Nooruslikku värskust ja õhinat

Leelo Kõlar

Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkester, solist Ruslan Strogiy (klaver), dirigent Risto Joost 4. III Estonia kontserdisaalis. Kontserdi osalisi, nii orkestrit, dirigenti kui solisti, on eri aegadel pärjatud kunstiliste saavutuste eest. Läheks väga pikale kõik saavutused siin üles lugeda. Mainigem vaid viimaseid:  TMKK sümfooniaorkester saavutas 2005 rahvusvahelisel noorteorkestrite konkursil „Noored ja muusika Viinis” („Youth & Music in Vienna”) esikoha ning tunnistati kogu konkursi parimaks esinejaks. Dirigent Risto Joost kuulutati 2009. aasta dirigendiks. Ruslan Strogiy viimane tähelepanuväärne sündmus mullu oli II koht rahvusvahelisel Liszti-nimelisel pianistide konkursil Weimaris.

Kõnesoleva kontserdi plusspunktid kuuluvad  kava esimesse poolde. Mihhail Glinka avamäng ooperile „Ruslan ja Ludmilla” (1842) kõlas uhkelt, orkester (kontsertmeister Marike Kruup) esines enesekindlalt ja üleolekuga. Tabatud oli teose vaim, kogu selle olemus ja sündmus. Dirigent Risto Joost pakkus toreda avalöögi. Ferenc Liszti A- duur klaverikontserdi (pühendatud Nikolai Rubinsteinile) algvariant on loodud 1839, hiljem on Liszt seda korduvalt  ümber teinud. Rohkete kujunditega ja vaieldava vormiga oma põhiteema alalises muutumises sisaldab see laialivalgumise ohtu. Seda hirmu ei saanud aga tekkidagi. Ruslan Strogiy esines artistlikult ja säravalt, avades noorusliku julgusega teose tahke. Dirigendi ja solisti vahel valitses teineteisega arvestamine. Põnev oli jälgida noore pianisti aktiivset soovi realiseerida oma tugevat tahet, unustamata sealjuures pidevalt jälgida orkestrit ja dirigenti.  Kuigi tema esinemises on kuulda head koolitust (õpetaja Maigi Pakri), kumab sealt läbi intuitiivne tegevus, mis pakub huvi, vaatamata isegi võib-olla ülemäärastele tempokiirendustele, nii et orkestril oli järelejõudmisega raskusi. Kui Strogiy sooviks veel vahel ka piano’s mängida ja mõnes romantilisemas kujundis end rohkem vabaks lasta! Kindlasti areneb see esitus edaspidi kõlasfääride rikastamise suunas, sellegipoolest oli hea jälgida sihipäraseid  ja otsustavaid ühelt kujundilt teisele üleminekuid.

Õpetaja Pakri iseloomustab oma IX klassi õpilast nii: „Ruslan on viimasel aastal muutunud märgatavalt iseseisvaks ja tal on tekkinud hulgaliselt soove repertuaari osas, ambitsioonid kõrguvad sageli üle tema tegelike võimete. Enesele valitud armsaid teoseid omandab ta kiiresti ja kujundab need küllaltki omapoolselt, laskmata end kõrvalistest nõuannetest eriti mõjutada. On repertuaari, mida ma tema  jaoks vajalikuks pean, kuid mul ei õnnestu talle seda sageli n-ö kaela määrida. Ometi on Ruslaniga töötada väga huvitav. Ta on positiivse ja rõõmsa olekuga oma eriala suur entusiast. Tehnilisi raskusi ta ei tunne”. Tänast esinemist tuleb kindlasti heaks saavutuseks lugeda. Jääb loota, et Ruslan „pääseb lendu”. Ludwig van Beethoveni V sümfoonia c-moll (1804–1808) kontserdi teises pooles oli orkestrile ja dirigendile tõsine ülesanne. Joost  on aktiivne muusik ja orkestri esinemisest kuuldub tema asjatundlik tegusus orkestri töö organiseerimisel. Sümfoonia I osa ei tahtnud kuidagi käima minna, kuigi orkester püüdis korrektselt mängida. Ei tekkinud vajalikku rütmilist tuksumist. Dirigent oli taskusse unustanud ühe olulise võtme Allegro con brio jaoks. Võtmeks oleks olnud see väike paus peateema ees ja analoogiline paus mitmel pool selle osa jooksul. Selle pausi tähenduse puudumine lõi  kire ja pinge asemele pelgalt välise aktiivsuse. Väga ilus oli inglissarve soolo. II osa Andante con moto algas võluvalt. Väikesed viperused mõnel sisseastumisel ei oleks rikkunud üldmuljet, kuid terve tšellorühma olulise soolo ärajäämine, pakkudes kuulajale tükiks ajaks ainult saatefaktuuri, oli juba veidi halvem aps. Huvitav, et ükski tšellist ei ärganud …

See sümfooniaosa oli kenasti kujundatud – meloodia arenes loogilise joonega. Ehk oleks saanud  rohkem vastandada intiimsemat ja pidulikülevamat poolt, kus võidutsesid vaskpillid. III osas Allegro tuli (sageli kardetud) fugaato hästi välja ja IV osa Allegro pani teosele väärika punkti dirigendi ja orkestri heas ja innustunud koostöös. Orkestri kõla oli üldiselt hea, üllatas tore kompaktne tutti ja ilusad keelpillid. Puhkpillidelt kuuldus kohatist kõlalist jämedust – arenemisruumi on.