Nais- ja meesmuusika

Soolise tasakaalu teema tekitab piinlikkust nii meestele kui ka naistele, sest osutab nähtusele, mida me igapäevaelus põhitähtsaks ei pea.

AGE VEEROOS

Rahvusvaheline nüüdismuusika rändfestival – maailma muusika päevad, mille korraldaja on Rahvusvaheline Nüüdismuusika Ühing (International Society of Contemporary Music, ISCM) toimus maikuus Eestimaa pinnal Tallinnas, Tartus ja Laulasmaal. See oli täiesti erakordne ajalooline sündmus eelkõige neile, kes tegelevad uue muusikaga või tunnevad selle vastu elavat huvi. Heliloojatele kujutas festival endast ka hiigel­kokkutulekut, kus saadi üksteise muusikat kuulates kogemusi vahetada. Teosed jõuavad ISCMi festivali kavasse läbi mitme komisjoni: esmalt valivad need välja ühingu kohalikud sektsioonid, seejärel hinnatakse sektsioonide välja pakutud teoseid festivali korraldajariigis. USA kriitiku Amanda Cooki (I Care If You Listen) sõnul jätab selline „keerukas ja salapärane“ sõelumisprotseduur „palju ruumi erapoolikusele“, mille tagajärg on – nagu ikka –, et „valged meesheliloojad olid valitsevas ülekaalus“.1

Ilma pretensioonita hakata maailma parandama ja otsima optimaalset lahendust kava koostamiseks olgu mainitud, et kavasse võetud ja kohale tulnud heliloojate hulgas torkas silma vanem põlvkond. Võib-olla on asi juba seegi …

Oleme harjunud, et meil Eestis on küllaltki hästi esindatud kuuekümne eluaasta ringis meesheliloojate põlvkond. Aga kas keegi on näinud viimasel ajal mõne oma teose ettekandel 60ndates aastates naisheliloojat? Iga-aastaste Eesti muusika päevade või rahvusvahelise nüüdismuusika festivali „Afekt“ ajal paistavad kohalikest heliloojatest silma üksikud viiekümnendates, mõned neljakümnendates ja mitmed kolmekümnendates naisheliloojad. Võiksime tunda rõõmu, et üha rohkem on uute tulijate hulgas naissoost tegijaid. Kui just mitte püüda seletada kolmekümneste põlvkonna suurust inimestega, kes on sündinud 1980ndate lõpu beebibuumi ajal, siis võiks arvata, et ühiskonnas üha kasvav teadlikkus võrdsetest võimalustest peegeldub siin selgelt. Mitmel pool Euroopas on uue muusika festivalidel heliloojate tasakaal meessoo poole kaldu, seda ka noorema põlvkonna puhul.

Rahvusvahelise Nüüdismuusika Ühingu liikmesmaades taotletakse mõnes neist soolist tasakaalu rohkem kui teistes. Meie oludes võib see tunduda pseudoprobleem, sest nagu on öelnud festivali üks kunstilistest juhtidest Märt-Matis Lill: „Meil Eestis on noorte heliloojate hulgas pigem naisi rohkem, nii et see ei ole meie võitlus.“2 Ka Amanda Cook tõstis ISCMi maailma muusika päevade puhul esile Eestis tegutsevaid andekaid naisheliloojaid ja visandas meie peaaegu idüllilise pildi nii: „Üksteist õpetanud või üksteise juures õppinud“ ja „nüüd kolleegide ja sõpradena suhtlevate naiste loodud seltskondlik dünaamiline mentorlusmudel ja tugivõrgustik on aidanud ellu kutsuda isetu keskkonna, kus paljudel on võimalik õitseda“.3 Paistab, et vähemalt Eestis ei pea tikutulega otsima väga head muusikat, mille on loonud naised.

„Võib-olla on kunagi hoopis 90% heliloojatest naised ja see ei oleks ju võrdsus,“ ütleb Austraalia Kammerorkestri peadirigent, viiuldaja ja helilooja Richard Tognetti, kelleni Eesti helilooja Galina Grigorjeva muusika jõudis just tänu positiivsele diskrimineerimisele.

Simon van Boxtel / Austraalia Kammerorkester

Klassikaraadio 27. aprilli „Helikaja“ saates „Dominant. Sookvoodid muusikas“ kirjeldas Austraalia Kammer­orkestri peadirigent, viiuldaja ja helilooja Richard Tognetti, kuidas Eesti helilooja Galina Grigorjeva muusika jõudis orkestrini just tänu positiivsele diskrimineerimisele.4 Tognetti kinnitas, et väga häid naisheliloojaid ei ole enam raske leida. Mõne lause järel möönis ta aga, et kui nad poleks leidnud head teost, mille on kirjutanud naine, oleksid nad valinud ikkagi meeste loomingu hulgast. Eesmärk ei ole leida tasakaalu, vaid anda kõigile võimalus teha seda, mida nad tahavad. Helena Tulve märkis samas „Helikaja“ saates oma kogemuste põhjal, et niipea kui jutuks tulevad nais­heliloojad, tõstatatakse otsekohe küsimus muusika kvaliteedist, ometi mängitakse nii head kui ka halba meeste muusikat.5 Kuna muusika hindamine on keeruline, läbipaistmatu ja subjektiivne, ei ole ka naiste loodu puhul lihtne teha valikut kvaliteetse ja vähem kvaliteetse vahel. Jääb mulje, nagu ollakse naisheliloojate esile kerkides ühtäkki pädevad otsustama, millal on muusika halb või hea. Sõnum – oleme nõus võtma kavasse naisheliloojaid, aga ainult siis, kui tegemist on kõrge kunstilisele tasemega – mõjub otsekui ettevaatusabinõu, et ei mindaks liiale.

Amanda Cooki tähelepanek väga andekate Eesti naisheliloojate kohta kõlab, nagu vajaks naiste aktiivne osalus täiendavat õigustust. Elame veel ajal, mil saab öelda: „Kui me poleks leidnud head naisheliloojat, oleksime võtnud mehe,“ aga mitte vastupidi: „Kui me ei leia head meesheliloojat, võtame naiste hulgast.“ Me ei söanda veel täie veendumusega öelda, et usaldame naisheliloojat sama palju kui meesheliloojat. Oleme veel kaugel sellest, et meil on lihtsalt heliloomingut viljelevad inimesed, heliloojad.

Hirm on ka selle pärast, mis juhtub siis, kui kaldutakse teisele poole ja korraga ongi meil rohkem naisheliloojaid. „Võib-olla on kunagi hoopis 90% heliloojatest naised ja see ei oleks ju võrdsus,“ ütleb Richard Tognetti. Kui sajandeid on kunste viljelnud peamiselt mehed, siis vastupidine äärmus hirmutab. Ometi võib juhtuda nii, et tasakaaluni jõudmiseks tuleb kalduda teise äärmusse. Ilmselt ei teata, milline on parim loomulik areng, et ühel päeval ei kahtle me naishelilooja professionaalsuses rohkem kui teeme seda meeshelilooja puhul. Ega muidu poleks ka muusikas kasutusele võetud sookvoote, mis aitavad kunstlikult reguleerida naiste ja meeste tasakaalu.

Ka see, kui palju üldse (võrreldes meestega) tellitakse muusikat naisheliloojatelt, aitab olukorda selgitada. Regulaarsed tellimustööd loovad inimesele eelduse oma alal toimetulekuks ja eneseteostuseks. Siin tuleb silmitsi seista kahe küsimusega: kui palju tööd selles vallas (Eestis) tegelikult jagub?; kas tellimisel ollakse huvitatud nüüdismuusikast? Tellijal on sageli selge ettekujutus, mida ta tellida soovib. Ta võib lähtuda iseenda juba kindlaks kujunenud maitsest, kellegi soovitusest või konkreetsest inimesest, kelle käekirjaga ta on tuttav. Ilmselgelt ei saa kõik Eestis tegutsevad heliloojad tagada endale äraelamist ainult Eestis tellimuste eest saadud vahenditest. Enamik neist tegutseb lisaks heliloomingule muul alal ja/või elab stipendiumide toel. Siit edasi algab salapärane ala, kus on võimatu teha üldistust, kuidas heliloojad Eestis üldse elavad. Paljud on aastate jooksul välja töötanud eluspüsimise mehhanismi, mis tagab piisava toimetuleku, ja paigas on ka kunstilise väljenduse autonoomia. Vähemalt mingi osa elust elab Eestis hästi ära see, kes on kohandanud end teatud määral tellija ja kuulaja ootustele. Valdavalt otsitakse koostöövõimalusi väljaspool Eestit või õnne konkurssidel, sõlmitakse siin-seal sidemeid inimestega, kes saavad ja oskavad midagi muusika tellimiseks ja esitamiseks ära teha. Nüüdismuusika (vähene) tähtsus on igal pool maailmas problemaatiline teema ja nii ekslevad heliloojad nomaadidena ringi, et kusagil teha seda, milleks neid sunnib sisemine vajadus.

Richard Tognetti pealtnäha lihtsas mõttes, et võrdsuse taotlemise eesmärk on anda kõigile võimalus teha seda, mida nad tahavad, peitub asja tuum. Mida tähendavad need sõnad mehele ja mida naisele?

Raadiosaates väljendas helilooja Märt-Matis Lill muret, et mehed ei kipu kompositsiooni eriala valima, kuna sellega ei ela ära.6 See seisukoht sisaldab justkui oletust, et naised võivad endale loomingu valdkonnas tegutsemist lubada, sest kindla sissetuleku eest hoolitseb keegi teine, seevastu mees ei saa komponeerimisest ära elada, sest peab tagama stabiilsuse perele. Need on rasked küsimused ja peegeldavad ühiskonna hoiakuid. Eelkõige puudutavad need küsimused inimesi, kes elavad partnersuhtes ja kasvatavad lapsi. Nii kaua kui inimene elab üksi ja vastutab vaid iseenda eest, on ta meie ühiskonnas vaba tegelema millega tahes, sest iseendaga hakkama saamiseks ei ole kuigi palju tarvis, on võimalik nii elu nautida kui ka lasta loomingul õitseda. Mured algavad siis, kui ühes ruumis elavatel inimestel on töö ja igapäevaste tegemiste jaoks kasutada teatud ühine aeg. Aga asi pole ju vaid ajajaotuses …

Enamasti ei valita endale lihtsalt mingit eluala, vaid tuntakse endas selleks eeldusi ja sügavamat soovi. Tee loova elukutse valikuni on individuaalne ja tihedalt seotud isiku arengukeskkonna, õpingute ja mõttemaailmaga. Helilooja käsitleb noodikirja ja pillide kõlasid, et teostada idee, mis on võrsunud tema unikaalsest loovast mõtlemisest. Ideed vajavad küpsemiseks ja kuju võtmiseks aega ja kohta. Milline on üldse loomingulise inimese töölaad?

Kas pole nii, et endiselt on meil kergem ette kujutada pilti (mees)heliloojast, kes töötab argirütmis kindlatel kellaaegadel, iga päev? Samal ajal ei puutu temasse oma kodus mööduv vaba aeg ega kusagil kasvavad lapsed. Kuidas mõjub aga ettekujutus naisest, kes istub tundide viisi kahekesi loometööga, näiteks kodus oma toas, oma laua taga? Ja nii, et töötegemine oleks vankumatu, olgu teises toas või veeuputus ja vastu ust viskuvad lapsed ning keegi, kes neid sealt järjekindlalt eemale juhatab, sest ema peab tegema tööd … Selline pilt on väheusutav ühiskonnas, kus ennekõike üks lapse vanematest oskab rääkida lapsega seonduvate igapäevatoimingute raskusest. Aeg-ajalt kuulen siiski oma tuttavate lapsi kasvatavate heliloojate peredest, kuidas lastest räägitakse rohkem meie-vormis. „Me ei saa õhtuti lapsi magama,“ ütles murelikult üks heliloojast isa. Teine otsustas sellel ajal, kui laps on alles väike, töötada jõudumööda CD ja koduleheküljega ning lükata loometöö natuke edasi.

Soolise tasakaalu teema võib olla piinlik nii meestele kui ka naistele, sest osutab millelegi, mida me igapäevaelus oluliseks ei pea. Teeme oma tööd hoolimata statistikast, kvootidest või seadustest ning kujundame oma maailma ja elukäiku ikka iseenda pärast. Meie elu taustal toimub aga areng, mida me ei pruugi osata analüüsida enne kui alles poole sajandi pärast. Võib-olla leiavad muusika- ja kunstielus aset muutused, mis tingivad seni vähem esindatud elanikkonna kaasamise. Vahest oleme hoopis ajaloo tööriistad, ilma et seda ise mõjutada saaksime, ükskõik, kas oleme siis sookvootide poolt või vastu. Esialgu tehakse palju ära, et tõsta üldist võrdsete õiguste alast teadlikkust. Muu hulgas tähendab see müütide kummutamist ja inimeste harimist – et kaoksid eelarvamused ja naised peaksid individuaalsel tasandil vähem võitlema, et ei arvataks, nagu oleksid naised paremad laste eest hoolitsejad ja rööprähklejad või ei võimalda naise aju ehitus meestega samaväärset vaimset tegevust, et nad saaksid olla täiesti vabad tegelema kunstidega, tunnetada ja elada läbi oma kunsti ja olla inimestena lihtsalt need, kes nad on.

1 Amanda Cook, Täiuslik maailm ja kava koostamise tegelikkus. – Sirp 24. V 2019.

2 Tiina Mattisen, Üheksa päevaga läbi laulude metsa. „Maailma muusika päevad“ 2. – 10. mail Eestis. – Muusika nr 4, 2019.

3 Amanda Cook, Täiuslik maailm ja kava koostamise tegelikkus. – Sirp 24. V 2019.

4 Miina Pärn, Dominant. Sookvoodid muusikas. – Helikaja. Klassikaraadio 27. IV 2019.

5 Samas.

6 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht