Oli see uni?

Kolm korda kammerlaulust

ANNE PROMMIK

Monika-Evelin Liiv ja Marje Lohuaru 29. IX Estonia kontserdisaalis, Iris Oja ja Kadri-Ann Sumera 30. IX Tallinna Keskraamatukogu saalis ning Mati Turi ja Martti Raide 6. X Estonia kontserdisaalis.

Mati Turi ja Martti Raide kava oli kõige julgemalt eksperimenteeriv.

Mati Turi ja Martti Raide kava oli kõige julgemalt eksperimenteeriv.

Piia Ruber

Eesti keeles puudub oma termin laulja ja pianisti ansambli täpsemaks määratlemiseks. Sõna „kammerlaul“ all mõistetakse igasugust klassikalises stiilis laulmist, mis ei ole ooper või suurvorm. Kitsamalt peetakse kammerlaulu all tavaliselt silmas kunstlaulu, mille traditsioon puhkes õide romantismiajal: see ei ole hääle kaunidusele keskenduv bel canto, vaid kunstivorm, milles sõnade poeesia ja muusika on lahutamatult põimunud, nii nagu ka laulja ja pianist, kellest kumbki ei ole solisti ega saatja rollis, vaid osalevad ansamblis võrdsetel alustel. Kuidas siis nimetada niisugust žanri viljelevat ansamblit? Kammermuusikat seostatakse eeskätt muude pillide kui klaveriga, aga enamik kunstlauludest on kirjutatud häälele ja klaverile.

Põhjanaabrite yksinlaulu eeskujul võiks Lied’ide, melodie’de ja romansside esitamist nimetada soololauluks – kuidas aga eristada seda ooperi- või oratooriumiaariate esitamisest klaveri saatel? Samal teemal arutlesime Klassika­raadio saates „Helikaja“ koos lauljate Teele Jõksi, Triin Ella ja pianist Piia Paemurruga, aga terminites kokkuleppele ei jõudnudki. Lauljate hulgas on siiski käibel termin Lied’i-duo, ja miks ka mitte – meie oma muusikakultuuri sünd on niivõrd tihedalt saksa mõjude all olnud. Seda hoolimata duo kavast, kus võivad figureerida nii vene romansid, eesti rahvalaulutöötlused, prantsuse melodie’d või itaalia canzonetta’d: üks õige Lied’i-duo peaks olema oma muusikalises väljenduses kui paar siiami kaksikuid, kel vereringes peale hingamise ühinevad nii rütmitunnetus, tempo kui ka peen tundemaailm. Ja selliseid duosid Eestis on. Mõni.

Muusikakeskkooli ühises klassis käinud Iris Oja ja Kadri-Ann Sumera on koos esinenud kümme aastat, kuigi nende rajad pole ristunud ühesuguse intervalliga, kuna Iris Oja nõutud nüüdis­muusika­esitajana viibib suurema osa ajast Eestist eemal. Sama võiks ju öelda viimastel aastatel Wagneri-laulja aupaistet nautiva Mati Turi kohta, kes Martti Raidega on aastast 2007 toonud kuulajateni uue kava enamasti igal hooajal. Monika-Evelin Liiv on kolmest noorim ja seda ka ooperivälise repertuaari lauljana, Marje Lohuarul seevastu on kogemus juba generatsioon varem tegutsenud Pille Lille ja Riina Airenne ansamblipartnerina.

Lied’i kombestik

Hästi, austatud Eesti Lied’i-duod, kui saksapäraseks kujunevad teie kavad? Kui lähtuda näiteks Schuberti laulutsüklite pikkusest, siis peaks ühte kontserti mahtuma 20 lugu, mis ilma vaheajata kestaks veidi üle tunni, nagu Oja-Sumera kava. Mõlemad Estonia kontserdisaali lauluõhtud olid vaheajaga, esimesel kavas 16 ja teisel 25 lugu, mis tegi ühe pikkuseks tunni, teisele kaks. Keskraamatukogu kontserdi venitas veidi pikemaks see, et Kadri-Ann Sumera tutvustas enne iga lugudeplokki ka heliloojaid. Lihtsalt ja soojalt, isiklikult ja kujundlikult. Minu kujutlusse kammerkontserdist sobib selline publikuga kontaktivõtmine kenasti, kuigi traditsiooniline Lied eeldab, et see info antakse kavalehel ja muusikud on laval kui oma väikeses maailmas.

Ent publik? Kummalgi metso­sopranil oli kuulajaid üle poolesaja, meesteduo tõi saali ehk kaks korda rohkem publikut. Kuulajate käitumine oli esimesel kontserdil nii aupaklik, et isegi terve Sibeliuse-ploki jooksul ei julgetud Liivile-Lohuarule plaksutada, keskraamatukogu publik saalis aga sisse-välja, vastas telefonile ja plaksutas rõõmsasti iga tsükliosa järel. Ka Turi-Raide said aplausi iga looga, mitte ploki lõpus, õnnelikuks erandiks Tormise haikud.

Saalides noori peale üksikute laulutudengite ei kohta, mis siiski ei tähenda, et publik oleks kadumisohus. Meenub Teele Jõksi ja Piia Paemurru jutt Klassikaraadios: süvamuusika nõuab süvenemist, süvenemine aga aega, mida noortel ja keskealistelgi napib. Küpsust ka kindlasti. Ehk kammerlaulu publik ei saagi olla verinoor?

Romantilised uned

Kõigi kolme duo kavas oli kokkupuutepunkte ka heliloojate osas. Nii Turi-Raide kui Liiv-Lohuaru esitasid Sibeliuse laule, mõlema kavas säras peaegu et kohustuslik „Oli see uni?“ („Var det en dröm?“) Josef Julius Weckselli tekstile. Niisamuti jagasid Oja-Sumera ning Liiv-Lohuaru Sergei Rahmaninovi romansse. Liivi lisalooks oli „Uni“ („Son“), nagu ka Oja lõpulooks, ainult et ühel oli tuntum laul oopusenumbriga 8, teisel op. 38. Eks nende viljakate laulukirjutajatega oli segadust muudki: näiteks oli Liivi-Lohuaru kavas Tšaikovski laulu „Otševo?“ juurde trükitud hoopis laulu „Zatšem?“ sõnad – ilmselt on mõlema pealkirja tõlgitud eesti keelde „Miks?“.

Kui juba kavadest juttu, siis kõik kolm rõõmustasid poeetiliste luule­tõlgetega, vaid keskraamatukogu kontserdilt jäi hinge väike okas tekstide autorite nime puudumisest kava­lehel. Tore, kui tekst on muusika kõrval esile tõstetud: palju siis on nii kõrgesti haritud publikut, kes ühtviisi hästi nii saksa, vene, rootsi kui ka ladina keelt mõistaks. Puudust tundsin ka väiksest ülevaatest vähem tuntud heliloojate kohta. Kes ei teaks Mussorgskit, Rahmaninovi, Tšaikovskit, Šostakovitšit? Aga Nikolai Medtneri nimigi on siinsetel lavadel võõravõitu, teda tunnevad ehk vaid Hvorostovski pühendunud fännid. Kunstlaulu viljelenud heliloojaid on maailmas lõputult. Kui palju teame kas või Sibeliuse soololauludest peale selle, et need on enamjaolt kohutavalt raskesti lauldavas rootsi keeles ja tehniliselt väga nõudlikud, kuna nende tessituur ei ole mugav mitte ühegi hääleliigi jaoks?

Monika Liivi ja Marje Lohuaru kava – Strauss, Wagneri Wesendonck-Lieder ja kõige armastatumad vene romansid Tšaikovskilt ja Rahmaninovilt – pakkus publikule küllap enim äratundmisrõõmu, kuigi mõni laul võib küpsedes veel uusi kvaliteete omandada.

Iris Oja ja Kadri-Ann Sumera kava näitas ilmekalt vene romansi kõiki palgeid Mussorgski värvikatest sketšidest Šostakovitši mänguliste Hispaania lauludeni, millest „Mustasilmne“ sai kontserdi uhkeks tipphetkeks. Laulja pani meid uskuma, et „armastusest hullumeelsest“ ta sureb. Mussorgski võime sõnu muusikasse tõlkida ning karaktereid ja nende psühholoogilisi seisundeid edasi anda on üldteada: Oja esines siin hääleteatri väärika primadonnana, kehastades kõiki eepiliste lugude tegelasi grotesksetest kurbnaljakateni.

Kriitik sai jalaga

Mati Turi ja Martti Raide kava oli ehk kõige julgemalt eksperimenteeriv. Alustati Beethoveni lauludega, muu hulgas kõlas esimeseks romantikuks tituleeritud helilooja ballaad „Metsavaim“ Goethe tekstile, mis on kirjutatud vaid kümmekond aastat enne Schuberti samanimelist ballaadi, kuid mille muusikas võib leida märkimisväärset sarnasust oma maailmakuulsa nimekaimuga. Peab küll lisama, et Beethovenil jäi teos 1795. aastal pooleli ja selle lõpetas Reinhold Becker. Pärast kimpu Wolfi värvikaid Mörike-laule kuulsime temaga võrreldava vene pianisti Medtneri laule ja peale Tormise ning Eespere ka Pärt Uusbergi soololaule, üks verivärskelt sellele duole loodud.

Kontserdi üheks kulminatsioonihetkeks kujunes kava esimese poole lõpus esitatud Wolfi „Lahkumine“ („Ab­schied“). Värvikalt irooniline laul maalis pildi otsekui mõnest Šostakovitši satiirilisest ooperist. Üle vindi keeratud groteskiga vürtsitatud tegelaskuju Kriitik, kes libedalt tuppa hiilib, lendab loo lõpus trepist alla, lahkeks abistajaks jalahoop pehmesse paika. Mõnu, millega muusikud pilti maalisid, ei jätnud ükskõikseks ka pilkealuse elukutse esindajaid.

Nendel kontsertidel esinenud kolm lauljat on kindlasti ühed isikupärasemad ja andekamad Eestis – nii palju, kui neil üldse on aega ja võimalust veel siin olla. Kunstlaulupüünel neid kõrvuti seada on praegu veel ennatlik: kui Monika-Evelin Liivi mahlaka hääle hiilgehetked on seni sündinud ooperis ja Iris Oja on ületamatu kammerlikuma nüüdismuusika esitaja, siis Mati Turi on täiesti universaalne laulja, kes võib ühel päeval Wagneri Siegfriedina sõna otseses mõttes tundide kaupa laulda, kaotamata schubertlikult subtiilseid nüansse järgmise päeva kammerkontserdil. Jääb loota, et neil poole elust lennujaamades ja hotellides veetvatel kunstnikel jätkub võimalust end säästa, et nende instrument saaks piisavalt taastuda.

Eesti laulukunst on just tänu riigipiiride tähtsuse vähenemisele tõusuteel ja sellega koos küllap ka kunstlaul – kui noored heliloojad interpreete värske verega varustavad. See on üks keeruline žanr, ütles Pärt Uusberg muusikutelt esiettekande-õnnitlusi vastu võttes. On, ka kuulajale. Ja sellesse sukeldumine võtab aega. Süvamuusika küsib jäägitu süvenemise järele, aga kunstlaul omakorda peitub sügaval selle allika põhjas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht