Oaas keset tööstusmaastikku

Avamisfestival määratles esinejate valikuga ka uue Paavli kultuurivabriku muusikalise skaala selle mitmekesisuses, hoolimata žanrilisest ja rahvuslikust enesemääratlusest.

TÕNU KARJATSE

Paavli kultuuritehase avamisfestival 9. – 11. VI Tallinnas.

Paavli 7a on seni olnud koht tara taga, nagu neid Põhja-Tallinnas võib leida veel ja veel. Kes on käinud Paavli Kaltsukas, on ehk oma sõiduvahendi parkinud just selle värava ette, mille taga avati 9. – 11. juuni nädalavahetusel kolmepäevase festivaliga uus kultuurikeskus. Paavli Kinnisvaralt 3000 ruutmeetri suuruse krundi rentinud Roman Demtšenko nimetas uue kohtumispaiga Paavli kultuurivabrikuks. Avafestival polnud seal esimene sündmus: aprillis alternatiivkultuuri festival „Aprillikivi“, maikuus tähistas samas oma sünnipäeva IDA Raadio ja juba juuni esimestel päevadel toimusid seal kontserdid (Jaakko Eino Kalevi, Ewert & The Two Dragons).

Seniste ettevõtmistega, mis endise kalatöötlusettevõtte alal on toimunud, on kultuurivabrik näidanud, miks teda vajatakse. Esiteks, hästi töötavaid ja kliendisõbralikke esinemiskohti pole sellises väikelinnas nagu Tallinn kunagi liiga palju, kui Tallinn soovib end kehtestada võrdselt teiste Balti- ja miks mitte ka Põhjamaade pealinnadega areneva ning avatud keskkonnana. Muusika- ja kultuurihuvilise seisukoht ühtib siin linnaga soovis saada vaheldusrikkust ning võimalusi uue muusika avastamiseks ja maailmapildi laiendamiseks. Hoolimata sellest, et Paavli kultuurivabrik on koduks eelkõige asutajate kontserdi­korraldusettevõttele Damn Loud, kes on rikastanud siinset muusikaelu selliste maailmanimedega nagu Boris, The Soft Moon, A Place To Bury Strangers, Ministry, Molchat Doma, Sun O))) jt, on Demtšenko lubanud teha koostööd ka teiste kontserdikorraldajatega.* Pealegi on Damn Loudi kodubaas oluline ka seepärast, et Balti riikides kontserte korraldav ettevõte Eesti turult ei kaoks ega eelistaks Tallinnale näiteks Riiat, kus on rohkem rahvast, suurem majandus ja seega ka maksujõulisem publik.

Mitmesuguste kontserdipaikade olemasolu ja neis pakutava vaheldusrikkus on otseses seoses ka muusikakultuuri arenguga. Mida rohkem on esinemas näha uusi ja peavoolust erinevaid artiste, seda kiiremini areneb ka kohalik muusikakultuur. Enamgi veel, olukorras, kus muusikat on vabalt (tasuta) saadaval rohkem kui kunagi varem ja netikeskkonnad nagu Spotify, Soundcloud või Bandcamp võimaldavad muusikasõbral rahulikult ära elada ka plaadikogu omamata, muutub elav esitus üha olulisemaks. Artist, kes võib lõppematult pealetuleva uue muusika voos jääda tähelepanuta, võib kontserdil võita kuulaja tähelepanu vähemalt viieks minutiks. See võib küllastunud muusikasõbras tekitada muutuse, mis kallutab ta selle artistiga ka lähemalt tutvuma, väljendugu see kas või tema jälgima hakkamises ühismeedias või mõnel muusikajagamisplatvormil. Võib juhtuda, et artist hakkab meeldima niivõrd, et kuulaja läheb ostab ka tema albumi, kas või särgi, väljendades seeläbi oma teadlikkust ja toetades seeläbi esinejat – kontserdil saab seda teha pealegi vahendustasuta.

Ka Paavli kultuurivabriku avamisfestival töötas sellise tutvumisplatvormina, ehkki see oli kvantiteedilt piiritletum kui omaette kaubamärgiks kasvanud Tallinn Music Week. Kokku olid tulnud selliste artistide austajad nagu Kannabinõid, Kitty Florentine, The Lunacy of Flowers, Genka, Orelipoiss ja Luna (Ukraina). Kõik need esinejad väljendavad eri lähenemisviise ja subkultuure stoner rock’ist õrna autorilauluni. Tuled kuulama üht artisti, avastad teise. Avamisfestival määratles sellise valikuga ka uue kultuurivabriku muusikalise skaala selle mitmekesisuses, hoolimata žanrilisest ja rahvuslikust enesemääratlusest.

Telliskivi keskusele ja eelkõige seal tegutsevale Sveta baarile on Paavli kultuurivabrik vajalik alternatiiv ning täiendus: ühelt poolt annab Paavli Svetale võimaluse tegutseda väiksema publiku­arvuga, teisalt saab kultuuri­vabrik korraldada ühel ajal Svetaga hoopis teist­sugusele publikule mõeldud kontserte või ettevõtmisi, millest kokkuvõttes võidab kogu linna kultuurielu. Linn muutub elavamaks, kultuurivabriku­taolised oaasid viivad elu ka sinna, kus seda enne ei olnud. See on oluline, seda enam et linna arengu seisukohalt on suur osa pealinnast ikka veel üpris välja surnud, korrusmajadega magalates pole muud teha kui magada, vanalinna pole tavalisel linlasel õhtuti peaaegu üldse asja ning kunagiste tööstushoonetega hõivatud alad ootavadki, kes ja millal neile elu sisse puhub.

Paavli kultuurivabriku puhul langeb kokku mitu soodsat tegurit: asukoht, hoonestus ja selge idee, mida selle alaga ette võtta. Jalutustee kaugus Telliskivist on ilmselge pluss, kuna ei tähenda suurt ajakulu ega väljaminekut transpordile. Territoorium, kus enne Ukraina sõja algust tegutses peamiselt Vene ekspordiga tegelev kalatöötlus-väikeettevõte, sobib kontserdi- ja ürituskorraldusse nagu valatult: U-kujuline hoonestus mahutab mitu baari ja olemisala, ligi 500 vaatajakohaga kontserdisaali, lisaks veel linnaaia ning helistuudio, mis on praegu veel arendamisel. Võib vaid arvata, mida sellise kontserdipaiga lisandumine tähendab Tallinna kui turismi sihtkoha arengusse – Tallinna elanikud saavad näidata, et ka meil toimub midagi, et Tallinn pole kehvem Riiast või Helsingist ja kas või USAst tulnud külaline leiab siit ka muud peale vanalinna päevade.

2000 inimesele, kes avafestivali nädalavahetusel Paavli kultuurioaasi külastasid, pidas uus kohtumispaik vastu: tualetid säilitasid puhtuse, prügi­mägesid ei tekkinud ja muusika ümbruskonna tavalist elurütmi ei häirinud. Arendamist vajab saali ventilatsioon, kuid omanikud juba tegelevad sellega. Ukraina artisti Luna esinemine panigi 500 kohaga saali piirid proovile: vaevalt mahtus uksest sisse, sise- ja välisõhu temperatuuri vahe muutus kiiresti tuntavaks, aga õhupuudusest keegi kokku ei langenud, seda enam et Luna andis Paavlis peaaegu täiskontserdi. Alla selle poleks Luna fännid ka ilmselt andestanud. Ukraina päritolu endine modell ja laulukirjutaja Krõstõna Viktorivna Bardaš (Luna) pani Paavli publiku tantsima ja kaasa laulma, kinnitades, et me oleme olemas vaatamata Vene sõjardite katsetele see maailm tühistada ja tülli ajada. Luna lihtsad poplood rääkisid noorusest ning armastusest ja selle karidest, kuid olid kantud ühtekuuluvustundest kuulajatega ja lootusest paremale maailmale.

Teises esinemiskohas, osaliselt soojatorudele ehitatud Pipeline’il üles astunud artiste suures saalis toimuv ei seganud, mis näitab läbimõeldud heli­isolatsiooni. Pipeline’ile mahtus kõige enam sadakond kuulajat-vaatajat ning see toimis omamoodi avatud chill out room’ina DJdele või siis valitud intiimsema lähenemisviisiga artistidele. Mart Avile jäi aga presentkatusega lava ilmselgelt väikeseks: ta kontserdid on üha intrigeerivamad, Avi katsetab lava-show’s esinemisala piiridega nagu ka ta muusika, mis ei rahuldu žanrimääratlusega.

Avi hektiliselt nurklik space soul ja rahutu esinemisviis oleks võib-olla sobitunud paremini kultuurivabriku kolmandasse esinemiskohta Garage, mille konteinerlik laad võimaldab valgusmänge ja helieksperimente. Garage’i võimalusi kasutas mõjuvalt ära aga teine ühemehebänd The Lunacy of Flowers, siinses muusikaavalikkuses suhteliselt vähe tuntud tumeelektroonikat ja postpunki ristav esineja. David Hedges ehk The Lunacy of Flowers elab ja tegutseb Tallinnas, kuid on pärit Londonist ning sealsest elavast muusikaskeenest läbi imbunud. Tallinnas mõjub ta värskendavalt, näidates populaarse wave-voolu suundumusi.

Pipeline’i ruumilisi piire oskas ehk kõige paremini ära kasutada avangardpoppi esitluskunstiga ilmestav Kitty Florentine. Oma lugusid esitas ta kuulajate keskel, luues silmast silma otsekontakti, kuid säilitades samal ajal distantsi ja tema esinejanatuurile iseloomuliku mõistatuslikkuse. Kitty Florentine mõjus nagu füüsiline glitch – võõristust tekitav, kuid oma ja sõbralik. Eesti oma neo soul’i tõusev täht Yasmyn, kes esines päev varem samas kohas, oli esinemislaadilt traditsioonilisem ning lasi särada eelkõige oma maheda tämbri ja nauditava ulatusega vokaalil.

Iga vabrik annab ka toodangut. Kultuurivabrik annab mõtteid, tekitab seoseid ja laiendab maailma. Paavli kultuuri­vabriku suvised kontserdi­plaanid on juba peaaegu paigas: oodata on näiteks Boy Harsherit.

* Tõnu Karjatse, Roman Demtšenko: kontserdi­korraldajatel on kõrge käibemaksu tõttu juba ammu häda käes. – ERRi kultuuriportaal 14. V 2023.