Muusikaelu ei koosne ainult kontserdielust

Toomas Velmet

Mis tõbi see küll on, et vaikime kramplikult maha olulised muusikasündmused? Aprilli teises pooles toimus Tallinnas ülipõnev pianistide konkurss, mis oli soliidseks tähiseks 40 aasta möödumisest esimesest eesti interpreetide konkursist üldse – ja alustati ju pianistidest. Tookord (1968) võidutses Arbo Valdma, tänane Kölni muusikakõrgkooli professor, kes juhtis ka nüüdse, siis järjekorras VII Eesti pianistide konkursi žürii tööd. Mina pean vajalikuks seda märkida kui olulist sündmust eesti muusikaelus, mis on jäänud meedias pelgalt uudise tasandile. Meie pianistide kõrge tase on asjatundjate seas juba harjumuspärane teave, kuid selle üldteada informatsiooni sisu ei jõua vist alati üldsuseni.

Raske on panna diagnoosi: mis tõbi see ikkagi on, et vaikime kramplikult maha olulised sündmused? Ma muidugi usun, et keegi veel kirjutab muusikaajakirjadele sündmust põhjalikult analüüsiva artikli (näiteks eelmises Sirbis juba ilmus), kuid nii muidu on hea ja rahulik olla. Seni peab konkursi tulemusigi otsima ainult kahest allikast ja need on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Eesti Muusika Infokeskuse (EMIC) kodulehelt. Kuigi esimene neist oli konkursi korraldaja, leiab põhjalikuma info EMICi saidilt.

Arvan, et tasub siingi mõningatele infolõikudele tähelepanu juhtida. Lisaks professor Arbo Valdmale töötasid žüriis veel eelmiste eesti pianistide konkursside võitjad: Lauri Väinmaa (Soome), Toomas Vana (Saksamaa), Ralf Taal, Mati Mikalai, Age Juurikas ja Sten Lassmann, kõik tuntud pianistid. Ei ole vähem oluline teada, kes VII konkursi võitsid: I preemia (20 000 krooni) Maksim Štšura (EMTA, professor Ivari Ilja) ja II preemia (16 000 krooni) Ruslan Strogi (Tallinna MKK 7. klass, õpetaja Maigi Raidal), III preemiat (12 000 krooni) ei antud välja, kuid välja anti terve rida eripreemiaid. Neist kaks, Eesti Klaveriõpetajate Ühingu preemia ja preemia Lepo Sumera teoste esituse eest sai Aleksandra Kamenskaja Tallinna muusikakeskkoolist. Oluliseks pean veel kahte eripreemiat, mille võitis Andre Hinn Eduard Tubina „Ballaadi” esituse eest ja Eesti Kontserdi preemia – kontsert rahvusvahelisel festivalil „Klaver 2008”. Kutse samale festivalile sai ka konkursi võitja Maksim Štšura.

 

Eduard Tubina ühingu aastakoosolekul

8. mail peeti rutiinne, kuid asjalik ja tavalisest üldistusjõulisem Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu aastakoosolek. Ühingu üldkogu kogunes muusika- ja teatriakadeemia ruumes ja töötas paari tunni jooksul läbi päris pika päevakorra, mis lisaks standardsetele aruannetele ja nende kinnitamisele päädis pöördumisega EV Kultuuriministeeriumi poole.

Möödunud aasta oli ühingule hästi oluline, kuna sai teoks esimese köite (XVIII, „Klaveriteosed”) ilmumine Eduard Tubina 33-köitelisest „Kogutud teoste” väljaandest koostöös Rootsi kirjastusega Gehrmans Musikförlag. Üldsusele teadmiseks, et „Kogutud teoste” väljaandmise nimel on Eduard Tubina ühing moodustatudki. See on esimene eesti helilooja „Kogutud teoste” väljaanne üldse ja nii sisult kui vormilt tõepoolest rahvusvaheliselt aktsepteeritud tasemel, mida tõendavad ka retsensioonid, mis seni on ilmunud Rootsis ja Soomes, kuid Eestis mitte. Viimane neist ilmus veel selle aasta maikuu Rondo (Soome) numbris, autoriks professor Veijo Murtomäki. „Kogutud teoste” rahvusvaheline distribuutor on Gehrmans Musikförlag ja meie valmistatud tellimislehe on Gehrmans välja saatnud ettetellijatele üle kogu maailma 2500 eksemplaris koos vastava artikliga nende ajakirjas Highlights.

Ühingut seob Gehrmansi kirjastusega leping, mis kohustab meid ette valmistama ja välja andma kaks köidet aastas. Juba täna on trükivalmis muusikateadlaste Edward Jurkowski (Kanada) ja Margus Pärtlase toimetatud V köide (IX, X ja XI sümfoonia) ning Vardo Rumesseni toimetatud XIX köide („Klaverisonaadid”). Ilmunud XVIII köide on eesti huvilistele kättesaadav meie esindusraamatukogudes ja ka noodipoodides. Tõenäoliselt esmakordselt maailmas on teadusliku „Kogutud teoste” väljaandes kommentaaride minimaalselt vajalik osa avaldatud trükises ja täielikud kommentaarid nii eesti kui inglise keeles ühingu netilehel www.tubinsociety.com, mille restauratsioon valmib sellel kuul.

Ühingu üldkogul tekkis päris elav Eesti muusikaelu teemaline arutelu ja üksmeelselt fikseeriti pöördumises kultuuriministeeriumi poole vajadus taaselustada esinduslik sümfoonilise muusika festival Eestis ja taastada riigipoolne sihtotstarbeline toetus Eduard Tubina „Kogutud teoste” väljaandmiseks tema esialgses mahus.

 

Pärnu viiuldajate konkurss

7.–10. maini toimus Pärnus eesti viiuldajate konkurss, mida ametlikult nii kutsutaksegi: Pärnu viiuldajate konkurss. Ametlik nimetus vajab selgitust, sest esimene reaktsioon sellele on loomulikult – ah, see on lokaalne nähtus. Tegelikult on tegemist väga perspektiivika ettevõtmisega, mis oli juba esimesel korral pühendatud Eesti Vabariigi 90. ja David Oistrahhi 100. sünniaastapäevale. Pärnu on sellise ettevõtmise teostamiseks võimaluste poolest kahtluseta Baltimaade parim paik. Need tingimused koosnevad Pärnu Filharmooniast, kes lisaks innukatele korraldajatele valdab veel Eesti paremuselt teist kammersaali (Pärnu raekoda), pääsu Baltimaade parimasse kontserdisaali ja oma koosseisus sümfooniaorkestrit nimega Pärnu Linnaorkester. Kahevoorulise konkursi kava oli äärmiselt nõudlik oma karmide piirangutega, sisaldades esimeses voorus kohustuslikuna J. S. Bachi ulatusliku sooloviiuli teose, Paganini kapriisi ja virtuoosse teose vabal valikul.

Teine voor orkestriga sisaldas kohustusliku uudisteose, milleks oli Eino Tambergi verivärske põnevust ja võimalusi pakkuv „Viiuli mängud orkestriga” ja üks kolmest (A-duur, G-duur, D-duur) W. A. Mozarti viiulikontserdist. Küllalt lühikesele ettevalmistusajale vaatamata olid noored, ajavahemikus 1983–1988 sündinud Eesti, Saksamaa ja Poola kõrgkoolides õppivad viiuldajad suurepäraselt omandanud keerulise programmi, mis oma virtuooslikus osas sisaldas lisaks Paganini kapriisidele veel selliseid virtuositeedi tippteoseid kui H. W. Ernsti Fantaasia „Othello” teemadel, Raveli „Mustlanna”, Saint-Saënsi „Introduktsioon ja Rondo capriccioso” jne.

Mozarti nimetatud viiulikontserdid on alati pähklid nii esituslikult kui saavutuslikult, ega need asjatult pole igal konkursil (orkestrikonkursid kaasa arvatud) selleks lõplikuks lakmuseks, mis paneb viiuldaja paika või ei pane.

Pärnu viiuldajate konkursi karm žürii lubas teise vooru kolm interpreeti ja nüüd võib öelda, et järjekorras Danae Taamal Eesti muusika- ja teatriakadeemiast, Kristiina Kostrõkina Weimari Franz Liszti nimelisest muusikakõrgkoolist ja Mari Targo, kes õpib Poznanis professor Jaroslav Zolnierczyku käe all. Teise vooru katsumustest tuli võitjana välja sinna kolmandana läinud Mari Targo ja selle võidu toojateks olid 2/3 ulatuses Mozarti D-duur Viiulikontserdist I ja II osa, eriti viimase superesitus, ning Eino Tambergi „Viiuli mängud orkestriga” hästi mänguline ettekanne ning lausa artistlikuks etenduseks kujundatud need 30–40 sekundit autori poolt antud aega, mida esitaja võis sisustada millega tahes.

Konkursi tulemused olid järgmised: I preemia (12 000 krooni) Mari Targo, II preemia (10 000 krooni) Danae Taamal ja III preemia (8000 krooni) Kristiina Kostrõkina. Terve rea eripreemiaid panid välja Eesti Muusika Infokeskus, Eesti Kontsert, Pärnu Linnaorkester ja samuti žürii. Kõik need jagunesid kolme võitja vahel, kui välja arvata noorimale osavõtjale läinud eripreemia, mis eraldati Ida Teppole esimesest voorust. Helilooja Eino Tambergi valik oma teose esituse eest langes kindlalt Mari Targole.

Need lähimineviku sündmused ei olnud küll otse seotud kontserdieluga, kuid on teinekord olulisemadki kui mõni nn reakontsert või nende kogum mõne festivali näol.