Orel, oopused ja ootused

Tallinna Filharmoonia sai võimalusterohke oreli, millel on vilede asemel kõlarid ja ajuks peen arvutisüsteem. Pill pühitseti sisse piduliku kontserdiga.

TAAVI HARK

Tallinna Filharmoonia hooaja avakontsert „Oreli maagia I: Tallinna Filharmoonia 25“ 21. IX Mustpeade maja valges saalis. Kadri Toomoja (orel), Pétur Sakari (orel) ja Raivo Tafenau (saksofon), Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste. Kavas Georg Händeli, Rudolf Tobiase, Francis Poulenci teos.

Eesti kirikutes ja kontserdisaalideski leidub mitut masti oreleid. Valitud neist hõiskavad kogu jõuga kõrgemate sfääride kiituseks. Teiste seisukord lubab vaid puhistada pisut häälest ära koraali­saadet, pakkudes kurba kaasakajamist kulupäisele kogudusele. Ent on neidki pille, mis seisavad kuninglikus poosis jõude ja jäävad muusikasündmuste vaikivaks vaatlejaks. Jah, miskipärast just kontserdisaalide orelid kipuvad kuhtuma, hoolimata sellest, et paika pannakse need pidukõnede saatel ning vägeva avakontserdiga. Päike vajub aga pärnapuule, langeb kaasikusse maha, mööduvad aastad laotavad viledele vaikuse vaiba. Pillide kuningat tabab olemise kitsus ning hinge pime öö, sest otsa lõpeb ramm ja raha, nendeta jääb seisma töö.

Säherduse nukra mõttemängu ärgitas tegelikult hoopis ülev ja rõõmus sündmus. Nimelt sai Tallinna Filharmoonia hiljuti võimalusterohke oreli, millel on vilede asemel kõlarid ja ajuks peen arvutisüsteem. Tänu sellele võib organist mängida baroksel pillil, häälestada tolle hoopis prantsuse romantiliseks oreliks või mis tahes soovikohaseks orelitüübiks – valikuid piiravad vaid fantaasia ja kõlalised nõudmised. Mõistagi korraldati pilli pühitsemiseks pidulik kontsert. Oreli maagilised kõlad prooviti Mustpeade maja valges saalis järele mitmesugustes kombinatsioonides: paaris Tallinna Kammerorkestriga Tõnu Kaljuste juhatusel ja põimingus Raivo Tafenau improvisatsiooniga saksofonil. Loomulikult anti organistile võimalus ka üksi esinemiseks. Peatugem siis viivuks kõigel kõlanul.

Avanguks mängis organist Kadri Toom­oja TKO innukal toetusel Georg Friedrich Händeli orelikontserdi B-duur nr 2 (HWV 290). Orkester ja orel said vaheldumisi näidata oma kõlalist rammu, aga ka polüfooniliste jooksude selgust. Neljaosalise teose kahes viimases jaos taandus orkester kommenteeriva kaaslase rolli. Joonistus välja Händeli orelikontserdi vestluslik iseloom, kus huvitavaid ideid pakkusid mõlemad partnerid, sattumata sõnelusse või omavahelisse võitlusse. Kadri Toomoja mäng võlus erksalt klaari artikulatsiooni ja kujundite täpsusega. Tundlikult valitud registratsioon pani põnevusega kuulama erinevalt värvitud muusikalisi mõtteid.

Mustpeade maja uue pilliga saab sinna tuua mis tahes Euroopa oreli kuulamiskogemuse. Organist Pétur Sakari tõestas end kõrge muusikalise intelligentsiga ning sisendusjõulise solistina. Vabama õhkkonna püüdu toetas ka saksofonist Raivo Tafenau osalemine.

Rene Jakobson

Mullu tuli päevavalgele paar kohvritäit Rudolf Tobiast puudutavat materjali. Kõiksugu dokumentide ja käsikirjade hulgas, mis nõuaksid lausa eraldi artiklit, leidus ka üks Tobiase teose „Largo“ („Eks teie tea“) seni tundmata seade. Seade, mis on paberil kirjutatud viiulile, tšellole ja orelile, mängiti maha nõnda, et viiuli- ja tšellopartiid esitati vastavate orkestrirühmadega. Sel moel sai kõla täidlasem ja ümaram ning õigustas Tõnu Kaljuste otsust.

Teoste ja ovatsioonide vahele mahtus orgaaniliselt Tõnu Kaljuste muheda moega suhtlus publikuga, see lisas koosviibimisele kodust soojust ja välistas akadeemilise kammitsetuse võimaluse, võtmata seejuures ära midagi varem mainitud pidulikkusest. Vabama õhkkonna püüdu toetas ka Raivo Tafenau osalemine – tema pakkus kuulamiseks kaks eri ilmega improvisatsiooni. Esmalt improviseeris ta orkestri ja oreli saatel Händeli kõlaväljade keskel, seejärel kahekesi oreliga, mille võimalusi kompis nüüd Soomest külla tulnud organist Pétur Sakari. Näis, et interpreetide teineteisemõistmine oli kohene ja loomulik. Selle tulemusena rullus lahti põnev ja rütmierk mõneminutiline rännak, kus valitsesid oreli pastelsemad toonid, teravat täiskõla pruugiti õige napilt. Tafenau käis vaevata osavusega läbi saksofoni kõik registrid ja lõpetas vaikusesse suubuvate sahinatega.

Kava kaalukaima helitööna toodi kuulajateni Francis Poulenci orelikontsert g-moll (1938), mis kuulub kindlalt orelikontsertide nappi kaanonisse. Sugugi mitte asjata: sealne kõlaline ja meeleoluline vaheldusrikkus lubab teost lülitada väga erineva üldilmega kavadesse, see sobitub valatult nii kontserdisaali kui ka kirikusse. Teose avab võimas ja tume fanfaarne episood, mis võiks tundetoonilt sarnaneda mõne Bachi fantaasiaga. Meeleolud teisenevad äkitsi. Juba põrisevad keelpillide hellitavate embuste taustal timpanid. Teise osa tormlev meloodika tõukab sündmuste kulgu edasi, aga kaugeltki mitte helguse suunas. Kinnismõtteliselt korduv napp temaatiline materjal on tujukas ja tusane. Vahele põimuvad ka lüürilisemad ja pisut tantsulisedki lõigud, mis viivuks lohutavad eluraskustest tabatud kannatajat. Lausa ooperlikku dramatismi võis aduda neis vastandlikes, ent ometi tervikuks haakuvais episoodides. Lõpmises, seitsmendas osas naaseb alguse materjal, mis pöördub ootamatult üllaks ja magusalt lüüriliseks. Kaunikõlaliseks sordiiniga summutatud sooloks said sõna nii vioola (Laur Eensalu) kui ka tšello (Leho Karin). Ei olnud püsi sellelgi hõllanduslikul hetkel. Juba kuuldus täiskõlalise oreli kahurlik kärgatus, mis orkestri jõulise sähvatusega mõne takti pärast teose lõpetas.

Organist Pétur Sakari tõestas end kõrge muusikalise intelligentsiga ning sisendusjõulise solistina. Tema mäng kehutas võrdselt kaasa elama nii kirjapandud kui ka improviseeritud muusikale. Loodan, et võrdse klassiga soliste kuuleme peagi järgmiste orelikontsertide ettekannetel. Ja loota tahaksin sedagi, et ka kaanonist kõrvale jäänud taiesed leiavad tee TKO ja uue oreli ristuvatele radadele. Pakub ju ärevat huvi, kuidas kõlab mõni kodumaine teos sellesarnasele koosseisule.

Et otsimisvaeva vähendada, saagu üks kohe välja pakutud. Helilooja: Ants Sõber (1928–1995). Teos: orelikontsert nr 2 (1989). Koosseis: orel, keelpilli­orkester, timpanid, kellamäng. Sel aastal täitus ka ümmargune aeg valmimisest: kolm aastakümmet. Partituur ootab avastajat teatri- ja muusikamuuseumi riiulil – oma silmaga nägin! Aga eks ole vastus vist juba aimata. Pakkuda välja vähetuntud helilooja võõras teos tähendab näha, kuidas suured kunstnikudki löövad silmad maha ja süda vajub saapasäärde. Ei julge ennustada, et teost saadab pöörane edu, aga proovimata ei saa ka teada. Kui enamat ei saa, siis uskugem vähemasti saatuse soosingusse selle osas, et Mustpeade maja uus orel leiab ohtralt pruukimist ega jää nukralt nurka tolmu koguma.