Nagu meie gospel

Lilyan Kaivu kureeritud õhtu pakkus midagi, mis puudutas, mis meenutas ning mis tõi ja toob tartlasi ja laiemalt lõunaeestlasi kokku.

GREGOR KULLA

Taasiseseisvumispäeva kontsert „Usk. Lootus. Armastus“ 20. VIII Eesti Rahva Muuseumi suvelaval. Maarjamaa Filharmoonikute koor ja orkester, solistid Karmen Puis (sopran), Brett Pruunsild (bariton), Peep Puis (bass), Ruslan ja Rute Trotšinski, Kristjan Häggblom, Andres Dvinjaninov, Toomas Lunge, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Indrek Kalda. Dirigent ja kunstiline juht Lilyan Kaiv.

Kuna mõnele lugejale on kõne all olev koosseis tundmatu, alustan tutvustusega. Nii on edasisel jutul kontekst, kuhu asetuda. Tänavusel taasiseseisvumispäeval ERMi suvelaval üles astunud Maarjamaa Filharmoonikud on tegutsenud 2019. aastast, praeguse nimega küll alles 2022. aastast. Kollektiivi juhib nii laval kui ka kunstiliselt Lilyan Kaiv, keda on tunnustatud mitmel mainekal konkursil. Veebisaidilt selgub, et filharmoonikute eesmärk on kujuneda just Tartu ja laiemalt Lõuna-Eesti muusikutele oluliseks koosseisuks, et pakkuda neile professionaalseid harjutus- ja esinemisvõimalusi. Seetõttu keskendutakse esmajoones lääne klassikale, kuid tähtsal kohal on ka Eesti helilooming. Senised kontserdid on aset leidnud riiklikel, kiriklikel ja rahvakultuuri tähtpäevadel.

Nelja aastaga on koosseis saavutanud muljetavaldava taseme nii kõlas kui ka arvus. Kui orkester koosneb täiel määral professionaalidest ja interpretatsioonitudengitest, siis kooris on pooleks muusikalise haridusega ja harrastuslauljad. Kavades on seni olnud suurteosed. Viimasel kontserdil pealkirjaga „Rõõm + pisarad = rõõmupisarad“ esitati Wolf­gang Amadeus Mozarti „Reekviemi“ ja Giacomo Puccini „Gloria missat“, millest kumbki pole köömes professionaalilegi. Tänavusel taasiseseisvumispäeval tuli aga ettekandele mütsak eesti heliloojate teoseid. Kavas oli 23 teost, millest koguni 19 puhul oli teinud seade orkestrile, koorile ja solisti(de)le Lilyan Kaiv.

Nagu taasiseseisvumispäevale kohane, oli kõlanud muusika ja kontserdi ülesehitus joviaalsust ärgitav ja meelelahutuslik. Eesmärk oli ju tähistada olulist riigipüha. Kuku raadiole antud intervjuust selgus, et sündmus toimus ka eelmisel aastal ja osutus üllatavalt populaarseks ning on plaanis ka järgmisel, et lõunaeestlasel oleks pärast Kalevipoja kuju juures linnapea kõne kuulamist ka õhtul kuhugi tulla.*

Ettevõtmine oli suurejooneline: ERM, orkester, koor, lava ääristavad lillebuketid, pilkupüüdvad valguslahendused, kaks kõrguvat ekraani lava äärtes, reserveeritud esiread, Vennaskonna kolmanda albumiga sama pealkiri jne. Kontserdi ja esitusele tulnud teosed juhatas luuletustega sisse Robert Annus. Muusikaline osa algas n-ö klassikalisema Eesti repertuaari löövate koori- ja orkestriseadetega. Esmalt kõlas Lilyan Kaivu seatud Veljo Tormise ood „Laulja“, siis „Lauliku lapsepõli“ ja „Helletusted“ lõiminud „Inspireeritud Tormisest“, milles soleerisid ka Karmen Puis ja Brett Pruunsild. „Lauliku lapsepõlve“ skandeeriv algus oli sujuvalt seotud „Helletuste“ alleaatamisega. Tehniliselt nõudlik partii oli kirjutatud Karmen Puisi silmas pidades, kelle are hääl sobib hästi karakteerse soologa. Brett Pruunsilla partii oli saatev ja see jättis ta Puisi kõrval kohati varju. Orkestrist jäid enim meelde Anastassia Tšernjaki mängitud mahlased inglissarve soolod. Orkestratsioon oli kirev – meelde jäid Tormise „Lauliku lapsepõlve“ lõpuosa rikkad akordid, mis orkestri ja koori esituses meenutasid Claude Debussy „Sireene“ tsüklist „Nokturnid“ –, kihiline ja kubises eri orkestratsioonivõtetest. Malbe natuuriga soolo taustal viskles mu tähelepanu pillirühmade vahele ja läks uitama. Järgnenud seade eesti ja liivi rahvaviisi „Viire takka“ mõjus aga terviklikult: vorm oli kandev ja puupuhkpilli­trio kui lembe üllatus.

Üldiselt julgen öelda, et puhkpillidelt oli keeruline silma ja kõrva kõrvale kallutada. Klarnetistide Heimo Hodanjonoki ja Aksel Vürsti omavaheline koostoime oli nii pildis kui ka kõlas sedavõrd dünaamiline, et unustasin muu selle ümber. Nende duo „Olematus laulus“ ja „Rohelistes niitudes“ oli kahe teose nael. Tähelepanu toon veel kord ka Anastassia Tšern­jaki unustamatutele inglissarve soolodele nii mainitud tsüklis „Inspireeritud Tormisest“ kui ka hilisemates Kaunimate Aastate Vennaskonna esitatud lauludes.

Muret valmistas kehv helirežii. Solistide tasakaal oli Puisi ja Pruunsilla laulmise ajal paigast ära nii omavahel kui ka orkestri ja kooriga võrreldes. Ka hiljem mattusid solistid orkestri alla ning nende esituse kõlalist suurust andis edasi üksnes nende kehaline aplomb. Löökpillid olid korduvalt liiga valjud, keelpillid jäid kogu kontserdi vältel avastuseks ja vähemalt esimeses pooles oli solistirollis üksnes koor. Kõlapilt selgines, kui lavale tulid Trotšinskid ja hilisemad lauluansamblid.

Ruslan ja Rute Trotšinski ülesasted olid minu silmis kontserdi kõige rasvasemad tõmbenumbrid. Esiteks on mahutult armas ja oluline toetada ja tähistada meie taasiseseisvumispäeval ka Ukrainat ja nende iseseisvumise taastamise päeva, mis on 24. augustil. On eluline meelde tuletada, et siinsamas Euroopas käivad lahingud, kus Ukraina kaitseb end sõjaväljal Venemaa agressiooni vastu.

Meie saame samal ajal rahus oma iseseisvumise taastamist tähistada. See toetus on oluline. Ruslan Trotšinski pakatas ERMi suvelaval agarusest: küll ta mängis trombooni, laulis, tantsis ja võttis sõna. Ta lõhkus oma vahetu olemisega pinget hoidnud klaaslae ning pärast seda tundis end vabamalt nii orkester kui ka publik. Laulud, mida Trotšinskid esitasid, olid Ruslani enda kirjutatud. Olgugi et sõnad olid minu maitsele piisake liiga sinisilmsed – need olid kirjutatud eesti keeles –, oli nende esitus ja seade üks õhtu paremaid. See, et neid lauldi hingega, oli kaugele paista. Lauljat toetavad koorirepliigid tekitasid hetkeks tunde, nagu oleksin sattunud päratule staadionikontserdile (naljakas, aga esimesena tuli pähe Beyoncé „Homecoming“).

Trotšinskitele järgnes teine ansambel – Kaunimate Aastate Vennaskond. Neli ülikondades meest lugesid luuletusi ja laulsid laule, mis Andres Dvinjaninovi sõnutsi on pärit Karlova Teatri ja Emajõe Suveteatri lavastustest. Laulude ülesehitus oli refrään-salm-refrään ning pärast peaaegu kaht ja poolt tundi tekitas see tunde, nagu kõlaks üks ja sama 1990ndate rahvalik lööklaul. Paistis, et šlaagrid puudutasid kuulajaid hardalt, kuid minust läksid nad mööda: minu ja võib-olla varasema-hilisema põlvkonna hingenaapsukest kõditab kübeke teistsugune repertuaar, kuhu kuulub Vanilla Ninja, Niki, HU? jt. Eriti HU?. Samuti lükkavad mind põõsasse eteldud luuletused, mida parema meelega loeksin raamatust või kavalehelt. Kogu kompott – Kaunimate Aastate Vennaskond, nende lavaolek ja lauldud laulud – kujutas midagi, mis jääb mulle kaugeks, kuid mis on mõnele teisele kõige kiiremini haaratav märjuke. Ja seda ma austan, seepärast ei hakka punnitama kirjeldada kogemust, mida mul pole. Õhtu lõpetas lauludest „Tartu marss“, „Uhti, uhti uhkesti“, „Tartu neiu“, „Kas mäletad kevadet õites?“ ja „Emajõgi“ koosnev popurrii, mille algse puhk­pilliorkestri seade autor on Riivo Jõgi, kuid mille kohendas kontserdiks Lilyan Kaiv.

Taasiseseivumispäev on kogukondlik sündmus, mida Lilyan Kaivu kureeritud õhtu tugevalt ka väljendas. See pakkus midagi, mis puudutas, mis meenutas ning mis tõi ja toob tartlasi ja laiemalt lõunaeestlasi kokku. Kassi­toomel toimuva Vanemuise sümfoonia­orkestri suvekontserdi näitel võib öelda, et seda laadi ettevõtmised kannavad vilja: kuula­jaid on murdu. Ja paistab, et Maarjamaa Filharmoonikud on kujunemas selle kogukonna liimiks, sest nende kuulajaskond on nõnda arvukas, et täidaks ehk Estonia saaligi. Tartu Jaani kiriku täitsid nad kenasti ära. Mind teeb rõõmsaks (ja natuke kadedaks), et Tartus selline kogukond on. Kogukond, mis hoiab kokku ning mille rõõm ja teotahe on kaugele paista – selliseid pole palju.

Ehk edaspidi, kui kesksed suurvormid enam lauljate kurgus liialt ei kipita, võetakse kavva ka Eesti nooremate heliloojate teoseid. Näiteks võiks filharmoonikutele midagi kirjutada Marianna Liik. See tooks kavadesse värskust ja oleks hea võimalus tutvuda ka uuema muusikaga. Huvitav oleks avastada ka Eesti rahvuslikkusele tooni andnud naisheliloojaid.

* Madis Ligi, Tartu linnasaade. – Kuku Raadio 17. VIII 2023. https://kuku.pleier.ee/podcast/tartu-linnatund/148832