Nõmmel võtsid mõõtu jazzmuusikud

Kaarel Kärner

Nõmme Kultuurikeskuses leidis 3. ja 4. mail aset „Nõmme jazzi” meeskonna korraldatud XI rahvusvaheline noortekonkurss „Jazziartist 2013”. Võistluse, mille juured ulatuvad aastasse 2001, teevad atraktiivseks rahvusvahelisi jazzifestivale esindavad žüriiliikmed, kes kutsuvad silmapaistnud konkursandid esinema oma festivalidele. Sel korral sai end proovile panna vokaali ja bassi kategoorias. Kuulda sai mitmeid säravaid esitusi ja näha põnevaid noori artiste. Tuleb tunnistada, et bassimängijate tase oli vokalistidega võrreldes ühtlasem, kõrgem ja säravaid hetki pakkusid nad samuti rohkem. Kui vokaalpoolel jäid Eesti esindajad selgelt tagaplaanile, finaali ei jõudnud ükski, siis bassimängijate seas oli pilt teine. Finaali jõudsid Heikko-Joseph Remmel ja Martin-Eero Kõressaar. Remmel sai teise koha ja Eesti Esitajate Liidu toetusraha 3000 eurot. Kõressaar jäi küll kolmandaks, ent pälvis publiku lemmiku auhinna. Võitjaks tunnistati omapärane Christian Meaas Svendsen Norrast. Kõik kolm auhinnatud bassisti näitasid, et neis on sisu. Žürii otsustusprotsessi komplitseeris võistlejate erinev natuur. Kõressaar paistis silma võimega haarata publiku tähelepanu juba esimeste nootidega. Ka tuleb kiita tema komponeerimisvõimet. Eriti jäid kõrva Kõressaare ballaadide meloodilised lahendused, mis olid popilikult kaasahaaravad, seejuures hingestatud ja sisukad. Tegu on kahtlemata särava artistiga. Heikko-Joseph Remmel jäi seevastu silma küpsusega, mis on tema noorust arvestades küllaltki tavatu. Võistluse formaadis ette nähtud kahe pala esitamisest jäi väheseks, et Remmeli loomingusse ja lähenemisse süveneda ning sellega täielikult haakuda. See võis olla ka põhjus, miks seekord jäi laeks teine koht. Tegu on kindlasti ereda muusikuga juba praegu. Arvan, et rahalise toetuse pälvimine ja kutse festivalidele „Kaunase jazz” („Kaunas jazz”) ja „Riia rütmid” („Rīgas ritmi”) kaaluvad teiseksjäämise üles. Võitjaks pärjatud Christian Meaas Svendsen haaras sisendusvõime ja muusikasse sisseelamisega. Temast õhkus sundimatust, loomulikkust ja ehedust. Samuti äratasid huvi tema omanäolised kompositsioonid. Siit kerkis ka väike intriig. Nimelt võis tekkida kahtlusi, kas Svendseni kahe päeva jooksul neljast esitatud palast kolm omaloomingulist lugu üldse mahuvad jazzi nimetuse alla. Küsimus on pigem semantiline. Muusikateadlikud inimesed liigitaksid tema viimase etteaste klassikaliseks etüüdiks. Sama maiku oli ka poolfinaali paladel. Tegu on jazzikonkursiga, kuid võistluse reeglistik rangetest žanrilistest määratlustest kinnipidamist ette ei näe. Seetõttu jääb igaühe enda otsustada, kas ja kellele liiga tehti. Lõpuks on ju primaarne muusika ise, suurepärase elamuse pakkusid nii Svendsen kui Remmel.

Vokalistid esitasid publikule peamiselt jazzistandardeid. Esikoha võitis Rūta Dūduma Lätist. Teiseks tuli Joanna Kucharczyk Poolast ja kolmandaks Veronika Čičinskaitė-Golovanova Leedust. Dūdumas oli sära ja energiat. Tema tämber oli kõrgel helisev, kuid paraku mitte just väga dünaamiline. Puudusid meeldejäävad aktsendid ja mulje jäi veidi üheplaaniline. Kahtlemata olid kõik finalistid laval enesekindlad, ent üllatusi ei pakkunud. Mõjusamaid esitusi oli ehk Kucharczyki end klaveril saates lauldud „Üks ja ainus” („My One and Only Love”), milles oli paras annus intiimsust. Eestlastest õnnestus Kristjan Ilumäel siiski välja teenida võimalus esineda 2014. aastal Leedus rahvusvahelisel konkursil „Jazzihääled” („Jazz Voices”). Kahjuks jäi võistluse ainuke meeslaulja finaali ukse taha, kuid ehk läheb Leedus paremini.

Konkursi õnnestumises oli suur osa kõrgetasemelisel saateansamblil. Saksofonist Siim Aimla juhitud kollektiivis mängis klahvpille Vladimir Võssotski, bassi Marti Tärn ja trumme Doug Hough. Kahtlemata nõudis selliste suurepäraste muusikutega lavalolemine võistlejatelt enese tõestamiseks erilist pingutust, kuid sisendas ka enesekindlust. Professionaalset muusikaelamust sai kogeda küll ja seega võib neil kahel päeval toimunuga rahule jääda, tegu on väga tervitatava üritusega. Soovitan kõigil jazzisõpradel järgmisel korral kindlasti kaema tulla.

Pingelise bassikonkursi võitjaks osutus 25aastane värvikas Norra instrumentalist Christian Meaas Svendsen, kellega tegin lühiintervjuu. Küllaltki hilja pillimängu juurde jõudnud muusik ei sea endale piire ja oskab nautida nii elu kui ka musitseerimist.

Mida see võistlus ja võit sulle tähendavad?

Christian Meaas Svendsen: Kui mind siia kutsuti, olin rõõmus selle võimaluse üle. See tundus hea väljakutsena, kuid ma ei mõelnud sellest kui võistlusest. Mulle meeldib end proovile panna, mugavustsoonist väljuda. Kahtlemata on meeldiv ka uute inimestega tutvuda. Muidugi on hea tunne võita, aga minu peamine eesmärk oli siia tulla oma asja tegema nii hästi kui suudan. See, kas žürii seda ka hindab, ei sõltu enam minust.

Sinu kompositsioonid on eripärased ja jäid kõrva. Mis sind muusikas enim mõjutab ja suunab?

Paljud asjad, mitte ainult muusika. Hiljuti olen enda jaoks avastanud traditsioonilise jaapani muusika, eriti shakuhachi. Mulle meeldib selle kõla – see kätkeb endas palju emotsioone. Kõla on mulle tähtis, mitte ainult noodid ja harmooniad, vaid ka viis, kuidas midagi mängitakse. Ka nüüdismuusika mõjutab mind tugevasti. Meeldib eripärane lähenemine instrumentide käsitlemisele. Üldiselt on inimestel kindlad arusaamad, kuidas mingile instrumendile läheneda ja kuidas muusika kõlama peaks. Mina vaatlen muusikainstrumenti lihtsalt kui vahendit. Võimalusi on väga palju, ma ei sea endale piiranguid ega arva, et peab ainult traditsiooniliselt lähenema. Bassimängijatest meeldib mulle näiteks Steffano Scodanibbio, kes on bassimängus avanud täiesti uue maailma. Mind mõjutab tegelikult igasugune muusika, aga mulle meeldib eristuv ja omapärane vaatenurk.

Kas keskendudki pigem helidele, mitte struktuuridele?

Jah ja ei. Mind on inspireerinud filosoofia, eriti zen, millest võiksin palju rääkida. See on mulle õpetanud, et kui tunned end liiga mugavalt, on aeg edasi liikuda. Kui oled millegi täielikult omandanud, meistriks saanud, tuleb uus väljakutse leida. Inspiratsioon on nagu spiraal: tulen samade asjade juurde tagasi, aga uuel tasandil. Võin panustada rohkem struktuuridele, nootidele, akordidele ja kui leian, et see on end praeguseks ammendanud, liigun uuele tasandile. Väga keeruka struktureeritud mängustiili valdamine võtab aega, et see kõlaks loomulikult. Ma hindan ka seda poolt.

Norra on tugev jazziriik. Mida huvitavat on Norra jazzielus praegu?

Norra jazzielu on tõesti rikkalik. Meie riik on väike, aga konkurents on tihe. Peab leidma oma lähenemise, et silma paista. Praegu toimub paljugi huvitavat. Palju tegeletakse free jazz’i ja vabavormilisema muusikaga, eksperimenteeritakse kõvasti. Minu arvates on selleks head eeldused loonud meie kultuuri toetav valitsus. Pead kõvasti tööd tegema, kuid tänu riiklikele toetustele on muusikast võimalik ära elada.

Miks valisid just bassi?

Alustasin 14-15aastaselt kitarrimänguga. Üks bänd vajas aga bassimängijat ja nii ma selle kätte võtsin. Mul pole olnud muusikalise taustaga peret, seetõttu ei teadnud ma bassist suurt midagi ja pidin end aastakese veenma, et tegu on samuti olulise instrumendiga. Seejärel hakkasin huvituma jazzist ja haarasin kontrabassi. Ma ei käinud muusikakoolis, vaid reaalainetele orienteeritud koolis, teadsin, et see kindlustab mulle tasuva töö. Kuid siis otsustasin minna rahvakeskkooli (folkehøgskole), kus sain aastakese pillimängu harjutada. Seejärel kandideerisin Norra muusikaakadeemiasse ja sain sisse. Mul on olnud kõhklusi, kas peaksin muusikaga jätkama, kuid nüüdseks on need hajunud. See teekond on mulle minu enda kohta palju õpetanud. Olen tänulik selle võimaluse eest. Arvan, et inimene, kes saab muusikaga elatist teenida, on väga õnnelik. Ma ei pea seda mingiks eesõiguseks: see on mu enda valik ja ma ei kurda, kui see sisse ei too. Kui vaja leian mingi muu töö.