ja raha võib välismaale kaasa võtta.28 Lääne muusikat justkui ei aktsepteeritud, aga ajalugu näitab, et ometi olid siia oodatud mitmed välismaa artistid. Näiteks toimus Tallinnas džässifestival, kus esitati lääne muusikat.29 Samuti võimaldati Eesti muusikutele kontserdireise. Kõikjal Nõukogude Liidus olid tuntud meie estraadilauljad Jaak Joala, Tõnis Mägi ja Anne Veski ning klassikalise muusika interpreedid Anna ja Bruno Lukk, Peep Lassmann ja Kalle Randalu.30

1 Alice Pehk, Muusika toimest. 2008. http://www.muusikateraapiakeskus.ee/lugemist/ muusikateraapiast/muusika-toimest/

2 Eve Annuk, Honoraripoliitikast Eestis stalinismi perioodil. – Methis Studia Humaniora Estonica 2011, kd 5, nr 7, lk 41–54.

3 Aili Aarelaid-Tart, Indrek Tart, Revolutsioonid väärtusmaailmade teisendajatena. – Acta Historica Tallinnensia 2008, nr 12, lk 103−119.

4 Kanni Labi, Isamaalaulud ja okupatsioonirežiim – nostalgia, utoopia ja reaalsus. – Methis Studia Humaniora Estonica 2011, nr 7, lk 109−121.

5 Toomas Karjahärm, Helle-Mai Luts, Kultuurigenotsiid Eestis: Kunstnikud ja muusikud 1940–1953. Argo, Tallinn 2005.

6 Kanni Labi, samas.

7 Ülo Tedre, Eesti mees ja tema sugu (XIX sajandi lõppriimilises rahvalaulus). Eesti Kirjandusmuuseum, Tallinn, Tartu 2003.

8 Aimar Ventsel, Eesti artistid Nõukogude Liidu kultuuritööstuses. – Sirp 14. XII 2018.

9 Tõnu Tannberg, „Kaunis raske oli neisse suruda kõik vajalikud mõtted – kants, punatäht, Lenin, Stalin, bolševik, vene rahvas – et seejuures ka veel luuleline side säiliks…“: Eesti NSV hümni sünniloost aastatel 1944-1945. I. – Akadeemia 2011, nr 23 (9), lk 1595−1762.

10 Jaak Kangilaski, Nõukogude okupatsiooni aegne kunstielu korraldus. http://okupatsioon.ee/en/foto-teistest-kogudest/9mai-eesti-vabariigi-valitsus

11 Aimar Ventsel, 2018, samas.

12 Tiiu Kreegipuu, Nõukogude kultuuripoliitika printsiibid ja rakendused Eesti NSV-s aastatel 1944–1954 kirjanduse ja trükiajakirjanduse näitel. Magistritöö. Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond, Tartu 2005.

13 Eve Annuk, samas.

14 Kanni Labi, samas.

15 Eve Annuk, samas.

16 Eve Annuk, samas.

17 Avi Gilboa, Ehud Bodner, What are your thoughts when the national anthem is playing? An empirical exploration. – Psychology of Music 2009, nr 37 (4), lk 459–484.

18 Tõnu Tannberg, samas.

19 Euroopa Liidu ajalugu. – Euroopa Liit. https://europa.eu/european-union/about-eu/history_et

20 Euroopa hümn. – Euroopa Liit. https://europa.eu/european-union/about-eu/symbols/anthem_et

21 Alo Põldmäe, Liszt Tartus. – Sirp 7. IV 2011.

22 Pjotr Tšaikovski mälestuspink. – Kultuurimälestiste register. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=4046.

23 Kristel Pappel, Toomas Siitan, „Uut ülestõusmist saksa vaimule …“: Bachi Matteuse passiooni esmaesitustest Tallinnas ja Peterburis 19. sajandi ühiskondlike muutuste taustal. – Res Musica 2014, nr  6, lk 76–99.

24 Raudteed Eestis. – Eesti Raudteelaste Liit. https://www.raudteelasteliit.ee/evr_areng_est.html

25 Urve Lippus, Muusika Nõukogude Eestis. – Okupatsioonide muuseum http://okupatsioon.ee/et/component/content/article/12-muusika

26 Urve Lippus, samas.

27 Aimar Ventsel, 2018, samas.

28 Ralf Mikenberg, Ees on välisreis. Eesti Raamat, Tallinn 1975, 108 lk.

29 Aimar Ventsel, Eesti estraadi invasioon ja Nõu­kogude kultuuritööstus. – Vikerkaar, juuli 2021.

30 Aimar Ventsel, 2018, samas; Muusikaloo lühiülevaade. – Eesti Muusika Infokeskus. https://www.emic.ee/muusikaloo-luhiulevaade

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht