Paradoksaalne professionaalsus

Muba virtuooside kontsert pakkus suure elamuse. Ligi kolm tundi muusikat ei muutunud väsitavaks kogemuseks ning ka väga väikeseid kontserdikülastajaid võis näha lõpuni kuulamas.

KAI TAAL

Kontsert 5. III EMTA suures saalis. Piret Mikalai (klaver), EMTA sümfooniaorkester, dirigent Paul Mägi. Kavas Gioachino Rossinii, Ludwig van Beethoveni ja Johannes Brahmsi muusika.

Kontsert „Muba virtuoosid“ 9. III Muba saalis. Tallinna muusika- ja balletikooli Muba solistid, Tallinna Kammerorkester, dirigent Andres Kaljuste (Muba klassikasuuna loovjuht).

Mul on ülesanne arvustada kahte kontserti, kus suur osa esinejatest on muusika­õppurid. Paljudel neist on lõpetamata muusikakõrgkool ning mõned on lausa alaealised. Kuivõrd omal kohal on sel juhul lehes ilmuv kriitika? On need esinejad professionaalid või mitte? Ja kui määrav see tänapäeva muusikapublikule üldse on?

Professionaalsuse mõõdupuu on palju­dele see, kui palju keegi on muusikat õppinud. Kavalehti täidab informatsioon, millises koolis ja milliste õpeta­jate juures on muusikat õpitud, kus ennast täiendatud, millistest konkurssidest osa võetud ja milliseid kohti saavutatud. Seda peetakse oluliseks. Pean tunnistama, et minu arvates kahel kõige huvitavamal maailmakuulsal klassikainterpreedil pole ette näidata kõrgkoolidiplomit: bakalaureusekraad on neil lõpetamata, suisa alustamata. Veelgi hullem – üks neist ei ole erialal, kus tegutseb, saanud mitte ühegi õpetaja juures mitte ühtegi tundi koolitust. Ometi korraldavad neile kontserte maailma parimad kontserdiorganisatsioonid, piletid nende muusikaõhtutele on tihtipeale hirmkallid ning vaevalt et keegi söandab neid nimetada ebaprofessionaalseks. Ja selleks ei ole nende musitseerimist kuulates kahtlemata ka mingisugust põhjust.

Või edastab kvaliteeti näitavat taset kontserdi eest saadav tasu? Kuid on palju tasuta kõrge tasemega kontserte ning muusikat alles õppivate laste kontsertidel on ka tihtipeale piletid. Nõnda oli ka kahel kõnealusel kontserdil ning ometi olid need puupüsti rahvast täis. Siinkohal peab nentima, et Eestis on klassikakontserdid tihtipeale madala piletihinnaga ning sellest hoolimata nii mõnigi kord publikuvaesed. Paraku on tõde see, et ükskõik kui hästi klassikat reklaamida, on ja jääb Anne Veski ikkagi südamelähedasemaks ja populaarsemaks ka siis, kui tema kontserdi piletid on klassikaõhtust märksa kallimad.

Üle 15 aasta toimus Tallinna muusikakeskkooli ja Tallinna Kammerorkestri koostööna publikut rõõmustanud kontserdisari „Kivimäe virtuoosid“. Seoses TMKK likvideerimisega on vahetunud ka ürituse nimetus – sari jätkab pealkirja all „Muba virtuoosid“. Idee on olnud ja on jätkuvasti soov pakkuda noortele väljapaistvatele interpreetidele võimalust esineda Eesti tipporkestriga. Kontserte on juhatanud Mihhail Gerts, Risto Joost, Mikk Murdvee, Kaspar Mänd, Taavi Kull, Vello Pähn, Lauri Sirp ja Andres Kaljuste. Peale endise muusika­keskkooli õpilaste on nüüd võimalus sel kontserdil esineda ka endise Otsa-kooli õpilastel ning kontserdi 22 solistist olidki neli Muba kutseõppe osakonnast. Kammerorkestri koosseis seab esitatavale repertuaarile kindlad piirid, seetõttu oli oodatult kõige rohkem kuulda XVIII sajandi keelpilli­kontserte. Keelpilliõpilaste hulgas oli konkurents nii suur, et valikmängule eelnes omakorda osakonnasisene sõel. Muba õpilased said esineda nii orkestri ees kui ka orkestri sees: noori muusikuid võis näha TKO ridades klavessiini ja harfi mängimas.

Ka kontserdi koht on uus: kui seni toimusid selle sarja kontserdid Mustpeade maja valges saalis, siis seekord leidis üritus aset Muba koolimaja suures saalis. Ühest küljest on suur rõõm uue kontserdipaiga üle – võrreldes Mustpeade majaga on Muba saali akustika palju parem ning publikut mahub ka rohkem kuulama. Samal ajal jääb üritus kooliseinte vahele, kus niikuinii päevast päeva tegutsetakse – see mõjutab ilmselt majaga seotuid (õpilased, õpetajad) rohkem kui väljastpoolt tulevaid kuulajaid. Oleks hea, kui kontserdi eriline õhkkond liigtuttava kontserdikoha tõttu ei kaoks.

Muba virtuooside kontsert pakkus suure elamuse. Ligi kolm tundi muusikat ei muutunud väsitavaks kogemuseks ning ka väga väikeseid kontserdikülastajaid võis näha lõpuni kuulamas. Loodan, et need, kes äramärkimist ei leia, ei tunne ennast puudutatuna: häid sõnu saaks öelda kõigi esinejate kohta, kuid paraku pole nii pikaks kajastuseks ajalehes ruumi. Ja ei maksa unustada, et tegemist on vaid ühe inimese muljetega. Kontserdi avanumber oli Komarovski kontsertiino G-duur Anna-Pelageja Petrovi esituses (viiul, II klass). Särav ja julge esitus väikeselt viiuldajalt, hoolimata oma väikesest pillist mängis solist orkestri ees väga kõlavalt. Tristan Ilvese (tšello, IV klass) mängus oli head tehnilistest karidest üleolekut, kütkestavat muusika sisse minemist ning võluvat artistlikkust. Helene Vihermäe (viiul, III klass) mängis tehniliselt nõudlikku teost väga hea intonatsiooni ja tehnikaga, kõlavalt ning muusikaliselt haaravalt.

Kõige suurema publikumenu saavutas abiturient Katariina Tammemägi (viiul), kes esitas Jenő Hubay „Carmen-fantaasia“ (Viesturs Vecbaštiksi arranžeeringus) – meeldiv vaheldus väga tuntud Sarasate „Carmen-fantaasiale“. Hubay teost polegi Eestis kuulda olnud: tegemist on tehniliselt väga nõudliku, sära ja publikut haaravat artistlikkust eeldava teosega. Katariina valitses lava ning nautis kontakti publikuga, tema loomulik ja artistlik esinemine võlus kuulajaid.

Väga meeldisid mulle Eerik Bahovski (trompet, IX klass) ja Pärtel Põldvee (klarnet, VIII klass) esinemised: mõlema mängus sai nautida ilusat tooni, head fraseerimist, laulvust ja kauneid piano’sid, muusika sügavat tunnetamist.

Oli häid ja väga häid esinejaid ning oli üks rabav noor muusik. Anna Katarina Tralla (viiul, VII klass) esitas Tšaikovski kuulsa valss-skertso op. 34. See teos esitab viiuldajale väga suuri tehnilisi nõudmisi ning on ka kuulsa Tšaikovski konkursi kohustuslik teos. Haruharva olen seda teost kontserdisaalis paremini kuulnud – Anna Katarina mängis suure tehnilise üleoleku ja kütkestava musikaalsusega. Braavo! Kontsert näitas ka väga ilmekalt, kuidas mõjub publikule muusiku lavaline käitumine, publikuga suhestumine, vabadus ja vahetus. See, mis tundub olevat muusikaväline, on kontserdiõhkkonna loomisel ülioluline. Publiku vastuvõtt oli enamasti tormiline, braavo-hüüdeid kostis rohkesti ning kuulajate toetav suhtumine noortesse muusikutesse oli südantsoojendav. Väga suure, tänuväärse ja nauditava panuse andis õhtu õnnestumisse TKO dirigent Andres Kaljuste juhatusel – oli näha, et orkester ning noored solistid inspireerisid üksteist.

Ka EMTA sümfooniaorkestri kontsert toimus kaitsvate kooliseinte vahel EMTA suures saalis. Olen vaimustunud selle saali suurepärasest akustikast, kui olen seal kuulanud kammerkontserte. Sümfooniakontsertidel olen seal käinud kõigest paar korda ning häirinud on ühest küljest kõla teravus ja teisest küljest vähene kõlavus. Kuid paari korra põhjal ei julge teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Tudengid dirigent Paul Mägi juhatusel esitasid tehniliselt ja muusikaliselt väga nõudliku kava: Brahmsi neljas sümfoonia ja Beethoveni neljas klaverikontsert ei liigitu esmajoones n-ö noorte inimeste muusika alla. Kõikvõimalikud liigitused on kahtlemata meelevaldsed ning alati on ka erandeid. EMTA magistrant Piret Mikalai on oma noore muusikuelu jooksul saanud juba rohkelt tunnustust. Mikalai mängis Beethoveni kontserdi hea muusikalise maitsega, stiilitundlikult, pühendunud suhtumisega. Häiris mõningane rabedus koostöös orkestriga, kuid nagu teada, pole orkestriga mängimise kogemust kunagi piisavalt palju, ning mida noorem solist, seda pingelisem on olukord laval. Õhtu kõige nauditavam osa oli minu meelest kontserdi alguses kõlanud Rossini avamäng ooperile „Wilhelm Tell“. Ka seal oli nii keel- kui ka puhkpillidel tehnilisi katsumusi, eredamalt jäid kõrva tšellorühm Andres Alexander Metspalu juhatusel ning oboerühma kontsertmeister Kirke Pertel. Avamäng esitati suure energia ja nakatava elurõõmuga, mis kandus ka publikusse.

Kahtlemata olid mõlemad kontserdid professionaalselt mängitud, kuid rohkemgi on publikule kaalu mängu- ja lavarõõmul, armastusega esitatud muusikal. Seda oli noorte esinemistes väga palju.