Ootamatult tulemusetu ooperikonkurss

Arvo Volmer: „Põhimõtteliselt tehti ikkagi kunstiväärtusest lähtuv otsus. Kired on loomulikult arusaadavad, sest heliloojale on see suur asi, kui ta saab rahulikult töötada ja mõelda.“

MARIA MÖLDER

8. jaanuaril lõppes rahvusooperi Estonia 26. juunil välja kuulutatud algupärase eesti ooperi ideekavandite konkurss. Estonia kunstiline juht ja peadirigent Arvo Volmer selgitab, millistel asjaoludel jäi võitja välja kuulutamata.

Mis siis ikkagi juhtus? Korraldati uue ooperi saamiseks konkurss, 13 heliloojalt laekus 16 ideed ja tulemus on null.

Täpselt nii läkski. Konkurss kuulutati välja minu arvates natuke liiga lühikese etteteatamisega. Mina selle konkursi initsiaator ei ole. Kõiki selliseid asju valmistatakse Estonias ette kaks-kolm hooaega. Ootasime huvitavat kombinatsiooni, mis võiks meie meelest vaatajatele huvi pakkuda, aga seda me ei saanud. Oli niipidi huvitavaid ideid, teistpidi huvitavaid ideid. Kui vaadata seda nimekirja, siis ei ole 13 seas kuigi palju sellise taustaga heliloojaid, kellelt võib oodata täiemõõdulise ooperi kirjutamist. Ja ooper ei ole midagi sellist, et täna teen mis tahes asja ja homme kirjutan ooperi – see on selge. Tutvusin nii põhjalikult kui võimalik kõigega, mida need heliloojad on enne teinud.

Imelik tundus niisugune asi, et kõik heliloojad olid arvanud, et selle loo peab kirjutama eesti teemadel. See tundus mulle hästi kummaline, sest kirjandusklassikas on esmapilgul raske näha head ooperlikku ainest. Eks ooperilibreto saamine ole keeruline. Juba ooperiajaloost on teada, et näiteks Verdile kirjutas hunnik libretiste, kuid tuntud heliloojad vaevlesid ikkagi kogu aeg süžeepuuduse käes. See on ooperi sündimisel põhimure. Selleks et ooper saaks hea, peaks kõigepealt leiduma hea aines … Kõigepealt peaks olema hea mõte, millest ooper kirjutada, siis tuleb see hea aines koondada heaks dramaturgiaks, mille peale libretist saab kirjutada lauldavad sõnad. See kunst ei ole tänapäeval tõenäoliselt ei paremas ega halvemas seisus kui vanasti, aga vanasti harjutati seda rohkem. Võib-olla selle tõttu jõudsid mõned libretistid parema tulemuseni. Verdilgi läksid vist esimesed katsetused – esimesed kümmekond – vahelduva eduga. „Nabucco“ edu oli suurem ja teised olid vähem edukad, „Giovanna d’Arco“ ehk „Jeanne d’Arc“, mis on meil kevadeks kavva võetud, oli tal seitsmes ja mitte eriti edukas, kuigi see ei ole üldse halb muusika, aga teema … Hea ooperi saamine on keeruline.

Kui konkurss kuulutati välja, siis loodeti leida selline komplekt, mis tunduks atraktiivne. Atraktiivsus on minu arvates praegu nii aja märk kui ka lausa kohustuslik tunnus, sest kui nüüd vaatame-võrdleme olukorraga, mis oli enne „EV 100“ teemat – lisarahastus andis võimaluse ohtralt tuua välja eesti algupärandeid –, siis nüüd on olukord teine. Kui paneme kolmandiku hooaega uue ooperi väljatoomise alla, siis peab see tükk olema ka atraktiivne. See peab toimima teatri eksisteerimise seisukohalt. „EV 100“ oli kihvt, mulle kohutavalt meeldis see MIMi produktsioon „Ehmatusest sündinud rahvas“ – minu arvates niisugune vaimukas ja peenelt irooniline. Vaatasin seda mitu korda ja iga kord lustisin – osa lustist oli muidugi näha, et publik ei saanud absoluutselt pihta, millega on tegemist. Minu meelest oli see ürghea: suure depressaatori idee, rääkimata vaimukast Kreeka stseenist ja Ernesaksa heliloomingu stseenist … See on üks säravamaid asju, mida olen üle hulga aja näinud. Vormi üle võib vaielda, aga kes ütles, et see peab olema päris klassikalises mõttes ooper. Sellelt konkursilt on ka vastupidiseid näiteid, mida müüdi ooperi pähe, aga mis kuskilt otsast ooperižanri alla ei mahu. Seda teed ei ole meil siiski plaanis minna, kuigi „Ehmatusest sündinud rahva“ lavastus osutus publiku hulgas väga menukaks.

Kas teete uue konkursi?

Jaa, muidugi. Otsime omale konkursside kaudu ikkagi uudisloomingu võimalusi. Muidugi mõista peaks konkursi reglementi katsuma kuidagiviisi täpsustada, et oleks vähem pahandamist. Ei saa öelda, et kõik 13 heliloojat olid teinud hirmsasti tööd. Eks see ole nende eneste sisekaemuse asi: oli väga põhjalikke töid ja oli ka täiesti ülejalakompotti. Mõnel juhul pakkus muusika mulle tegelikult huvi, aga see muusika ei ole selline, mida õnnestuks laiendada teatriformaati. Need on pigem miniatuurid, muusika, mis võib tekitada seisundi, kuid mis ei kanna tõenäoliselt üle kümne minuti vist välja.

Selge on see, et Eesti ooperiteatril on kohustus mängida eesti repertuaari. Seda me ka teeme. Mis puutub eesti klassikasse, siis mina ei saa aru, miks arvati seekord, et peab tingimata kirjandusteose viisistama. Seda ei ole ooperilaval alati huvitav vaadata. Ma ei väida, et kirjandusteosest ei leia väga head ooperi­süžeed. Esitatud ideekavandites oli mitmel puhul aluseks võetud „Keisri hull“ ja see on väga põnev raamat, aga ei saa ju seda lihtsalt kaanest kaaneni ette laulda.

Võib-olla on aeg selline, et see soosib eesti teemade käsitlemist?

Miks ka mitte. EMIKi lehel on sadakond ooperit, aga kui rääkida kõige parematest eesti ooperitest, siis lehitsege seda nimekirja ja vaadake, mida sealt kuulata tahate ja mis on sõelale jäänud. Ka esituskordade poolest võidab üsna pika puuga Tambergi „Cyrano de Bergerac“, mis on väga eesti ooper, aga ei ole tehtud eesti süžee alusel. Minu arvates võib eesti ooperi kirjutada kas või „Homerose“ või piibli teemal. Ei pea tingimata aluseks võtma eesti klassikat, kuid loomulikult ei välista ma üldse Eesti teemat ega eesti ainestikku. Aines on igal pool ühesugune ning inimesed ümber maailma tahavad ühtedest ja samadest asjadest rääkida ja laulda. Ikkagi elu ja surm ja kohustused, armastuse küsimused – sellised igihaljaid küsimused paeluvad publikut. Seekord mul ei õnnestunud näha sellist lugu, mis oleks atraktiivne.

Ma ei väida, et kõik on halvasti, aga konkurssi korraldades ilmselt ei ole mõtet loota niisugust rahulikku olukorda, kui konkursiga ei kaasne preemiad. Väga hea preemia oleks see, kui võimaldataks tellimus teha ja töö ideega läheks edasi, aga kui see näiteks ei õnnestu, siis minu arvates kas või rahalised preemiad oleksid täiesti normaalsed. Aga noh, teatri eelarves muidugi sellist raha ei ole. See toob meid meie praeguse olukorra sõlmpunktini, et rahvusooper ei ole kultuuritempel. Kultuuri­tempel on koht, kus tehakse pühasid toiminguid, meie oleme sunnitud pileteid müüma.

Kui teatri kestmajäämise põhiline eeltingimus on raha teenimine, kuna institutsiooni on viimased kakskümmend aastat sügavalt alarahastatud ja see tendents tundub süvenevat, langeb osa valikuid ära.

Me võiksime teha aastas rohkem uusi lavastusi, aga siin tuleb vastu seesama ressursipuudus: selle inimeste hulgaga, kes meil on, saame teha täpselt nii palju lavastusi. Inimesed, kes laval käivad, ja eriti need inimesed, kes selle lavalkäimise ette valmistavad, see ressurss on kindlasti viimase piiri peal. Etendusi on jaburduseni palju: kui ei mängita siin, siis sõidame välja ja mängime kahes kohas korraga jne. Väga pingeline on, lihtsalt ei ole võimalust panna poolt hooaega ja tööd selle peale, et tegijad saaksid rahulduse. See on institutsionaalse kunsti teema, mida on käsitletud väga hästi filmis „Ruut“.* See ei ole küll muusikast, aga natukene on seal moodsa kunstiinstitutsiooni teemat käsitletud.

Ühesõnaga, meie huvi on saada järgmine kindel punkt paika, me teame, kus on sihik, me lihtsalt läheme selle poole ja anname ka aru, et need ideed on ideede tasandil, et töö nendega võiks jätkuda. Oli väga soliidselt ette valmistatud asjandusi ja oli ka seda, et pakutakse äärmiselt tõsise näidendi alusel ooperit teha, aga näidend ise on selgelt teksti­keskne. Kui räägime ooperilaval toimuvast, siis on tekstikeskse asja puhul ükskõik, mis keeles laulda: sõnade arusaadavuse protsenti ei ole kindlasti sada. Sellepärast ongi teksti ooperilibretos tavaliselt kolm korda vähem kui draamas, et tekst jõuaks korduste või sõrenduste abil kohale. Kui asi on tekstipõhine või teksti ilu põhine, saab sellest väga põneva teatrilavastuse, aga tõenäoliselt ei saa sellest ooperit, mida näiteks mina tahaksin näha.

Tundub, et väga paljud muusikud on eksperimentaalses staadiumis, eksperimenteeritakse faktuuri ja kõlavärviga, aga ooperis ei saa teksti faktuuri kaudu edasi anda. Heliloojal peaksid olema ka mingisugused vahendid, et tekstil oleks võimalus endale mingi vorm leida.

Kas otsus jätta võitja välja kuulutamata lähtus puhtalt kunstilisest kaalutlusest või oli mängus ka turundus­teema?

Ma ei oska niimoodi lahterdada, aga, nagu ma seletasin: meil on tarvis ooper maha müüa … Me kindlasti alateadlikult mõtleme, et see peab olema teema, mis meid erutab. Paljalt mahamüümises nüüd kindlasti asi ei ole, sest ka lähiajaloost on võtta variante, kuidas midagi maha müüa.

See, et teos, mis „EV 100“ raames kirjutati, oli publiku hulgas nii populaarne, ei tähenda, et see olnuks ka kunstiliselt avastuslik tee, mida mööda oleks mõtet pikalt edasi minna. Mõtlesime ka sellele, et peame andma võimalikult paljudele heliloojatele võimaluse selles žanris proovida. Lihtsalt korduse teed minna ka ei taha. Põhimõtteliselt tehti otsus kunstiväärtuse alusel. Kired on loomulikult arusaadavad, sest see on heliloojale suur asi, kui ta saab rahulikult töötada, et on leping, mingi raha ja ta saab rahulikult mõelda. Niisuguseid otsuseid ei tee me kergekäeliselt, eriti siis, kui heliloojad on koostööpartneritega teemat väga põhjalikult käsitlenud ja rohkem vaeva näinud, tõesti kõvasti mõttetööd teinud. Sel juhul kaevusime ka üsna hoolega, mõtlesime, kuidas see võiks välja näha, milline oleks selle perspektiiv.

Konkursi üsna lühidalt kirja pandud tingimustes on kirjas, et valitakse välja kaks kuni neli ideed ja vesteldakse autoritega. Kas keegi pääses ka vestlusele?

Jah, minu teada küll, aga peadirektor lubas ise vestelda. Me istusime koos ja arutasime teemasid … Aga vaat, see vestluse teema on delikaatne teema, nagu ka see, miks me ei andnud konkursi tingimustes konkreetseid suuniseid, mida me tahame. Esiteks me ei tea ju konkreetselt, mida me tahame, ja me ei taha mingisuguseid rööpaid maha panna, sest siis hakkavad kõik mõtlema mingis kindlas suunas ja plahvatuslik idee jääb olemata. Teemasid ei tohiks eriti piirata, sest igast heast teemast on võimalik midagi teha. Aga noh, mulle tundub, et praegusel juhul me siiski tegime nii hästi, nagu oskasime.

Mida tähendab õigupoolest pressiteates ideekavandite kohta välja käidud sõnastus „paraku ei leidunud nende hulgas rahvusooperi repertuaariplaanidega haakuvat ideed“?

Toon paralleeli suusavõistlusega: me ei tahtnud neljakümnendaid-viiekümnendaid kohti. See, et on olemas institutsioonid, on tore, nii toetatakse heliloojaid, aga see, et inimesed kuuluvad institutsiooni, ei tähenda tingimata, et sealt tuleb iga päev kulda. On loodud eeltingimused, et inimesed saaksid toimida ja et sellelt pinnalt võiksid võrsuda … Tšaikovski tõusis igal hommikul kell 6.30, komponeeris kella 11ni ja siis veel natukene jne. Ega ta iga päev ei kirjutanud „Padaemandaid“ ja „Luikede järvi“. Tšaikovski kogutud teoste riiul raamatu­kogus on umbes 3,5 meetrit pikk, kuid kui kaasa arvata ooperid ja balletid, siis mängime sellest umbes 60 sentimeetrit, ülejäänud on harjutused.

Pressiteate sõnastus ei ole võib-olla kõige õnnestunum. Lootsime leida mingi­sugusegi ükskõik missuguses vormis asja, mis oleks meid täitnud õhinaga. Need kolmteist inimest – ma ei ole tõesti tahtnud kellelegi midagi ette heita – ja ka need ülejäänud inimesed, kellega nad on kirjanduslikku poolt vaadanud … Eks ma usun, et kui nüüd uuesti üritame kelleltki midagi saada, siis oleme ehk osavamad. Võtame natuke rohkem aega – konkurssi ei saa niimoodi ülejala teha. Teisest küljest, kui kellelgi on hea idee, siis pole ju mõtet venitada, eks ole. Me lootsime, et kellelgi on idee. Inimestel oli ju pool aastat aega mõelda teema peale, millest ooper kirjutada. Väga paljude, kui mitte öelda suure osa või kõigi puhul loen mingisugust teemat ja tahaksin enda jaoks välja kontsentreerida ühe küsimuse, mida sellega tahetakse öelda. Olen tugevalt seda meelt, et helilooming nagu igasugune kunstilooming peab aitama ühiskonda paremaks teha. Lihtsalt looming loomingu pärast … Ma ei ole niisuguste dekoratiivsete kunstide armastaja, kuid ei välista seda, et ka täiesti abstraktne dekoratiivne asi võib inimesi sügavalt vapustada ja panna nad paremini toimima. Aga tahaksin aru saada, milleks mingisugune kontsert tuleb, mida sellega tahetakse öelda.

Ütlesite, et heliloojatel oli pool aastat aega mõelda, aga olen kuulnud, et heliloojate liitu jõudis konkursi plaan umbes kuu enne tähtaega ja siis nihutati tähtaega kuu aega edasi.

Ma ei oska sellele vastata.

Kui hakkate uusi konkursitingimusi koostama – ja ma loodan, et üsna pea –, siis kuidas võiks neid täiendada?

Mina arvan, et kaasata tuleks kindlasti ka kultuuriministeerium või rahvuskultuuri fond või muu seesugune, sest selline ettevõtmine võiks olla kaalukam. Ausalt öeldes oleksin oodanud palju rohkem osalejaid. Ja kui asi oleks kaalukam, peaks olema ka suurem vastutus. Loomulikult tuleb mõelda ka hindamise poolele, sest ma ei usu, et ooperiteater saab oma igapäevategevuse kõrvalt väga kaalukaid konkursse korraldada. Muidugi on ka teisi võimalusi: tellida lood meile teadaolevatelt heliloojatelt, kui meile tundub, et oleme leidnud hea idee ja kui see kooslus kuskilt välja ilmub. Me pole kohustatud konkursse korraldama. Mõned asjad on mõne heliloojaga ka jutuks olnud – mitte küll mingid konkreetsed pakkumised, aga kuna ei olegi millestki konkreetsest rääkida, siis oligi konkurss praegu hea mõte.

Kas ei oleks ikkagi mõistlik kaasata ka heliloojate liit juba konkursi­tingimuste koostamisel?

Väga võimalik, aga kindlasti ei saa, nagu öeldakse, lambaid kaasata karjuse valimisel – sellest ei tule midagi. Siis juhtub täpselt see, et institutsioon toidab iseennast. Kunstnikud teevad kunstnike moodsa kunsti aastanäituse, käivad ise seal, patsutavad üksteisele õlale, jagavad riigi raha omavahel – see on tupiktee.

Selles on oma mõte, aga mäletan, et kui eelmise konkursiga valiti Rasmus Puuri ooper, siis käis Estonia esindaja konkursi eel heliloojate liidus konkurssi tutvustamas ja selle eesmärgist rääkimas. Mitte et oleks mingid konkreetsed teemad ette antud, aga oli siiski mingi suhtlus.

Siis oli natukene lihtsam neil seda asjandust korraldada, sest oli täpselt teada, et me kindlasti teeme, ja seetõttu, nagu võiks öelda, selle karu nahk oli juba ette jagamisele … See karu oli käes, mida hakati jagama.

Ma ei saa täpselt aru.

Raha oli olemas, järelikult polnud tulemus tähtis.

Seekord konkurss lihtsalt ei õnnestunud. Katsume seda teha tulevikus paremini, nagu juba ütlesin. Heliloojate liiduga peab aga tingimata suhtlema, sest heliloojate liidu kaudu on heliloojatega kõige lihtsam, parem ja õigem suhelda. Aga ma ei saa võtta heliloojate liidust inimesi otsustama, mida meie tegema hakkame. Nad tuleb kaasata tegevusse, et nad pakuksid meile ideesid, ja nendega tuleb loomulikult arvestada. Ma ei välista nendega ka igasuguseid muid koostööpunke, aga alguspunkt ei saa olla … Kõik see jõuab lõpuks sinnamaani, et tuleb teha järjekordne Eugen Kapi ooper – seda lihtsalt pidi tegema, sest ta oli heliloojate liidu esimees. Sellisele rajale ei taha tagasi minna.

Kui tõmmata paralleel arhitektuuri­konkurssidega, siis seal on väga pikalt välja kujunenud tava, et kui konkurss ei õnnestu, näiteks ei tule ühtki head ideed, siis jagatakse sellegipoolest välja mingisugune preemiafond. Ja mingi hulk otsustajate komisjonist peab alati olema arhitektuurikompetentsiga. Kas selline korraldus poleks kohane ka heliloomingut puudutavate otsuste puhul?

Kindlasti. See on väga väärt mõte ja kindlasti me tulevikus katsumegi teha paremini. Saan aru, et üks põhihäda on see, et kõikidele jäid tühjad pihud, ei antud välja mingeid preemiaid jne. Arhitektuur on asi, millest kõikidel on mõnevõrra rohkem aimu, mingi praktiline külg on selles kunstis tavaliselt sees ja selle tõttu on mõnevõrra lihtsam seal teha niisuguseid kriteeriumeid, mitte küll palju, et kuskil on see pragmaatilise aspekti hindamine, kasutus­võimalused jne. Võib anda neid preemiaid välja, isegi kui see arhitektuurikonkursi võitja tööd ei teostata. Muusikas on see jube keeruline: kui annaksime preemiad välja, siis sellega reastaksime heliloojad.

Ei pea ju reastama. Mõned käisid vestluselgi. Miks mitte tuua kas või need inimesed välja, kes olid teistest üle või rohkem tööd teinud?

See on ikkagi reastamine. Et rohkem tööd teinud … Muidugi peaks, võiks mainida, kes on vaeva näinud, kes ei ole vaeva näinud ja … Täiesti muust teemast, kui Eesti kirjandusest rääkida, siis oleks näiteks „Põrgupõhja uus Vanapagan“ suhteliselt lahe süžee algus, aga see tuleb ettekandele Tartus. Väga kahju. Kadedaks teeb natukene! Loomulikult, kui tehakse konkurss ja jäetakse mingi­sugune jälg maha, siis tahaks, et see oleks fikseeritud. Kui ma interpreetide konkurssidel olen olnud, siis pooldan alati seda, et hetkeseisuga paremale antaks esimene preemia välja. Seda me ei oska mõõta, kui suure raha eest keegi tööd on teinud, aga olen täiesti nõus, et edaspidi peaks olema mingisugune konkursi­fond.

Aga kas konkurss on üldse hea viis ooperit tellida?

Ideekonkurss on siiski üks võimalustest. Kas see on hea või on paremaid … Kõik ju mõtlevad, kõik loevad raamatuid, et kas sellest võiks saada, kas see huvitab kedagi … Paralleelse võimalusena ei tohiks seda välistada. Kindlasti ei ole see ainus võimalus. Eks ta on täpselt samamoodi arhitektidel, et äkki kellelgi tuleb mõte – nagu mõttetalgud.

Nii üldiselt, ei ole praegu maailmas väga palju moodsaid oopereid, mis jubedalt kütkestaksid. Jube vähe. Väga paljudele ooperitele on hävitav üleliigne sõnavaht: ei jaksa lihtsalt kuulata seda sõna, informatsiooni lugeda ja … See ongi see keeruline asi. Mingil määral žanris otsitakse agaralt, tahetakse väga tähendusrikas olla, käsitleda ülimalt suuri, küll filosoofilisi, küll kliima-, küll muid probleeme. Muusikateater võiks neid käsitleda, aga sellisel tasandil … Võib-olla rumal võrdlus, aga „Traviatas“ käsitletakse ka igavesi probleeme, aga äärmiselt labase süžee najal. Tegelikult meid ei huvita ju, kuidasmoodi see laheneb – see on ju ette teada –, aga protsess ikkagi tõmbab inimese emotsionaalselt kaasa, tekib empaatia ja seeläbi ehk suudame mingisugusel määral oma moraalset palet parandada. Praegu räägitakse samamoodi näiteks sellest, et on paha autoga sõita. Koor laulab sellest ja need on kõik väga õiged mõtted …

Seda pole siiski suudetud veel edukalt teha?

Mulle tundub, et praegu on niisugune kristalliseerumise protsess. Mis puudutab muusikalisi tendentse nüüd, siis modernism pole enam ainuvalitseja – vahepeal said kõik väga kõvasti pähe, näiteks Arvo Pärt kõikidelt päris heliloojatelt, kes kirjutasid keerulist muusikat, mõtlesid välja uusi taktimõõtusid jne … Nüüd on ilmselt jõutud sinnamaani, kus kõik on lubatud, mis on tinginud ka selle, et pendel on lennanud täiesti teise serva. Täiesti häbenematult kirjutatakse plagiaati ja mingisugust sousti kokku ja pakutakse seda kunsti pähe, sest inimestele see meeldib. Inimesed ei tea, mis neile meeldib – inimestele meeldib, kui nad saavad elamuse. Ja lõppude lõpuks võib saada ka väga kerge muusikaga vapustava tulemuse, näiteks kas või „Viiuldaja katusel“. Ka muusikal „Kabaree“ võib anda vapustava kogemuse, mitte kergelt. Naer läbi pisarate on see kõige naljakam naer ja vastupidi ka.

Mainisite ennist Ardo Ran Varrese ooperit „Põrgupõhja uus Vanapagan“, mis tuleb välja Tartu Vanemuise teatris. Kas olete näinud viimasel ajal mõnd ooperit, mis on tulnud välja Eestis väljaspool Estoniat – projekti korras või Vanemuises – ja mis on olnud nii äge, et oleksite tahtnud, et see oleks olnud Estonias – ja oleks vabalt võinud olla pikalt Estonia repertuaaris?

Ma ei ole kahjuks viimasel ajal väga palju Eestis toimetanud, nii et kahjuks ei ole näinud. Ma olen küll kuulnud, mida on räägitud, aga see on sama nagu kirjandustunnis rääkida teostest selle põhjal, mida teised räägivad. See ei kvalifitseeru arvamusavalduseks.

Kas sel, mis Tartus tuleb, tundub olevat potentsiaali?

Mulle tundub see põnev, sest selle helilooja asju ma olen vaikselt jälginud, küll põhiliselt neti vahendusel. See pakub mulle huvi, seda ma kavatsen kindlasti vaadata. Süžee tundub ka huvitav, aga ma ei tea muidugi, mida tehakse. Kui seal ümberjutustus tuleb, siis on väga kurb, siis pole millestki rääkida. Kirjandus­teose ooperisse ülevõtmine peaks käima nagu suurendusklaasi all, sest ümberjutustamine ei ole muusikateatri kõige tugevam külg. On erandeid muusikaloos, aga ikkagi on efekt tugevam psühholoogiliselt. Nii et eks me näe, see on väga põnev. Ja ma ei näe mingisugust probleemi selles, et kui Tartus midagi välja tuleb, siis seda Tallinnas teha ei või. Tubina „Kratt“ tuli ka Tartus välja.

* „The Square“, Ruben Östlund, 2017.

---

 

Kommentaar

MÄRT-MATIS LILL,

Eesti heliloojate liidu juhatuse esimees

Millist koostööd heliloojate liit rahvusooperilt uue ooperi tellimisel ootab? Milline võiks heliloojate poolelt vaadates üleüldse olla hea platvorm, mis lubaks Eestis rohkem uusi lavateoseid välja tuua?

See konkurss juba algas üsna suure kommunikatsiooniprobleemiga, kuivõrd heliloojate liitu unustati konkursi väljakuulutamise kohta info saata ning avastasime selle üsna juhuslikult alles umbes kuu aega enne ideekavandite esitamise tähtaega. Kui see välja tuli, pikendas Estonia tähtaega, aga uudis selle kohta, et 16 tööst mitte ühtegi välja ei valitud, tuli küll ootamatu ja ebameeldiva üllatusena. Põhjenduseks toodi, et tööde hulgas „ei leidunud rahvusooperi repertuaariplaanidega haakuvat ideed“. Seda, millised need repertuaariplaanid on, ei olnud aga kusagil sõnastatud.

Pressiteates mööndi küll, et tööde hulgas oli mitmeid tugevaid originaalkäsitlusi. Miks siis mitte repertuaariplaan ümber teha? Kuidas saavad ühe uudisloomingust huvitatud institutsiooni plaanid olla niivõrd kivisse raiutud? Täiesti selgusetuks jäävad ka need kriteeriumid, mille järgi konkursile esitatud ideid hinnati. On üsna elementaarne, et heliloomingut hindavasse komisjoni kaasatakse ka mõni helilooja ja soovitatavalt ka muusikateadlane. Antud juhul see võimalus lihtsalt puudus.

Üldse tasuks seda laadi konkursside korraldamisel kindlasti olla ühenduses heliloojate liiduga. Ka üle-eelmise aasta laulupeo konkurss kulges ja lõppes üsna kummaliselt, nii et lõpuks ei valitud samuti välja ühtegi teost ning osalejaid isegi ei teavitatud sellest otsusest. Heliloojatele tähendab aga konkursil osalemine suurt ja spetsiaalset tööd. Seetõttu aitaks koostöö heliloojate liiduga konkursi korraldamise tingimuste ja lähteülesande püstitamisel, aga ka hindamisel kindlasti jõuda kõigi asjaosaliste jaoks tunduvalt parema tulemuseni. Praegusel juhul kaotasid aga kõik ning karta võib, et edaspidi on heliloojatel sellistel konkurssidel osalemise motivatsiooni palju vähem.

Rahvusooperi konkursi taustal kumab veel palju laiem ja sügavam probleem. Estonia uudisooperite tellimused on olnud juba tükil ajal küll üsna minimaalsed. Viimase viie aasta jooksul tuleb ette ainult üks Rasmus Puuri teos, mis sündis samuti konkursi tulemusena. „EV 100“ programmi raames lavale toodud „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“ ei tule päris arvesse, kuivõrd see oli koostööprojekt ja väljastpoolt tulnud algatus. See, et uudisteoste sündimiseks konkursse korraldatakse, on iseenesest tore ja kindlasti võiksid need sündida suuremas koostöös heliloojate liiduga, aga konkurss on ikkagi midagi erilist ja erakordset. Täiesti vaeslapse ossa on jäänud rahvusooperi regulaarsed tellimused heliloojatele. Kuidagi peavad ju uued „Cyranod“, „Reigi õpetajad“ ja „Wallenbergid“ sündima. Kui suurem osa heliloojaid üldse suurele lavale kirjutamise kogemust ei saa, siis ei saa ju selles žanris oodata ka suuri õnnestumisi.

Tegelikult on kogu nüüdismuusika­teatri žanr meil juba tükk aega olnud üsna kiratsevas seisus. Hädasti oleks vaja mingit laadi institutsionaalset vormi, et tuua välja ka kammerlikumas mõõtmes lavamuusikateoseid. See võimaldaks ka suurte ja väikeste teatriinstitutsioonide koostööprojekte, mis on paljudel maadel üsna tavaline. Siiamaani tehakse suurtest majadest väljaspool kammeroopereid põhiliselt projektipõhiste ettevõtmistena. Sellisel kujul suuremahuliste teoste väljatoomine – nii see muusikateatris paratamatult on – on aga eriti projektipõhiselt tegutsedes väga suur majanduslik risk ja korralduslikus mõttes ülimalt vaevaline. Sakala 3 maja konkursile esitati kandidaatidena muu hulgas nüüdisaegse muusikateatri kontseptsioone. Nagu teame, ei läinud need paraku käiku.

On selge, et isegi kui rahvusooper tõstaks oma uudisooperite tellimuste arvu, siis ei suuda Estonia, Vanemuine ja mõni suvine festival ikkagi seda žanri elujõulisena hoida. Kahjuks peame seega oma ooperimajade ja suursündmuste lavadele tooma pigem väljaspool Eestit loodud või tellitud teoseid.