Otsing. Dialoog. Sulandumine.

Tartus nüüdismuusikat edendava Tartu Heli ehk TaHe uue hooaja nostalgiapitseriga avakontsert sobis hääbuva suve hõnguga ja tõi kuulaja tagasi reaalsusesse.

ANETE SAMMLER

Tartu Heli (TaHe) kolmanda hooaja avakontsert 7. IX Tartu kõrgema kunstikooli Pallas galeriis Noorus. Duo Telluur: Heli Ernits (oboe, inglissarv) ja Kirill Ogorodnikov (kitarr). Kavas Katrin Alleri, Gregor Kulla ja Marta-Liisa Talveti teoste esiettekanded ning Elo Masingu looming.

TaHe tutvustab end 2017. aastal asutatud nüüdismuusika organisatsioonina, mis ühendab Tartu piirkonnas tegutsevaid heliloojaid, interpreete ja nüüdismuusika sõpru. Organisatsiooni eesmärgid on nüüdismuusika esitamine, eesti nüüdisheliloojate loomingu tutvustamine, noorte heliloojate ja interpreetide kaasamine Eesti nüüdismuusika maastikule ning rahvusvahelise koostöö arendamine. Eesmärkide teenimiseks korraldatakse kontserte, loenguid, seminare ja meistriklasse. Kõiki organisatsiooni sõpru seob huvi helide vastu ning küsimus, kuidas helide kaudu maailma mõtestada. Viimane lause iseloomustab imehästi ka kuuldud kontserdi kontseptsiooni. Tegemist polnudki niivõrd muusikalise kui mõttelise elamusega.

Otsing

Kontserdi silmapaistvaimaks teoseks võib pidada Elo Masingu helitööd „Bird Music for Trees“ ehk „Linnumuusika puudele“. Kui pealkirjast võiks välja lugeda, et teoses pühendavad linnud oma laulu puudele, siis helilooja on mõtte pööranud hoopis teistpidi ja keskendunud kahele küsimusele: millisena kostaks linnulaul meile, kui oleksime laululinnu suurused, ning missugusena kõlaks tamme või kase laul, kui elaksime piisavalt aeglaselt, et seda hoomata? Kuulaja mõttelõng pandi proovile. Et puude ja lindude elamistempo on niivõrd erinev, samas on kahe organismi elud omavahel niivõrd seotud, tekib paeluv idee: kuidas linnud ja puud üksteist mõistavad?

Teose algul kõlasid vaheldumisi pausid ja helid, mille peale paljud kuulajad ilmselt valjult naerma purskaksid. Helid tundusid otsitud ja juhuslikud. Teose arenedes sai üha enam kuulda helisid, mis sarnanesid ehtsa metsamuusikaga. Mulle meenus ainus kord mu elus, kui olen käinud seikluspargis. Umbes 20 meetri kõrgusel puu otsas turnides kohtusin helidega, mis olid kõhedamadki kui vaade alla maapinna poole: kääksatused, praksatused, sahinad. Kogesin helisid, mille kohta võiks öelda, et puud oskavad isegi ümiseda. Teose kulgedes hakkas tunduma, et kitarr väljendas puud, inglissarv esindas aga lindu. Kitarrist Kirill Ogorodnikovil aitas helisid välja võluda traadijupp, millega mängija tõmbas üle keelte, tuues esile erinevaid kriuksatusi, sahinaid ja krõbinaid. Inglis­sarv võeti aga publiku ees tükkideks lahti ning Heli Ernits demonstreeris, mida instrumendi erinevate osadega teha annab. Esile manati hämmastavalt tõetruud helid – ühel hetkel muusikale keskendununa olin kindel, et kuulsin sookurge huikamas.

Kogu teose vältel painas mind aga uudishimu – kui vaid saaks nooti näha! Mismoodi on see kõik muusikutele kirja pandud? Pärast kontserti see küsimus ka lahenes: teose partituur koosnes Soundcloudi lingist, nappidest näpunäidetest ning pisikesest söepliiatsi joonistusest. Võtaksin pala kokku mõnusalt intrigeeriva mõtteharjutusena, mis annab mõtlemisainet ka koduteele. Tuleb veel mainida, et isegi aplaus kõlas pärast seda teost nagu eri kiiruse ja tugevusega käteplaksudest kokku sulandunud heliteos.

Dialoog

Tahan veel peatuda Duo Telluuri koostööl. Kitarr ja inglissarv/oboe on muusikamaailmas harva esinev pillikooslus. Juba pelgalt seda asjaolu arvestades julgen väita, et duo on üks Eesti omanäolisemaid koosseise, mille tegevusel tasub kindlasti silm peal hoida: kaks eri tämbrit, koos aga midagi täiesti uut. Eriliseks teeb Duo Telluuri aga mängustiil: omavaheline koostöö, dialoog, suhtlus, arvestamine, kuulamine. Huvitav oli kontserdi alguses kujundada oma ootusi, kui eelseisvat tutvustav Heli Ernits tõi välja, et esitusele tulevad teosed on väga mahukad. Klassikalise muusika austajad peaksid mahukuse all silmas pigem tiheda faktuuriga partituuri kui ühe paberilehega piirduvat joonistust. Kuna kontserdil tuli esitusele palju tekstipartituuripõhist improvisatsioonilist muusikat, kujunes kontsert mahukaks mõttetöölt, seda nii kuulajaile kui ka musitseerijaile. Huvitavaid ideid jäi kõlama mitmeid. Näiteks, kui muusikaga saab edasi anda sõnu, siis kas saab muusikaga edasi anda ka puudutusi? Kas muusikaga saab jäädvustada mälestusi? Kiiresti sai aga selgeks see, et kui heliloojal tuleb oma teose tutvustamiseks publikuga dialoogi astuda, siis saab sellega edukamalt hakkama kogenum helilooja. Tundub, et oskus oma teost tutvustada tuleb kogemuse ja ajaga.

Kui algul tundus, et teisel pool aknaid lausa vägisi kontserdiga dialoogi astuda püüdev linnaliiklus võib hapraid kitarrihelisid summutama hakata, siis varsti selgus, et mässav liiklus sulandus muusikaga ideaalselt. Aknaklaas isoleeris kuulajat „päris“ maailmast just nii palju kui vaja.

Sulandumine

Võtaksin kogu sündmuse kokku kui mõnusa pärastlõunase mõtteharjutuse. Mõtet raamisid Katrin Alleri traditsioonilisemad teosed, keskel olid aga „teistmoodi kaunid teosed“, kui kasutada oboist Heli Ernitsa sõnu. Soovin siinkohal heaks kiita kava­järjestuse: kui algus ja lõpp oleks valitud teistmoodi, oleks mõte jäänud lõpetamata. Miks? Alleri iseloomult ja sisult täiesti erinevad uudisteosed moodustasid omavahel justkui alguse ja otsa. Kontserdi avapala „Sulandudes kokku“ viis kuulaja kaasa kurva saatusega trubaduuri õnneotsingule kaugesse minevikku. Helilooja ise tõi välja, et tema tähtsaim ülesanne teose puhul oligi tegeleda pillide kokkusulata­misega. Sulandumine oli aga mitme­tasandilisem: kirjeldatud pala suhestus kontserdil ehk kõige paremini ümbritseva keskkonnaga, pannes galerii­seintel rippuvad maalid – nagu mu kontserdikaaslane hiljem tabavalt kirjeldas – „Harry Potterit tegema“ ehk liigutama ja lugusid rääkima. Kui eelnevate teoste ajal oli oboe kõlanud nasaalselt, kohati raskelt, noore helilooja Gregor Kulla sõnutsi isegi „rasvaselt või haledalt“, siis lõpupalas „Keerled … hommiku­heledas, loojangukumas“ oli oboe toon nostalgiline. Nostalgia­pitser sobis hääbuva suve hõnguga ja tõi kuulaja tagasi reaalsusesse – veel hilissuviselt sumedasse Tartusse.