Olgem vahetud, non serioso

Ajad ei ole muutunud ja just loodud ajatelg Johannes Brahmsist Sven Grünbergini mõjuski ERSO esituses magnetiseerivalt.

ERKKI TERO

Eesti Kontserdi ja ERSO kontsert „Tetzlaff ja Brahms“ 8. III Estonia kontserdisaalis. Christian Tetzlaff (viiul), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Mihhail Gerts. Kavas Sven Grünbergi sümfooniline pilt „Hoovused“ (2024, esiettekanne) ning Johannes Brahmsi, Claude Debussy ja Maurice Raveli muusika.

Kirjule ja infoküllasele ajale omaselt on levinud võte haarata mitmekülgsete huvidega muusikakuulajaid ettekannetele, kus on tervikuks seotud pealtnäha määramatutes kaugustes asetsevad teosed, mille sidusus ja läbiv ühtsus saavutab ideeselguse alles kohapeal, kontserdi­saalis. Klassikalise muusika ligipääsetavus on meie kontserdielus tehtud kuulajaile väga lihtsaks: enamikule ettekannetele on piletid hõlpsasti saadaval, kontsertidele võib sisse hüpata otse tänavalt hetkeemotsiooni ajel või nautida otseülekandeid ja järelkuulamist ka Klassikaraadio vahendusel. Seekordne mikstuur tõi kokku viiulikunsti kuldrepertuaari kuuluva Brahmsi viiulikontserdi, Debussy ja Raveli koreograafilised sümfoonilised teosed, millele lisas tänapäevast tooni Sven Grünbergi verivärske sümfoonilise pildi esiettekanne.

2023. aasta novembris tegi Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel Estonia kontserdisaalis Grünbergi 1988. aastal ilmunud plaadi „OM“ elava ettekande. Tookordne kihiline, uuele hingamisele toodud teos väärinuks lausa taassalvestust. Nüüd aga oli valminud Grünbergi esimene teos sümfooniaorkestrile, täpsemalt sümfooniline pilt „Hoovused“. Helilooja sõnul on vastava helikeelega teoste loomist takistanud nii tehnilise teostuse piirangud kui ka ainuautorina muusika kirjutamise ja esitamise eelistus läbi aegade. Perfektsionistina ja puhtalt omailma peegeldajana oli Grünbergil orkestriformaati sukeldumine kindlasti paras eneseületus, kuid muljete põhjal kinnitan, et koostöö ERSOga sujus üllatavalt hästi. Juba varem kõlanud sõnavõttudest on kõlama jäänud helilooja soov mitte külvata maailma juurde muusikalist segadust ja ärevust, vaid tonaalsust ja tuge, mis aitaks ka rasked ajad üle elada. Samuti on meelde jäänud tema mõte, et alati ei ole vaja luua midagi uut ja lammutavat.

Viiuldaja Christian Tetzlaffi esitus mõjus ka esmakuulajale naelutavalt, just võimega kõnelda tänapäevaselt möödunud aegade kaudu.

 Teet Raik

Seega ongi teosesse „Hoovused“ koondatud tänapäeva maailma positiivsete ja negatiivsete sündmuste konstantne virvarr, liikudes tasahilju kulgevast sissejuhatusest dramaatilise finaalini. Äratuntavalt kõlasid Grünbergi loomingut läbivad meditatiivsed pildid ning lausa otsesed laenud „Hingusest“, „OMist“ ja mitme filmi muusikast. Ehmatavalt lühikese (veidi üle 10 minuti) formaadi põhjal tekkis ülekuhjatuse moment, kus vihjed ja meeleolud ajasid kiirustades üksteist taga, jättes tulemuse küsimärgina õhku rippuma. Ja tõsi ta on: väga tumeda kõlaga jõudramaatika pole Grünbergile lihtsalt omane.

Liikudes 145 aastat tagasi, Johannes Brahmsi ainsa viiulikontserdi juurde, sai kuulda juba tõelist viiulikunsti meistri­klassi, kui lavale saabus oma ala üks tuntumaid virtuoose Christian Tetzlaff. Brahmsi omaaegne teos sündis tormaka industrialiseerimisperioodi, Euroopa vastasseisude ja rahvuslike liikumiste ajajärgul ning oli romantilis-klassitsistlikus laadis muusikaliselt juba siis tagasi­vaatav, igatsuses kaunite aegade järele. Teravad ajad väljendusid ka muusikas, ennustades ette aina pöördelisemaid tulevikusündmusi. Omaaegsed helivõnked ei mõjugi nüüdisajas museaalsena: ümbritsev kaoselaadne sagin annab Brahmsi muusikale aina uusi võimalusi meie ellu sulandumiseks.

Christian Tetzlaffi esitus mõjus ka esmakuulajale naelutavalt, just võimega kõnelda tänapäevaselt möödunud aegade kaudu. Mulle sümpatiseerisid tema intervjuus öeldud mõtted: pühkida interpretatsioone kattev paks tolmukiht, minna dünaamika ja improvisatsiooniga piiri peale, olla vahetu ja mittekeeruline – non serioso. Kõiki solisti voorusi ja iseloomustusi kokku lugedes oli hea meel, et laval ei olnud revolutsiooniliseks pakendatud klassikakeigar, vaid vaba kehakeelega musitseeriv solist. Õhtu ja ehk ka alanud aasta klassikaelamus sündis siin kindlasti.

Kontserdi teine osa liikus ajas veelgi rohkem edasi, XIX-XX sajandi vahetuse impressionistlike, suisa eeldekadentlike muusikaliste hoovusteni: kõlasid Claude Debussy koreograafiline poeem „Jeux“ ehk „Mäng“ (1912) ja Maurice Raveli süit nr 2 koreograafilisest sümfooniast „Daphnis ja Chloé“ (1913). Sajandi­vahetusel moodi läinud tennisemängust inspireeritud „Jeux“ on algselt loodud lühiballetina, aga tänapäevase hi-tech-spordimaailmaga oleks seda teost tulutu sobitada. Pigem võis ette kujutada ammuseid flirtivat laadi maastikumänge, kus moodsa aja tennisepall oli lihtsalt käitumiskammitsais tegelaste suhtlusvahend. Niisiis on teose taustalugu isegi põnevam kui tulemus.

Raveli „Daphnis ja Chloé“ tõi kontserdi­õhtu lõppu vaikse tuule­puhangu: see on armulugu ajast, kus igal sõnal ja žestil oli tuhat varjundit ja need jõudsid ka muusikasse. Kaht noort karjust tabavad küll peadpööritavad katsumused, aga kui algne kontekst kõrvale jätta, illustreerib teos vägagi ilmekalt Esimese maailmasõja eelset plahvatuslikku olukorda. Ajad ei ole muutunud ja just loodud ajatelg Brahmsist Grünbergini mõjuski ERSO esituses magnetiseerivalt.

Ei aita siin AirPods Pro’d ega Spatial Audio – parima klassikaelamuse saab siiski ainult kontserdisaalis. Tuleb end kokku võtta ja tänavalt sisse astuda.